Uus huvitav kogemus Minu ooperi külastus oli 18.märtsil 2017. aastal Jõhvi kontserdimajas.Vaatamas käisinkontserdisarja ,,Kuldne klassika. Beethoven", mille esitajad olid Triin Ruubel, kes mängis viiulit,Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ning dirigent Mihhail Gerts. Ettekandele tuli Beethoveni ,,Prometheuse lapsed" millele järgnes Elgari viiulikontsert h-moll op.61 ja viimaks Beethoveni sümfoonia c- moll nr 5 op. 67. Avamänguks esitatud ,,Prometheuse lapsed" on loodud 1800-1801 aastail. Teose tellis itaalia tantsija ning koreograaf Salvatore Vigano. Kavas kirjeldatud beethovenlik väljenduslaad jõuline ja dramaatiline, oli vägagi tuntav, aga samas oli selles minu arvates ka üsna palju helget ja pehmet tooni. Viiulikontsert h-moll op. 61 on kirjutatud Edward Elgari poolt 1909-1910 aastail Londoni
Nad jäid sõpradeks kuni Britteni surmani. Neli aastat peale Britteni lahkumist suri ka Auden. Kui algas teine maailmasõda lahkus Britten Euroopast ning siirdus USAsse, kuid kolme aasta pärast tuli ta tagasi, kuigi sõda ei olnud lõppenud. Ise põhjendas ta naasmist, kui igatsust kodu järele. Brittenit pärjati mitmete autasudega. Paljude teiste autasude seas sai Britten teenete ordeni (Orden of Merit), seda kolmanda heliloojana peale Edward Elgari ja Ralph Vaughan Williamsi järel. Britteni suurim eeskuju oli Henry Purcell. Mitmetes teostes avaldas ta Purcellile austust. Britteni soov oli teha koos Purcelliga muusikat, aga kuna Purell ei olnud enam elavate kirjas jäi see soov täitmata. Teised Britteni tuntumad teosed on ooper Peter Grimes ja A Midsummer Night's Dream (suveöö unenägu, William Shakespeare järgi). Mõned britteni teosed põhinevad briti
Oma esimese helitöö kirjutas ta 5-aastaselt. Ta sai stipendiumi Londoni kuninglikku muusikakolledzisse, kus ta õppis klaverit ja kompositsiooni. · 1939.aastal sõitis Britten puhkeva sõja eest USA-sse, kuid naasis sealt juba 1942.aastal · Peale sõda kogus ta muusika üha enam tunnustust · 1948.aastal asutas ta Aldeburghi festivali · Paljude teiste autasude seas sai ta Teenete ordeni (Order of Merit), seda kolmanda heliloojana Edward Elgari ja Ralph Vaughan Williamsi järel. · Enne surma tõsteti ta isegi aadliseisusesse Looming: · 20.saj väljapaistvamaid Inglise heliloojaid · Andekas dirigent ja pianist · Tema varajastes teostes on tunda Stravinski ja Mahleri mõjutusi · Tundis huvi Schönbergi ja Bergi loomemeetodite vastu ning katsetas ka ise 12-helitehnikaga · Tema teosed on tavaliselt tonaalsed ja selgete vormiskeemidega · Tal oli silmapaitsev meloodiaanne
Ta oli humoorikas, muhe, ilmekas, hea suhtleja ning väga hea diktsiooniga. Iga laulu või inimesega, mis tol õhtul esitati, lõi ta seose Vello Jürnaga, ning meenutas teda. Lauljatest astusid üles Margarita Voites, Mati Palm, Voldemar Kuslap, Pille Lill, Margit Saulep, Maire Haava, Mart Madiste, Oliver Kuusk, Urmas Põldma, Aare Saal, Oleg Orlovs ja Villu Valdmaa. Naisesinejad olid väga uhketes, kohati isegi vanaaegsetes kleitides ning mehed ülikondades. Esimeseks etteasteks oli E. Elgari Land of Hope and Glori, mida mängis orelil Piret Aidulo. See oli aeglane pala, müstilise tämbriga ning aeglase tempoga. Järgmisena tutvustati Vello Jürna 50. Sünniaastapäevale pühendatud Vokalistide konkursi võitjaid ning autasustati neid. I koha sai Maria Vertenina, kes oma laulu ka esitas. Ta meeldis mulle, oli väga emotsionaalne, mitmekesine, äkiline ning hästi puhta häälega. Kõik järgnevad ettekanded olid laulud, mida saatis klaveril Piia Paemurru, kes oli ka Vello
Kui 1939 algas Teine maailmasõda, lahkus Britten veendunud patsifistina Euroopast ja siirdus USA-sse. Ent 1942 tuli ta tagasi, kuigi sõda ei olnud lõppenud. Detsembris 1962 lõpetas ta "Sõjareekviemi" ("War Requiem"), mida peetakse üheks tähtsaimaks inglise kooriteoseks. 1948 asutas Britten Aldeburghi festivali ja1976 sai ta eluaegseks peeriks. Paljude teiste autasude seas sai Britten Teenete ordeni, seda kolmanda heliloojana Edward Elgari ja Ralph Vaughan Williamsi järel. Teised Britteni tuntumad teosed on ooper "Peter Grimes" ja "Suveöö unenägu" William Shakespeare'i tekstile. Mõned Britteni teosed põhinevad briti rahvalauludel, ja nagu ka paljud tema ooperirollid, olid need kirjutatud tema partnerile tenor Peter Pearsile. Britten oli ka korralik pianist ning kandis mõnikord klaveril ette kammermuusikat ja saatis kammerlaule, kuid on pidanud klaverit taustapilliks.
Hilisromantism (1890-1925) Hilisromantism tekkis 19.-20. sajandi vahetusel Saksamaal ja Austrias. 20. sajandi alguse muusika on tugevalt seotud 19. sajandi romantiliste traditsioonidega, mistõttu nimetataksegi sajandi alguskümnete muusikat hilisromantiliseks. Hilisromantismi lõpuperioodil hakkasid arenema ka paljud uued muusikasuunad- Sibeliuse ja Elgari loomingus kajastuv natsionalism, Debussy ja Raveli impressionism ning atonaalne modernism, mis on eriti tuntud Schönbergi loomigus. Hilisromantismi muusikale on iseloomulikeks joonteks hiigelkoosseisud, vaskpuhkpillide väga suur osatähtsus, kromatisme täis harmooniad. Heliloojad alustasid uute ja eelnevalt mitte kasutatud harmooniate loomist. Samuti panid nad erakordselt palju rõhku kõlavärvidele orkestriloomingus.
theme of Frank Bridge. Kui 1939 algas Teine maailmasõda, lahkus Britten veendunud patsifistina Euroopast ja siirdus USA-sse. Ent 1942 tuli ta tagasi, kuigi sõda ei olnud lõppenud. Detsembris 1962 lõpetas ta Sõjareekviemi War Requiem, mida peetakse üheks tähtsamaks inglise kooriteoseks. 1948 asutas Britten Aldeburghi festivali. 1976 sai ta eluaegseks peeriks. Paljude teiste autasude seas sai Britten Teenete ordeni (Order of Merit), seda kolmanda heliloojana Edward Elgari ja Ralph Vaughan Williamsi järel. Britten ei kohkunud küll tagasi modernsetest tehnikatest, kuid paigutas end suurde muusikatraditsiooni. See väljendus muuhulgas tema austuses Henry Purcelli vastu. Ühes oma tuntumas teoses Young Persons' Guide to the Orchestra (Noorte teejuht orkestri juurde; 1946) kasutas ta ühte Purcelli teemat. See teos oli mõeldud saateks 17
esmakordselt 1911 San Franciscos (Whiteman 1926: 33). Kuulsus saabus 1920. aastal, kui tema orkestri plaadistatud Schonbergeri “Whispering’i” müüdi 1,8 miljonit plaati; 1920. aastast New Yorgis. Tema ideeks oli algusest peale luua “sümfooniline džäss” (McCarty 1971: 20). 163 Paul Whitemani tuntud New Yorgi kontserdi (12.02.1924) kavast, kus tuli esmaettekandele ka G. Gershwini “Rhapsody in Blue”, ei mahtunud džässi mõiste alla ei E. Elgari “Pomp and circumstance” ega süit V. Herberti serenaadidest (Schwinger 1972: 55). 164 Meenutagem, et sama RMÜ oli alles mõne aasta eest nõudnud valitsuselt džässi ärakeelamist (Bruér 1998: 67). 165 Selle väite tõestamiseks tuleb teha selget vahet nn klubikontserdi ja akadeemilises mõistes kontserdi vahel. Esimesel puhul on õhustik hoopis vabam, restoranlikum. Tavaliselt istutakse kõigis džässiklubides laudade
annaabi.ee 
