Kuid see plaan haihtus kiiresti, kui Karenin kujutles püstolitoru, mis on suunatud temale. Ta ütles Annale, et osad inimese hingeasjad on määratud endale hoidmiseks. Kareninit ei häirinud naise tunded teise mehe vastu vaid pigem kuidas teised sellele reageerivad, kui teada saavad. Karenini jaoks on tunnete mahasurumine eluviisiks: ta justkui piiraks ennast armastusest ja elust. Karenin oli ohver, ta oli iseenda ohver. Ta elas koguaeg enda kindla eluplaani järgi.Ta suhtus enda pojasse külmalt ja ametlikult, arvates, et kasvatab temast kohusetundliku mehe. Ta ei näinud Annas midagi silmapaistvavat, erinevusi teistest naistest. Ning kui Anna teatas talle rasedusest ei tahtnud, et nad Vronskyga õnnelikuks saaksid, kuid samal ajal mõtles ta ka, et tema ei pea Anna tegude eest kannatama. Tol hetkel tundus talle, et Anna kokku jäädes ei saaks keegi seltskonnas teada ja tema maine jäks alles.
Nad ei armasta jagada, mida teavad, hoides selle enamjaolt oma raamatute jaoks. Teadlastest võiks ehk toredat seltsi leida, kuid üksnes nende ilmumine võõrastetuppa halvab enamikul mõtlemisvõime. Kunstnikud on üsna tüütud, sest enamik neist tahab sind uskuma panna, et on pigem filosoof kui kunstnik. · Inimkonna progressi teel sammub inimarmastus tohutu aeglaselt. Altruismi sammud on tillukesed ja teaduse kannul komistab ta ühtepuhku. · Mul ei ole kindlat eluplaani- ega filosoofiat, tean ainult, et ole sa rumal või tark, elus tuleb ikka võidelda. · Tõelisest armastusest aga ei saa kirjutada, sest see on kaunim kui inimsõna väljendada suudab. Oonaga koos elades avastan tema iseloomus üha uusi sügavusi ja värsket veetlust.
transaktsiooni nägemiseks sotsiaalse ja psühholoogilise tasandi. 9) Käigud. 10) Hüved - seisnevad mängu tasakaalustavas (homöostaatilises) funktsioonis. 7 Käigud: 1) Juhtnööride andmine - Nõustumine. 2) Juhtnööride andmine - Protest. Mängud on loomult imiteeritavad ja et tavaliselt algatab neid lapse isiksuse Täiskasvanu (neopsüühiline) vaatenurk. Laiemas plaanis on mängud iga indiviidi teadvustamata eluplaani või stsenaariumi lahutamatu ja dünaamiline osa, mille ülesanne on lõplikku täitumist oodates aega sisustada, samal ajal tegutsedes. Mängude liigitamine: 1) Mängijate arv. 2) Mis vääringuid kasutatakse. 3) Kliinilised tüübid. 4) Tsoonid. 5) Psühhodünaamika. 6) Instiktiivne. Kvantitatiivsed muutujad mängijate arvule: 1) Peindlikkus. 2) Visadus. 3) Intensiivsus. Mängu faasid: 1) Mängija on ringkonnas sotsiaalselt aktsepteeritav.
ei saa üles kaaluda. Riigi ülesandeks ei saa olla ühiskonna kui terviku maksimaalne kasu. Õiglus ei saa piirduda enamuse heaoluga Ühiskonna põhiprintsiibid, et olla õiglane Ühiskonna põhistruktuur jaotab fundamentaalseid õigusi ja kohustusi - primaarseid sotsiaalsed hüvesid: vabadused võimalused sissetulek ja rikkus Eneseväärikus- võib olla ka olulisim -iseenda ja oma eluplaani väärtustamine. Usk iseenda võimetesse, sellesse, et niipalju kui inimesest endast oleneb, suudab ta oma plaani täide viia. Põhiõiguste kolm alaliiki 1. nn Põhiõigused- ja vabadused: õigus osaleda poliitikas, sõna- ja organiseerimisvabadus, südametunnistuse- ja mõttevabadus, õigus isikupuutumatusele, õigus puutumatule eraomandile 2. Võimalused saavutada erinevaid ametikohti, võimu ja vastutust 3
meile reageerimist. Kuna keegi ei saa elada teise inimesega täiesti identset elu, siis on igaühe elu unikaalne narratiiv. Õendusfilosoof Steven D. Edwardsi sõnul: „Ma ei saa eales kogeda maailma täpselt samast positsioonist kui teine inimene.“ Elu narratiivse käsitlemisega on seotud „narratiivne mõistmine“ - püüd mõista, miks see inimene käitub just teatud moel ja mitte teisiti. See mõistmispüüd püüab näha seoseid isiku käitumise, tema enesearusaama ja eluplaani vahel. Narratiivne mõistmine pole redutseeritav inimbioloogiale, vaid peab arvestama ka mentaalseid nähtusi (motivatsioon, tahe, kavatsused, mõtestamine jne). Arvestades vaid bioloogilisi omadusi, on võimalik uurida nt kanakarja, aga mitte inimeste käitumist. Rakendusvõimalusi õenduses Kuna tervis ja haigus pole lahutatavad inimese enda arusaamadest nende kohta, arvestades tema elukäsitlust ja -plaane, siis on narratiivsel lähenemisel oma selge roll ka meditsiinis. Narratiivsest
Kõrgkihi ja madalkihi tulutasemete vahe on enam kui kümnekordne. See annab tunnistust suurest ebavõrdsusest. Riigid, kus elanike sotsiaalne seisund on teravalt ebavõrdne, pole pikemas perspektiivis edukad. Nii nagu iga turumajandusriik, vajab ka Eesti tugevat keskklassi. Keskklassi kuuluvad tehniline ja humanitaarintelligents, tööandjad ning endale tööandjad, oskustöölised ja talunikud. Reeglina on need inimesed, kes on huvitatud ühiskonna tasakaalustatud arengust. Nad seovad oma eluplaani võimalusega teenida ausalt oma erialastele teadmistele, kogemustele ja pingutustele vastavat palka või ettevõtjatulu ning on huvitatud isikliku vara omamisest, enda kvalifikatsiooni tõstmisest ja oma laste tuleviku nimel säästmisest. Keskklass on stabiilse demokraatia alus, tasakaalustades äärmusi ja kindlustades turu- majanduse ning demokraatia säilimise. Mida suurem arv inimesi kuulub keskklassi, seda vähem on ohtu sotsiaalseteks kriisideks ja rahvuskonfliktideks.
Tuleb arvestada haridustaset, treenitust, tehnilisi oskusi, eelmiste tööandjate soovitusi, muljet, mille kohataotleja endast loob, vaimset võimekust, iseloomu , harjumusi, intelligentsust, omandatud teadmisi, varasemaid kogemusi jne. Reaalselt on kõigi tegurite arvestamine keeruline ülesanne, sest valides elukutset teavad noored endast ja oma võimetest väga vähe. Kui nad lõpuks õpivad tundma oma tugevusi ja nõrkusi, on valikud juba tehtud ja sageli on liiga hilja oma eluplaani muuta. Palju energiat on kulutatud sobimatu töö omandamiseks ja sellel alal edukas olemiseks. Hariduse omandamisel on noortel vähe võimalusi süüvida iseendasse. Huvi ühe või teise aine vastu koolis on tingitud juhuslikest teguritest nagu näiteks aineõpetaja isikuomadustest, õpetamismeetoditest, traditsioonidest kodus, jne. Sellel pole tegelikult seost psühholoogilise sobivusega mingile töökohale. Münsterberg püüab leida teaduslikku
hüved ja eesmärgid tulenevad seitsmest põhiväärtusest või nende kombinatsioonidest). Praktiline mõistlikkus on eriline põhiväärtus, sest selle kaudu tuvastame ja püüame realiseerida kõiki teisi põhiväärtusi [ega mitte vastuolu väärtusega-iseeneses?]. Praktiline mõistlikkus on ka meetod inimhüvede käsituse muutmiseks praktilise ja konkreetse käitumise juhisteks. F-e arvates on see moraalifilosoofia keskne küsimus. Seepärast tähtsustab F. mõistlikku eluplaani, mis aitaks inimesel otsuseid ja valikuid teha. Selline eluplaan oleks allutatud praktilise mõistlikkuse nõuetele: tegutseda aktiivselt põhiväärtuste saavutamiseks, koostada adekvaatne mõistuspärane eluplaan, vältida juhuslikke põhiväärtuste eelistusi, vältida juhuslikke eelistusi inimeste hulgas, jääda oma plaanidele truuks, valida vahendeid parima tulemuse saavutamiseks (efektiivsuse nõue), austada igas teos põhiväärtusi, järgida üldise heaolu nõuet ning järgida oma
3. Vägivallatuse moraalsus- naine näeb, et igaühe, kaasaarvatud iseenda haavamine on ebamoraalne. 3. Personoloogilised kontseptsioonid. Spranger- indiviidiide sisemaailm mittetaandatav bioloogilistele determinantidele. Psühholoogia põhiülesanne isiksuse sisemaailma tunnetamine. Arvab, et see seotud kultuuri ja ajalooga. Noorukiiga: tütarlastel-13-19a. poistel-14-22a. Mina-avastamine. Iseenda individuaalsuse tunnetamine. Oluline eluplaani kujundamine. Noorukieas peaks toimuma sissesaamine elusfääridesse- peab minema mina-avastamiselt praktilisele tegevusele. Jagab nooruse 2 faasi: 14-17a.- kriis, vabaduse püüd 17-21a.- esiplaanil üksindustunne Ch.Bühler- kasutas uurimiseks päevikuid. Eriline tähelepanu bioloogilise ja kultuurilise küpsemise perioodidele. Eristab 2 faasi noorukieas: negatiivne- algab puberteedieelsel perioodil ja seda iseloomustab -rahutus -ärrituvus
annaabi.ee 
