Hugo Treffneri Gümnaasiumis ● Prosaist, kriitik, kirjandusteadlane ja tõlkija ● Kujunes G. Suitsu kõrval XX sajandi alguse eesti kultuurielu juhtivaks tegelaseks ● Tema eestvedamisel rajati legendaarsed kirjandusühingud "Siuru" ja "Tarapita„ ● Kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja žüriidesse ● Noorusloomingus on realistlik kujutamislaad põimunud romantilise nägemuslikkuse või eleegilis - pateetilise sümboolikaga ● Esimene novell "Hingemaa" (1906) ● Edaspidi kirjutas Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle ● Hiljem on novellid kompositsioonikindlaid, stiililt viimistletud ning kontrastidele, groteskile või sümboltegelastele rajatud ● Tuglast võib pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks ● Võttis osa 1905. aasta revolutsioonist, oli aktiivne noor poliitik ja kõnemees ●
Eriti kuulsad on tema poeemid, tuntuim neist ,,Üksindused", mille ta kirjutas silva vormis. Poeemi süzeeks on tundmatule rannale paisatud noor merehädaline, sellest olulisemaks saab aga Andaluusia looduse kirjeldamine. Igapäevane ja ,,madal" põimub tihedalt mütoloogiliste vihjetega. Gongora eesmärgiks näib olevat metafooride kaudu igavikustada ja poetiseerida kaduvaid hetki nii looduse ilus kui igapäevases, n-ö tavalises inimelus. Kogu poeem on kirjutatud eleegilis-lüürilises laadis. Gongora stiili võõristati kaua, kuni see sai eeskujuks luule ,,1927. aasta põlvkonnale", eesotsas Garcia Lorcaga. 17. saj luules olid lähedased veel manerism (renes ja baroki vaheline stiil), marinism (itaalia luuletaja Marino järgi, tundeline ja sensuaalne stiil) ja pretsioosne kirjandus (aristokraatlik salongikirjandus 17.saj alg Pr-l); neid kõiki ühendas peen ja valitud kujundlikkus.
traditsioone on hoitud tänaseni. Ta kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja züriidesse, olles nii 1920.-1930. aastate eesti kultuurielus autoriteetne ekspert. Asendamatu oli Fr. Tuglase töö Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929-1940). Novellistina debüteeris Fr. Tuglas aastal 1901, esimese raamatuna ilmus novell "Hingemaa" (1906). Noorusloomingus on realistlik kujutamislaad põimunud romantilise nägemuslikkuse või eleegilis-pateetilise sümboolikaga. Varasemad tööd on koondatud raamatuks "Liivakell" I-II (1919, 1920). 1905. aasta revolutsiooni meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908). Edaspidi kirjutas Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle (kogud "Kahekesi", 1908 ja "Õhtu taevas", 1913); kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915) peegeldab ajajärgu vastuolusid ja paradokse. Uusromantilised kogud
traditsioone on hoitud tänaseni. Ta kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja züriidesse, olles nii 1920.-1930. aastate eesti kultuurielus autoriteetne ekspert. Asendamatu oli Fr. Tuglase töö Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929-1940). Novellistina debüteeris Fr. Tuglas aastal 1901, esimese raamatuna ilmus novell "Hingemaa" (1906). Noorusloomingus on realistlik kujutamislaad põimunud romantilise nägemuslikkuse või eleegilis-pateetilise sümboolikaga. Varasemad tööd on koondatud raamatuks "Liivakell" I-II (1919, 1920). 1905. aasta revolutsiooni meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908). Edaspidi kirjutas Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle (kogud "Kahekesi", 1908 ja "Õhtu taevas", 1913); kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915) peegeldab ajajärgu vastuolusid ja paradokse. Uusromantilised kogud
traditsioone on hoitud tänaseni. Ta kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja züriidesse, olles nii 1920.-1930. aastate eesti kultuurielus autoriteetne ekspert. Asendamatu oli Fr. Tuglase töö Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929-1940). Novellistina debüteeris Fr. Tuglas aastal 1901, esimese raamatuna ilmus novell "Hingemaa" (1906). Noorusloomingus on realistlik kujutamislaad põimunud romantilise nägemuslikkuse või eleegilis-pateetilise sümboolikaga. Varasemad tööd on koondatud raamatuks "Liivakell" I-II (1919, 1920). 1905. aasta revolutsiooni meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908). Edaspidi kirjutas Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle (kogud "Kahekesi", 1908 ja "Õhtu taevas", 1913); kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915) peegeldab ajajärgu vastuolusid ja paradokse. Uusromantilised kogud
tänaseni. Ta kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja züriidesse, olles nii 1920.-1930. aastate eesti kultuurielus autoriteetne ekspert. Asendamatu oli Fr. Tuglase töö Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929-1940). Novellistina debüteeris Fr. Tuglas aastal 1901, esimese raamatuna ilmus novell "Hingemaa" (1906). Noorusloomingus on realistlik kujutamislaad põimunud romantilise nägemuslikkuse või eleegilis-pateetilise sümboolikaga. Varasemad tööd on koondatud raamatuks "Liivakell" I-II (1919, 1920). 1905. aasta revolutsiooni meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908). Edaspidi kirjutas Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle (kogud "Kahekesi", 1908 ja "Õhtu taevas", 1913); kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915) peegeldab ajajärgu vastuolusid ja paradokse. Uusromantilised
stroof lõpeb vaimuka refrääniga. Gongora luule sai kuulsaks oma kujundirikkuse ja keerukuse, n-ö hämara väljenduse poolest. Gongora algatas metafoorse, mütoloogilistest vihjetest tulvil luulestiili gongorismi ehk kultismi. Gongora sai hämara luuletaja maine oma poeemi ,,Üksindused" tõttu. ,,Üksindused" oli silva vormis. Silva lubas korrapäratult põimida 11- ja 7-silbilisi värsse ning puhtaid riime kas assonantsriimiga või riimita värssidega. Kogu poeem on kirjutatud eleegilis-lüürilises laadis, tuues esile looduse ilu, laseb aimata ka elu mööduvuse kurbust. Gongora loomingu hermeetilisust võõrastati Euroopas kaua, kuid tema erakordsest metafoorikunstist vaimustuti. Gongorismile lähedased nähtused olid manerism ja marinism nende ühistunnus oli peen ja valitud kujundlikkus ja pretsioosne kirjandus ehk aristokraatlik salongikirjandus 17.saj algul Prantsusmaal. F. Quevedo sai tuntuks satiirikuna. Quevedo kritiseeris Gongorat tema ähmase luule tõttu
annaabi.ee 
