Fabian Gottileb Benjamin von Bellingshausen Koostas :Peeter Tammik 8.klass Meremäe-Obinitsa PK Fabian Gottlieb Benjamin von Bellinghausen oli baltisaksa meresõitja, Venemaa admiral. Ta juhtis 18191821 Antarktika-ekspeditsiooni ja on üks kolmest mehest, kes nägid Antarktikat esimestena. Fabian Gottlieb von Bellingshausen sündis Pilguse ja Lahetaguse mõisniku Fabian Ernst von Bellingshauseni (17351784) ja Anna Katharina von Folckerni (surnud 1825) pojana. Fabian Gottlieb von (Faddei Faddejevit) Bellingshausen määrati 1789. aastal 10-aastasena Kroonlinnas asuvasse eliitsesse Kroonlinna Mereväe Kadetikorpusse. Fabian von Bellingshausen teenis 17971803 Tallinnas Balti laevastiku Reveli eskaadris. Ta võttis 18031806 kartograafina osa Adam Johann von Krusensterni juhitud ümbermaailmareisist. 1809. aastal määrati ta laeva Melpomena komandöriks. 18...
GEORG OTSA ELU Georg ots sündis 21. märtsil 1920. aastal Petrogradis eestlasest raudteeametniku Karl Otsa (18.08.1882 04.02.1961) ja õpetaja Lydia Otsa (neiuna Viikholm, 04.04.1898 04.12.1988) peres. Mõlemas muusikalise andekusega õnnistatud suguvõsas, kus on olnud pereansambleid, ühismusitseerimist ning opereti- ja koolilauluharrastust, on muusika keskel üles kasvanud mitu põlve. Ema vend Aleksander Viikholm esines omal ajal ,,Estonias" tenoriosades, Pepsi äärest pärit emaema Maria Viikholm aga laulis lapselapsele Georgile vene romansse ja õpetas väikemehe rääkima vene keelt. [1 lk 8] Pärast nõukogude võimu taaskehtestamist Eestis 1940. aastal astus ta Tallinna Polütehnilisse Instituuti. [2 lk 283] Sõjasuvel 1941 mobiliseeriti G.Ots Punaarmeesse ja viidi evakuatsiooni korras meritsi Tallinnast Leningradi. Georg alustas laulmist Aleksander Arderi käe all Jaroslavlis, kus sõja ajal moodustati Eesti Kultuuribrigaadid Nõukogude tagalas.
..............................................................................................12 4 I PEATÜKK Minu vanaema noorpõlve lugu Minu vanaema Helju sündis 29. oktoobril 1931 Puhja vallas Mõisanurme külas Raitsi talus. Mõisanurme küla asub Tartu-Viljandi maantee ääres, Tartust umbes 20 km kaugusel. Vanaema oli raske laps, kaalus sündides 4 kilogrammi. Tema ema abistas sünnitamisel emaema Mari Kaiv. Hoolimata suurest sünnikaalust kasvas temast väike sale naine, kelle pikkuseks on 1,58 m. Vanaema oli peres kolmas tütar. Vanem õde Linda oli sündinud 1924.a. Linda elab praegugi Raitsil ning on suguvõsa kooshoidja. Keskmine tütar Silve sündis 1925.a. Silve suri 1999. a. Vanaema ema nimi oli Julie-Marie (edaspidi mamma Juuli) ning isa nimi oli Albert (edaspidi papa). Raitsi on tänaseni suguvõsa kokkutulemise paik. Seal käiakse
Rossihniuse tekstis on näiteks [---] Auwusta sinu Issa ninck Ema, se om see esimene Kesck ning [---] ninck laus Maria temma Ema wasto. Rossihniuse tekstis esines seda 19 korda. 18. sajandi tekstide seas ema ei kasutatud, selmet kirjutati Emma või emma. Uues Testamendis kasutati vormi Emma ja piiblitekstis vormi emma. Piiblis esines ka sellest 6 moodustatud liitsõnu: emmaemma (’emaema’) ja emmaihhus (’emaihus’). Seda esines ka Helle, Hupeli, Quandti, Willmanni ja Arweliuse tekstides. Näiteks Hupel on kirjutanud õpetussõnu järgnevalt: Kui lapse emma, ehk se naene kes emma assemel on, se am, ennast wihhastab, kui temma roppo ello armastab, kui temma jodik on, ehk wägga külmaks saab, siis piim lähhäb kibbedaks ja pahhaks ning se laps kedda temma immetab, tunneb siis wallo; üks tru emma ehk am, kes ei tahha heamelega omma last
Märade tõuraamatusse kantakse sugulises kasutuses olevad märad, kelle isa ja ema on kantud peatõuraamatusse või tõuraamatusse ning kes ise on hinnatud tõuraamatusse kandmisel. 5. Eeltõuraamat Eeltõuraamatusse kantakse peatõuraamatu ja tõuraamatu märade järglased, kes on saadud peatõuraamatu ja tõuraamatu täkkudest. Eeltõuraamatusse kande teostamine toimub hobuse registreerimisel, kui on täidetud tõuraamatu põhiosa nõuded põlvnemise osas. Hobune, kelle ema ja emaema on kantud tõuraamatu lisasse (register) ning kelle isa ja mõlemad vanaisad on kantud tõuraamatu põhiossa, on tõupuhas ja sobilik järglasena kandmiseks eeltõuraamatusse. Tõuraamatu lisa ehk register Tõuraamatu lisasse ehk registrisse kantakse registreeritud hobused, kes kuuluvad samasse populatsiooni, on nõuetekohaselt identifitseeritud ja hinnatud programmi alusel, kuid kelle põlvnemine ei vasta tõuraamatu põhiosa nõuetele
(13.) juulil 1817. a. Võrumaal Haanjas, kus ta isa Jakob Torba töötas külakoolmeistrina. Juba 18-aastase noormehena hakkas A. Jakobson omal käel rätsepana töötama. Noormees lähenes Tartu vennaskogudusele, kus umbes 1818. a. peale tegutses pasunakoor. Tartus tutvus A. Jakobson Elise (Liisa) Jegoroviga, kelle isa Mihhail oli vene soldatina prantslaste vastu võidelnud ja veetis vanaduspäevi Valgas. CRJ vend Eduard Magnus kinnitab, et tema ema olnud ,,läti soost" ja emaema osanud ainult läti keelt, eesti keelt aga natuke. Elise kasvas üles Tartus riiginõunik von Kircheiseni perekonnas ja sai saksa kasvatuse. 1841 abiellus ta Elise Jegoroviga, kelle kaudu sai ta Torma kihelkonnas köstri- 1 Vennastekogudusega seotud rangem õpetus. 7 ja kihelkonnakoolikoolmeistri koha. Ilmelt valiti ta välja meeldiva iseloomu, tubli kirjaoskuse ja muusikaliste võimete tõttu
Jaapanlased, tulles vastu eurooplastele, panevad eesnime perekonnanimest ettepoole, aga neil on ka mitmesilbilised nimed tihtipeale, nii et on raske aru saada, mis nimi on mis. Mongoolias polnudki mingi aeg kohustust võtta perekonnanimesid, aga alles hiljuti võeti see süsteem vastu. Perekonnanimesid pole tänini Birmas, on ainult individuaalnimed. Hispaanlastel on ametlikult 2 perekonnanime: üks isalt, teine emalt. Lapsele saab valida nime 4 nime seast: emaema, emaisa, isaisa, isaema. Igapäevapruugiks võib kombineerida ka mehe perekonnanimega, lisades ette partikli -de (Rosa Espinozast saab Vilfredo Las Rocasega abielludes Rosa Espinoza de las Rocas). Leedu nimemall abielludes muutub –yte/ite liitest –ene’ks. Seda peeti aga diskrimineerimiseks, nii et nüüd on 5 võimalust nime võtmiseks, millest neutraalseim on nimele lisada –e lõpp. Islandis perekonnanime pole, aga on teine eesnime osis ehk isanimi
ole. Perekonna mõju kestab edasi maksvais kombes, korras, juhtmõtteis, mille järgi tegutsetakse, hinnanguis, ja maailmavaateis, ajaviites, huvides, lõbustustes, harrastustes jne. Neid mõjusid ei saa kasvatusest elimineerida. Perekond kannab vastutust selle eest, milleks laps tema mõjuväljas saab. Perekond võib istutada lapsesse palju head, aga võib teha ka palju halba, kirjutab Peeter Põld (1993). Kodu mõju ulatub üle aegade, sest isa ja ema taga on isaisa ja emaema, nende vanemad ja vanavanemad. Nendega koos kogu rahva pärimus, eluviis ja kultuur. Müüdikeeles kõlab selgitus nii: ema seisab tühjuses ja tunneb, et tal on raske. Ta vaatab alla ja näeb, et seisab oma ema õlgadel, ning küsib kohkunult, ega tal ometi raske ole. Ema vastab, et ka tema seisab oma ema õlgadel ja nii edasi aegade sügavikku välja. Põlvkondade järjepidevuse tundmine ja teadmine annab ühtekuuluvustunde, kirjutab Silvia Rannamaa (2005): Anna tunda oma lastele
annaabi.ee 
