tema luule haripunktiks said aga kaks hilist luuletsüklit: ,,Sonetid Orpheusele" (55 luuletust, 1922) ja ,,Duino eleegiad" (1923, kümme vabavärsilist eleegiat, mis valmisid Duino lossis Aadria mere ääres). ,,Sonetid Orpheusele" sisaldavad Rilke küpseimat hermetismi. Jätkub mõtisklus kõige laiematel üldinimlikel teemadel looja ja loodu vahekorrast, elu pühadusest ja traagikast, elu ja surma suhetest. Jumal, poeet ja maailm samastuvad. ,,Duino eleegiate" põhitoon on traagiline. Luuletaja senine enesekindlus vahekorras Jumalaga on kadunud. See peegeldab ka kaudselt kogu Esimese maailmasõja traagikat. Tsükli keskmes on inimene oma lootuste ja ahastustega. Maailmale vastandub ,,vaimsustatud" siseilm, mille varal inimene võib loodust ennastki rikastada.
põrkab kokku talitsematute lihalike himudega, toob kaasa hingevaeva ja enesesüüdistusi näiteks: "Maria", ,,Neitsi saunas", ,,Igavesti". Värsiskeem on abacbddc. Luuletus ,,loobumus" oli eriti hea luuletus, mis räägib armuvalust ning purunenud südamega kaasnevast nukrusest. Kuigi kohati võib luuletusest välja lugeda mehe ootust raskel hetkel naisele toetuda. Visnapuu luule varieerus varasemast provokatiivsest, futurismist innustunud ja jumalatega rinda pistvast laadist eleegiate ja loodusluuleni, kusjuures värsi musikaalsusel oli eriline rõhk. 5. KRIITIKA / ARVAMUSED Igor Severnjanini arvates on Hendrik lahendanud oma esimses luulekogus ,,Amores" (1917) mitmeid eesti luulekeele uuenemisega seotud probleeme. Raamatus kasutatakse mitteklassikalisi värsimõõte (hulk luuletusi on kirjutatud ka vabavärsis). On huvipakkuv, et ,,Amorese" kompositsiooni ja lüürilist süzeed iseloomustab terve rida vene sümbolistide
alati eleegilises distihhonis Eleegia autorid: Solon Eleegia: Eunomia e Hea riigikord; nn Muusade el eegia Mimnermos 7. saj II pool eKr Säilinud 24 fragmenti Eleegiad ka ajaloolistel teemadel (Smyrneis), ent ennekõike tuntud armastuslaulikuna Teemad: armastus, nooruse ülistus, vanaduse pelgus Theognis ja Theognidea 6. saj eKr Eleegiad Kyrnosele (1389 värssi: pikim meieni jõudnud eleegiate kogumik) Erinevad autorid, ,,Theognis" kui autoriteet, positsiooni kaotanud aristokraadi pessimistlik hoiak Teemad: pessimism, hea on asendunud halvaga, muistsed voorused kadunud, valitseb vaesus ja truudusetus Tyrtaios 7. saj II pool, spartalaste ,,õhutuslaulik" Säilinud 23 fragmenti (pisut üle 200 värsi) Teemad: sõjaline vaprus, ,,ilus on surra noorena isamaa eest lahingus esireas langedes" 31
Veel kirjutanud ,,Pahurdaja", ,,Äralõigatud juuksepalmik". M looming oli kuni viimase ajani tuntud peamiselt rooma komödiograafide Plautuse ja Terentiuse töötluse järgi, kuna algupärandeist on säilinud vaid fragmente. Kallimachos (310-240 eKr) tüüpiline filoloog-kirjanik. Näide Aleksandria luulest. Aleksandrias asuva Museioni raamatukogu juhataja ja õukonnaluuletaja. Loomingust on säilinud palju fragmente, a enamus kadunud. Jutustavate eleegiate autor. Nutikas intellektuaal esitab kelmika-nutika loo. ,,Akontius ja Cydippe" noormees armund ja soovib neiut, a ei tohi neiule läheneda kurja isa tõttu. Akontius mõtleb välja triki võtab õuna, kirjutab sedelile lause, viskab tütarlapsele ja see loeb ette. ,,Vannun Artemise nimel, et hakkan Akontiuse naiseks". Jumala nimel vandumine teeb asja seaduseks. Iga kord, kui püütakse tüdruk mehele panna, jääb haigeks. Lõpuks ei jää muud üle kui A-le naiseks panna
raamatust, kogumaht 12 024 värssi. Ovidius oli omas ajas täiesti originaalne; kirjutas supereepose, mida selles zanris polnud võimalik enam ületada. Hilisemad autorid pidi leidma midagi muud, millest kirjutada. Jumal, kangelane või inimene muundub millekski a) omal süül, b) teiste vägivalla tõttu; Ovidius ise muutub eleegikust eepikuks. See on perpetuum carmen (katkematu lugu) eepilise ja eleegilise piirialal (justkui eleegiate kogum); fiktiivkronoloogiline järjestus maailma loomisest Caesari apoteoosini. Teoses ei ole keskset tegelast ,,kollektiiveepika". Erinevad hoiakud tegelaste suhtes: grandioosne (Phaeton), idülliline (Philemon ja Baucis), koomiline (Midas), dramaatiline (Niobe, Medea), kuid esiplaanil on siiski inimlik mõõde, ka jumalate puhul. Muundumised olid ühtlasi aitioloogiad taimede, loomade, tähtede ehk millegi või kellegi saamislood.
4. PILET ÜLEVAADE ANTIIKLÜÜRIKAST , S APPHO, O VIDIUSE , VERGILIUSE LOOMING PÕHIJOONTES A.H TAMMSAARE ELU JA LOOMING , ,,JUUDIT" 7. ja 6. sajandil eKr hakkasid oma tekste kirja panema ka luuletajad. Esialgu nimetasid kreeklased luuletajaid eleegia- ja jambi- või laululoojaiks. Eleegiaks nimetati luulet, millele oli omane kaksikvärss, sisuks elulised teemad. Jambi puhul oli iseloomulik kolmik värsimõõt, sisult enamasti satiiriline. Paljude eleegiate eripära seisnes näiteks selles, et need innustasid sõdalasi võitlema. Hellenismiajal tuli käibele mõiste lüürika, mille all mõisteti muusika saatel lauldavat luulet: monoodilist (soololaululine) ja koorilüürikat, mille puhul lisandus tekstile ka tantsuline liikumine. Monoodiline luule oli tundelisema teemakäsitlusega ning erines ka vormilt. See koosnes salmidest e stroofidest. Igal poeedil kujunes välja oma meelisstroof, milles kasutati erinevaid värsivõtteid
See on pikatoimeline protsess. Romantism taandub aeglaselt kirjanduslikule perifeeriale. Paljud kirjutavad veel romantilisi teoseid. 30-40ndatel hakkab taanduma ka luule. 19. saj esimest kolmandikku nimetatakse kuldajastuks. Sel perioodil oli tegemist väga silmapaistvate literaatidega. Kuldajastu kirjandus on aga enamjaolt luule. Kõik need silmapaistvad literaadid hakkavad üksteise järel surema (1837 Puskin, 1841 Lermontov); 1840ndatel sureb eleegiate 1 autor Baratõnski. Tema psühholoogilised eleegiad avaldasid mõju ka vene psühholoogilisele proosale. Zukovski enam aktiivselt ei luuleta. Alates 1830ndate lõpust hakkab kujunema vene kultuuris uus kirjaniku tüüp. Seniajani professionaalseid kirjanikke ei olnud, see oli diletantlus. Enamik kirjanikke olid aadlikud. 1840ndtael kujuneb välja uus literaaditüüp, kuna suuremat rolli hakkavad mängima segaseisuslased
annaabi.ee 
