Geelisamga kõrgus L oli 22,2 ja diameeter d oli 1,8 Täidise kogumaht Vt= r 2 * L = *( 1,8/2)2 * 22,2= 56,46 Geelmaatriksi maht Vg= k*Vt= 0,1 * 56,46= 5,6 Maksimaalne elueerimismaht Vxmax= Vt-Vg = 56,46 5,6=50,86 Fraktsioonide üldarv n, arvestades ühe fraktsiooni maht on 2ml, seega n=Vxmax/2 =50,86/2=25,2 Katseklaasistatiivi asetasin 25 nummerdatud klaasi, kus olid eelnevalt tehtud 2ml piirid. Voolutuslahuseks ehk eluendiks oli 0,15M NaCl, eluendi kolonni viimiseks kasutasin 10ml pipetti. 50ml keeduklaasi kogusin kolonni täidise pinnal oleva eluendi. Segu komponentideks lahutamine Avasin ettevaatlikult kolonni väljavooluava ja täidise kohal olev voolutuslahus hakkas aeglaselt anumasse tilkuma. Samal ajal reguleerisin kolonni voolukiiruse nii, et 2ml täituks 2-3 minutiga. Vedeliku tase kolonnis langes täidise pinnani, sulgesin kolonni väljavooluava ja sisestasin uuritava proovi. NB
eluendivoolus analüütilisse kolonni. Kolonnis toimub segu komponentide lahutamine. Seejärel liigub analüüt läbi detektori, kus mõõdetakse analüüdi poolt tekitatav signaal ja digitaliseeritakse see. Tulemusi näeme arvutiekraanil piikidena, mille pindala alusel arvutatakse analüüdi kontsentratsioon. Liikuvaks faasiks on (erinevalt gaaskromatograafias kasutatavast gaasist) vedelik, mida nimetatakse eluendiks. Olenevalt analüütide omadustest, kasutatakse vedelikkromatograafias erinevaid detektoreid Detektorid: · UVVIS ( ultravioleti või nähtava valguse), · elektrokeemiline, · massspektromeetriline, · konduktomeetriline, · RI, · Fluorestsents http://www.ttk.ee/~laine/kromatograafia/vedelikkromatograafia_tphimte.html Vedelik-kromatograafiliste ja massispektromeetriliste (LC-MS) ning ioonkromatograafiliste
Jaotuskoefitsienti Kd võib defineerida kui selle protsessi tasakaalukonstanti, mis avaldub ühendi A tasakaalukontsentratsioonide suhtena erinevates faasides: CA stats Kd = CA mob Kolonnkromatograafia võimaldab lahutada suuremaid ainehulki. Tahke materjaliga, nt. tärklis, mida kasutatakse statsionaarseks faasiks, uuritav segu sisestatakse pakitud kolonni. Kolonni voolutatakse lahustite seguga, mida nimetatakse voolutiks või eluendiks. Tavaliselt, sisalduvate ühendite lahustuvused mobiilses ja statsionaarses faasis on erinevad, sega nad liikuvad kolonnis erineva kiirusega ja väljuvad kolonnist erinevatel aegadel. Vedeliku, mis väljub kolonnist, nimetatakse eluaadiks. Seda vedelikku kogutakse ja üksikute fraktsioonidena segu komponendid lahutatakse. Kolonnkromatograafia hlmab ka meetodeid, mille abil uuritav segu lahutatakse komponentideks vastavalt nende erinevale liikuvusele poorses, vees lahustumatus
Seega on vedelikukromatograaf tähtis analüütiline seade, ilma milleta pole mõeldav keskkonnaanalüütika. Tänapäevases vedelikukromatograafias pumbatakse eluenti 20 300 atm rõhu all läbi peeneteralise täidisega (läbimõõt 10 40 m) kolonni, mille lõpus asub detektor (tavaliselt spektrofotomeeter või fluoromeeter). Proovi sisestamiseks kasutatakse dosaatorit. Vedelikukromatograafias on eluendiks tavaliselt orgaaniliste lahustite segu või soolade vesilahus, mida hoitakse klaaskolvis või polüetüleenpudelis. Nüüdisajal on levinud pumbatüübiks edasi-tagasi liikuva kolviga (ingl reciprocating) pumbad, mis varustavad kolonni eluendiga kindla sagedusega. Tuntud detektor vedlikukromatograafias on UV-Vis detektor. See on põhimõtteliselt spektrofotomeeter, mille küvetiks on väikene läbivoolurakk (joons 13), mis on asetatud spektrofotomeetri kiire teele. Massispektromeetria
nôrka hapet juhtivusdetektor ei detekteeri. katioonkromatograafias - anioonvahetuskolonn (OH- -vormis) vahetab eluendi (HCl) aniooni OH- rühmadega ja vett ei detekteerita. eluendid: anioonkromatogaafias: salitsülaat, boraat, bikarbonaat ; katioonkromatograafias: HCl. detektorid: juhtivusdetektor, UV detektor I don't want to know the answers, I don't need to understand Anioonide puhul kasutatakse anioonvahetuse kromatograafiat vi ioon-paar kromatograafiat. Eluendiks on puhverlahused. Katioonide puhul kasutatakse katioonvahetuse kromatograafiat vi ioon-paar kromatograafiat. Eluendiks on puhverlahused. laialt kasutatav anioonide määramiseks vee analüüsil, (näit. elektrijaamades). 129. Millest sõltub iooni raadius vesilahuses? Iooni raadius vesilahuses sõltub sellest kui suur on tema hüdraatkate, mis omakorda sõltub sellest kui hea polariseerija on vaadeldav ioon. GAASIKROMATOGRAAFIA
Kandjaga seotud polaarset statsionaarset faasi uhutakse pidevalt mööduva, vähempolaarse mobiilse faasiga (n- butanool). Sel viisil luuakse miniatuurne jaotuskromatograafia süsteem. Kolonnkromatograafia vimaldab lahutada suuremaid ainehulki. Tahke materjaliga (tselluloos, tärklis vm), millele saab kanda statsionaarset faasi, pakitud kolonni sisestatakse uuritav proov, mille komponente soovitakse üksteisest lahutada. Kolonni voolutatakse lahustite seguga, mida nimetatakse voolutiks e eluendiks. Kui proovis sisalduvate ühendite lahustuvused mobiilses ja statsionaarses faasis on erinevad, st jaotuskoefitsiendid on erinevad, siis liiguvad nad kolonnis erinevate kiirustega ja väljuvad kolonnist erinevatel aegadel. Kogudes kolonnist väljuvat vedelikku eluaati üksikute fraktsioonidena on võimalik segu komponendid üksteisest lahutada. 34 Kolonnkromatograafia hlmab ka meetodeid, mille abil uuritav segu lahutatakse
annaabi.ee 
