Eduard Bornhöe Eduard Bornhöhe ,,Tasujas" on kirjeldatud neljateistkümnenda sajandi sündmusi. Tallinna lähedal seisis üks talu, mis oli teedest kaugel ja metsa sees, millest tuli ka talu nimi- Metsa talu. See talu kuulus ühele maamehele Tambetile kes, erinevalt teistest eestlastest, ei olnud ori. Tambeti poeg Jaanus läks ükskord oma isaga kaasa, kui see omi asju Lodijärve lossis ajas ning Jaanus kohtas lossiõuel Oodot ja Emmit, ehk Emiiliat ning nende koera Tarapitat. Jaanus sai nendega kähku sõbraks. Niimoodi hakkaski Jaanus Lodijärve lossi juures käima, nii isaga kui ka iseseisvalt. Mitme aasta pärast, kui sõbrad enam nii väga ei suhelnud, suri lossihärra ja noor Oodo sai juhtimisjärje endale. Ühel päeval, tulnud Jaanuse poole sõber külast, Maanus. Kuna Maanus oli lossihärra koerale halvasti öelnud, teda nuheldi ja ta kuna ta ei läinud tööle hakati teda otsima. Kahtlustati, et ta
7.Konrad Raupen sai surma jahil kui ta hobune ehmatas ning mees kukus hobuse seljast peaga vastu puud 8.Oodo tungis metsa tallu sõprade ässitusel Sest kubjas valetas Oodole ,et Jaanus teda sõimanud ja läbi peksnud 9.Võitlus lõppes paljude surmadega,sakslased võitsid Jaanus jäi kadunuks, Tambet viidi lossi. 10.Eestlaste peavanem tegi Tasujale ettepaneku,et kasta ei tahaks Lodijärve lossi maatasa teha ja surmata kõiki sealseid inimesi. 11.Sest Tasuja armastas Emiiliat ja Kuuno oli Emmi peigmees sellepärast ei suutnud Jaanus Kuunot tappa.Tallinnasse läks ta sest sealsed väed vajasid abi. 12.Taani kunigas maksis Saksa ordule 19000 hõbetat marga Eestimaa eest.
7.Konrad Raupen sai surma jahil kui ta hobune ehmatas ning mees kukus hobuse seljast peaga vastu puud 8.Oodo tungis metsa tallu sõprade ässitusel Sest kubjas valetas Oodole ,et Jaanus teda sõimanud ja läbi peksnud 9.Võitlus lõppes paljude surmadega,sakslased võitsid Jaanus jäi kadunuks, Tambet viidi lossi. 10.Eestlaste peavanem tegi Tasujale ettepaneku,et kasta ei tahaks Lodijärve lossi maatasa teha ja surmata kõiki sealseid inimesi. 11.Sest Tasuja armastas Emiiliat ja Kuuno oli Emmi peigmees sellepärast ei suutnud Jaanus Kuunot tappa.Tallinnasse läks ta sest sealsed väed vajasid abi. 12.Taani kunigas maksis Saksa ordule 19000 hõbetat marga Eestimaa eest.
Oodo ässitas oma koera Jaanusele kallale, mis polnud just kõige kombekam käitumine. Jaanust häiris ka koera nimi Tarapita, kuna see oli eestlaste jumala nimi ja Jaanusele ei meeldinud üldse, kui koeral selline nimi on. Kuid mõisahärral oli ka tütar Emiilia, keda kutsuti ka Emmiks. Ta lepitas poisid ja neist kolmest said head sõbrad. Jaanus käis nüüd igapäev lossis, oma uutel sõpradel külas. Ühel ilusal suvepäeval ratsutas Jaanus oma uue täkuga metsas. Seal kohtas ta Emiiliat ja Oodot. Oodo oli ikka veel ülbe ja nõudis, et nad Jaanusega hobused vahetaksid. Jaanusele see mõte ei meeldinud, kuid kui Emiilia talle paluvalt otsa vaatas, ei suutnud ta keelduda. Jällegi sai Oodo oma tahtmise. Järsku andis ta hobusele ootamatu hoobi ja põrutas too minema. Kui Emiilia ja Jaanus talle järele sõitsid siis nägid nad, kuidas Oodo hobuse seljast kukkus. Ta oli teadvuse kaotanud. Sõbrad viisid ta Prohveti-Pärdi juurde. Kui Oodo ärkas, oli ta Jaanuse peale väga vihane
Jaanus sai tuttavaks Maanusega, keda noorhärra Oodo oli alatult peksnud. Jaanus otsustas Maanust aidata ja ravida teda. Jaanus pidi Maanusele valuvaigistuseks midagi kodust viima, kuid hakkas sadama ja ta ei saanud mitu päeva kodust välja. Lõpuks kodust välja saades, möödus ta mõisast ja nägi seal musta lippu lehvimas. Selgus, et mõisa isand, Kapten Raupen, oli surnud ja Oodo oli peremeheks saanud. Jaanus nägi ka Emiiliat, kelle vastu tal olid tunded tekkinud, rüütel Kuno käsivarrele toetumas. Ta nägi Emiilia kurbust ja tundis talle kaasa, sest ta teadis Emiilia armastust oma isa vastu. ,,See vaene, vaene neiu, mispärast pidi see põrutav õnnestus just teda tabama? Ta on veel nii noor, nii nõder ja õrn ... kuidas saab ta nüüd toore, äkilise Oodoga toime? Nüüd nutab ta iga päev üksipäini oma kambris, kuni ta silmad tuhmiks ja lumivalgeks lähevad. Kes kaitseb teda nüüd? Kes lohutab teda
et lähevad lossi aeda kaklema, sest õuel ju ei saanud. Aias aga jõudis Emmi neid lahutada. Tambet tutvustas rüütel Raupenile ka oma poega. Kui Jaanus Tamebetiga lossi väravatest välja ratsutasid küsis Tambet pojalt, et kas ta tahab järgmine kord kaasa minna, vastas Jaanus jaatavalt. Peale seda käis Jaanus peaaegu iga päev lossi juures lõbutsemas ja ka õppimas . Kui Jaanus oli viieteistaastane, kinkis isa talle täku, kellega ta lossi poole ratsutas. Teel kohtas ta Emiiliat ja Oodot, kes ratsutasid võidu Prohveti- Pärdi koopa poole. Oodo tahtis Jaanuse täkuga sõita. Jaanus puikles vastu, kuid siiski lasi Oodo oma täku selga. Oodo sõitis veidi aega rahulikult koos teistega, kuid siis kihutas Jaanuse täkuga minema. Kui hobune üle laia augu hüppas, kukkus Oodo ta seljast maha ja kaotas teadvuse. Jaanus võttis Oodo selga ja viis ta Prohveti-Pärdi juurde, kes Oodole lõhnavat vedelikku nuusutada andis. Poiss sai teada , et Jaanuse täkk oli ta seljast
Ta nägi Jaanust aias raamatut lugemas. Mõlemad olid kohmetud üle pika aja kohtudes. Varsti nad juba jutlesid nagu vanasti. Paratamatult läks jutt ka eestlaste olukorrale ja nende rõhujatele. Emiilia küsis Jaanuselt, et kas noormees ka tema isa ja venna ja võib- olla ka Emmi enese vastu kätt oleks valmis tõstma. Jaanus oli tütarlapsele vastamisega päris kimpus. Õigust ei tihanud ta öelda, see oleks olnud Emiilia suhtes liiga julm. Olukorra päästis rüütel Kuuno, kes tuli Emiiliat juba otsima. Noored jätsid kiiruga hüvasti. Jaanus mõtles juhtunu üle veel pikalt. Kui Jaanus hiljem Külasse läks, astus ta sisse ka ühte viletsasse sauna, kust ta tihti läbi astus. Täna nägi ta, et saunikute poeg lamas läbipekstuna lavatsil. Seda oli teinud kubjas, et Maanus oli sakste koera kurjaks nimetanud. Jaanus puhastas poisikese haavad ja sidus kinni. Poiss kannatas vapralt. Kui Jaanus mõne päeva pärast külasse haiget Maanust vaatama tahtis minna, nägi ta, et lossi
põrutav õnnetus just teda tabama? Ta on veel nii noor, nii nõder ja õrn . . . kuidas saab ta nüüd toore, äkilise Oodoga toime?- Nüüd nutab ta iga päev üksipäini oma kambris, kuni ta silmad tuhmiks ja põsed lumivalgeks lähevad. Kes kaitseb teda nüüd? Kes lohutab teda? Oh, võiksin ma nüüd nii kui enne . . . » Siin. takistas mõni asi Jaanuse kahetsevat mõttekäiku. Meelde tuli noor, kena rüütel, kes Emiiliat aias nii ilusate sõnadega oli püüdnud rahustada, hoopis ilusamate sõnadega, kui Jaanus neid arvas teha võivat. Ja nad olid teineteise käe alt kinni hoidnud . . . Jaanuse puhtasse, kaastundlikku südamesse asus sügava haleduse kõrvale teine, võõras tundmus, ja see oli kibe. Ta hurjutas ja tõrjus seda tundmust tagasi, tahtis üksnes armsa sõbra õnnetust meeles pidada, aga ta ei pääsenud visast mõttest lahti. Enesearmastus elab ju igas südames mõningal mõõdul
annaabi.ee 
