Suvise karjamaarohu saagi leiame valemiga: karjamaasaak MJ/ ha = LKS-LS+NK, kus LKS loomade poolt karjamaal kasutatud sööt, MJ LS - loomadele söödetud lisasööt, MJ NK - niiteliselt koristatud karjamaarohi, MJ Zootehniline saak on niiteliselt määratud saagist 10-25% väiksem tallatud rohu, rammutukkade, väheväärtuslike liikide jms tõttu. 2 Lehmadele arvestatakse söödanõudlus elatuseks nende eluskaalu järgi ja toodanguks nende eluskaalu juurdekasvu ning piimatoodangu järgi. Noorveistele arvestatakse söödanõudlus elatuseks ja juurdekasvuks koos. Hobustele arvestataks söödanõudlus eluskaalu ja töö järgi, lammastele nende eluskaalu ja laktatsioonikuude järgi. Päevased elatustarbe ja seeduva proteiini normid veistele on toodud tabelis 1. Seeduvat proteiini arvestatakse 6 g 1 MJ kohta. Töös on kasutatud abimaterjalina
Näiteks keedusool, kui seda korraga mõnikümmend grammi ära süüa, võib olla inimesele surmav. Paljud ained on sadu kordu keedusoolast mürgisemad. Sellepärast peab nende käsitlemisel täitma kõiki ohutusnõudeid. Mitte ainult tööstuses, vaid ka tavaelus on ohutusnõuete täitmine väga tähtis, et hoida oma tervist ja elu. Kemikaalide mürgisus Kemikaalide mürgisust katsetatakse loomadel (valged rotid, merisead jt.) ning arvutatatakse tavaliselt mürgise ainekogusen katselooma eluskaalu 1 kg kohta. Kõige sagedamini on mürgisuse iseloomustamiseks kasutusel poolsurmav doos (LD50). Selle annuse sissevõtmisel surevad pooled katseloomadest. Selle vastu on paljud aktivistid, kes arvavad, eloomade peal katsetamine on ebaõiglane ja brutaalne, kuid see on vajalik inmestele. Ohutusnõudeid kemikaalidega töötamisel. · Kemikaale ei tohi mingil juhul maitsta, samuti ei tohi nende aurusid sisse hingata( va
kangi keerata, et tuleks õige kogus toitu igale emisele tema kogurisse ning kui koguris on õige kogus sööta, siis kukub sealt sööt künasse (joonis 5). Sigu söödetakse kuivsööda või pudruga. Kuivsööt on segajõusööt, mis sisaldab umbes 88% kuivainet. Kui puderjas söödas on umbes 25% kuivainet, rahuldab see sigade veevajaduse, ilma et oleks vaja vett lisaks anda. Söödakasutus näitab, kui palju söötühikuid kulutab siga 1 kg eluskaalu juurdekasvuks. Eesti tõugudel on söödakulu 3,7-4 sü 1 kg eluskaalu juurdekasvuks. Ühe sea 100 kg kasvatamiseks kulub 300-400 söödaühikut, jõusöötadepuhulvõiblaiaslaastus arvestada 1 söötühiku võrdseks 1 kg jõusöödaga, järelikultkulub 300-400 kg jõusööta[4]. Joonis 4. Poolautomaatne söötmissüsteem 10 Joonis 5. Sööda liikumine künasse: 1- sööda liikumistee torude kaudu;
soetusmaksumuses. Peale vastavate arvutuste tegemist leitakse ühiku keskmine omahind söödaliikide lõikes kui osa, mis saadakse kõikide kulude jagamisel nende koguhulgale. 5. Omahinna arvutamine loomakasvatuses Nagu eelpool öeldud, on loomakasvatussaaduste omahinna kalkulatsiooni- objektideks põhitoodang, kaasnev toodang ja kõrvaltoodang. Erinevalt taimekasvatusest leitakse loomakasvatuses lisaks põhi- ja kaasneva toodangu omahinnale ka loomade eluskaalu omahind loomaliikide viisi. Erandiks on siin 32 põhikari ehk üks bioloogilise vara liike, mis funktsioneerib põhivarana. Põhikarjast väljaprakeeritud loomad arvatakse ühte gruppi noorkarjaga. Näiteks lüpsikarja põhitoodanguks on piim, kaasnevaks toodanguks vasikad, kõrvaltoodanguks sõnnik ja nahad. Vastavalt RTJ 4 sätestatule kõrvaltoodangu omahinda ei kalkuleerita vaid see loetakse võrdseks piirkonna võimaliku
(üldjuhul põhku). Sõnnikukihil pidamist peetakse veiste heaolu seisukohalt üheks parimaks võimalikuks lahenduseks. Puuduseks on suure koguse allapanupõhu vajadus. Sõltuvalt lamamisala põranda kaldest ja sõnnikukihi eemaldamise viisist lamamisalalt jagatakse pidamisviisid: · Sügavallapanul pidamine; · Kaldpõrandal pidamine. · Sügavallapanuga laudas peaks lehma 100 kg eluskaalu kohta olema keskmiselt 1 m² lamamisala pinda, seega 5...7 m². Veiste sügavallapanul pidamisel tuleb arvestada, et sõnnikukiht loomade puhke- ja lamamisalal kasvab. Kui sõnnikukiht on tõusnud söödalavaga ühele tasapinnale,tuleb söödalava (söödaküna) tõsta kõrgemale või vedada üleliigne sõnnik laudast välja. Sellist pidamisviisi nimetatakse ühealaliseks sügavallapanul pidamiseks. Paigutades söödalava ja
(madala laega laudas sagedamini) · Veiste puhtuse ja heaolu tagamiseks laotatakse sõnnikukihile piisavas koguses allapanu (üldjuhul põhku). · Sõnnikukihil pidamist peetakse veiste heaolu seisukohalt üheks parimaks võimalikuks lahenduseks · Puuduseks on suure koguse allapanupõhu vajadus · Sõltuvalt lamamisala põranda kaldest ja sõnnikukihi eemaldamise viisist lamamisalalt jagatakse pidamisviisid: · * Sügavallapanuga laudas peaks lehma 100 kg eluskaalu kohta olema keskmiselt 1m2 lamamisala pinda, seega 5...7 m2 · Veiste sügavallapanul pidamisel tuleb arvestada, et sõnnikukiht loomade puhke- ja lamamisalal kasvab · Kui sõnnikukiht on tõusnud söödalavaga ühele tasapinnale, tuleb söödalava (söödaküna) tõsta kõrgemale või vedada üleliigne sõnnik laudast välja · Sellist pidamisviisi nimetatakse ühealaliseks sügavallapanul pidamiseks
annaabi.ee 
