Ardu Põhikool LÄHISEKVATORIAALNE KLIIMAVÖÖDE Referaat Kreete Lüll 8.a. klass 16.11.2006 Ardu 2006 Lähisekvatoriaalne kliimavööde ümbritseb ekvatoriaalset kliimavöödet ning on ise omakorda ümbritsetud troopilisest kliimavöötmest. See on vahekliimavööde. Need tekivad erinevate õhumasside kokkupuutealadele. Seal kujuneb kaks aastaaega. Pool aastat valitsevad põhja-, teine pool lõunapoolsed põhikliimavöötmed. Kliima mõjutab nii taimestikku, jõgesid-järvi kui ka muldi ning määrab ära selle, kuidas inimesed elavad ja millega tegelevad. Lähisekvatoriaalset vöödet mõjutab suvel sademeterikas ning väga niiske õhuga
Ekvatoriaalne vihmamets Kaarel ja Karl Üldvaade Ekvatoriaalset vihmametsa iseloomustab väike temperatuuri amplituud, kõrge õhutemperatuur ja tihedad vihmasajud . Päike on aasta läbi kõrgel või siis seniidis. Ekvatoriaalne vihmamets hõlmab Kesk-Aafrika, Lõuna-Ameerika põhjaosa ja Kagu-Aasia piirkonna. Floora Kõige tüüpilisemad taimed vihmametsades on viigipuud, bambused, mangroovtaimed ja laanid. Taimed kasvavad vihmametsades 3 eririndel. Kõrge rinne: 40-30m kõrgused.
ookean, Atlandi ookean, India ookean ja Põhja-Jäämeri. Viiendaks ookeaniks võib lugeda Lõuna- Jäämerd ehk Lõunaookeani - Atlandi, India ja Vaikse ookeani Antarktise-lähiseid osi. Vaikse ja Atlandi ookeani põhja- ning lõunaosa ei ole eraldi ookeanid. Asukoht: 1) Vaikne ookean eraldab Aasiat ja Ameerikat ning on suurim ookean Maal. Asub Ameerikast läänes ja Aasiast ning Austraaliast idas. Vaikse ookeani alla kuuluvad kõik kliimavöötmed va. polaarne kliimavööde ning ka ekvatoriaalset kliimavöödet on ainult väike osake. 2)Atlandi ookean eraldab Ameerikat ja Euroopat ning Aafrikat. Asub Ameerikast idas ja Euroopast ning Aafrikast läänes. Atlandi ookeani alla kuuluvad samuti peaaegu kõik kliimavöötmed, kõik peale polaarse ja lähispolaarse kliimavöötme. 3)India ookean eraldab Aafrikat, Austraaliat ja Aasiat Antarktikast. Asub Aafrikast idas, Aasiast lõunas, Austraaliast läänes ja Antarktikast põhjas. India ookean võtab enda alla
Boliivia 7,8 145 000 8 586 443 Tsiili 20,7 5 076 800 15 665 216 Peruu lõunaosa asub troopilises kliimavöötmes, kus valitsevad poolkõrbed ja kõrbed ning seega on Lõuna-Peruu hõredalt asustatud. Peruu keskosa on mänine ning seetõttu on ka sealsed alad suhteliselt hõredalt asustatud. Peruus esineb ka ekvatoriaalset kliimat, mis ei ole inimestele eriti tervislik, sealne pidev lämbe õhk väsitab ja kurnab, väga palju on ka igasuguseid parasite ja haigusetekitajaid. Ekvatoriaalse kliima vihmametsade põlisasukad kuulusid kääbusrassidesse. Tavalist kasvu inimesed on vihmametsa elama asunud üpris hiljuti, kuid sellegi poolest elab vihmametsades vähe inimesi. Vihmametsades elavad inimesed on rajanud oma külad jõgede või rannikude äärde, sest veeteed pidi on kergem ühendust pidada.
enamasti hõreda asustusega. Viljakamad on need mullad, mille lähtekivim on vulkaanilise päritoluga ja seetõttu mineraalaineterikkam. Ehkki see maa paikneb tõesti geograafilisel joonel ehk ekvaatoril, mis on talle nime andnud, pehmendavad Vaikse ookeani hoovused ja Sierra kõrgus kliimat. Mäestikus on jahedam ja kuivem kui mere ääres, mis tunneb kuiva aastaaega juulist novembrini. Ainult Orientes kohtab tüüpilist ekvatoriaalset kliimat. Rannikualal Costa on aasta ringi ühtlaselt soe 23-25 oC , kuid sademed vähenevad järsult põhjast (4000 mm/a) lõunasse (200 mm/a). Sierras on keskmine temperatuur on 11-14 oC , lõunaosas sajab 400, põhjaosas 1200 mm/a. Oriente keskmine temperatuur on 28 oC, sademeid 3000-4000 mm/a. Asub ekvatoriaalses kliimavööndis, mida iseloomustavad kuumus, suur sademetehulk ja niiskus aastaringselt - kuiva aega seal polegi.
vartes. Paljude kõrbetaimede lehed on moondunud väikesteks ogadeks, et mitte kaotada vett, mis suurte lehtede pinnalt aurustuks. Suurimad kõrbed on näiteks Sahara, Araabia ja Austraalia. Teistsugune on aga troopiline kliima mandrite idarannikul, kus ookeanidelt puhuvad passaattuuled ning mandrite idaranniku mäestikud põhjustavad sademeid. Need õhumassid toovad rannikualadele piisavalt sademeid ning sellest tulenevalt on neis piirkondades üsna hea kliima, mis meenutab ekvatoriaalset, kuid on inimestele pisut paremini talutav. Sellised piirkonnad on näiteks Brasiilia kagurannik ja Kesk- Ameerika. Passaattuuled toovad ookeanidelt niisket õhku ja nii saavad seal kasvada väga paljud taimed. Kõrbed katavad peaaegu kolmandiku kogu maailma maismaast, mis teeb neist kõige laiaulatuslikuma elupaiga maal. Kõrbeelustik on tihti hõreda levikga, kuid osav äärmuslike temperatuuride ja karmide tingimustega toime tulema.
nahtusi.- protsessi kaigus ohumassi puhul ei esine energia ulekannet umbritsevaga. Kogu aine ja energia jaab susteemi, seega on adiabaatiline jahtumine ja soojenemine voimalik pöördprotsessina. · Vorrelda suhtelise ohuniiskuse ning eriniiskuse meridionaalseid profile- Ekvatoriaalses madalrohuvööndis suhteline- ning eriniiskuse profiil tundub olevat usnagi samavaarne ning maksimaalne vorreldes molemal pool oleva lahistroopilise madalrohuvööndiga. Eriniiskuse profiilil on molemal pool ekvatoriaalset piirkonda uhtlaselt langev graafik, aga suhtelise niiskuse graafikul on muutus ebauhtlane - piirkonniti on naiteks kuivem. · Marg ja kuiv adiabaatiline gradient ning kastepunkt vertikaalne gradient- Kuiv adiabaatiline gradient 10°C 1 km tousu kohta (ei toimu veeauru kondenseerumist) Marg adiabaatiline gradient 3-6°C 1 km tousu kohta · Nimetada pilvede osakesi- Allajahtunud veeosakesed kuni -12°C Veeosakeste ja jaakristallide segu -12°C kuni -30°C
Subtroopilise antitsükloni kohal KTÕ – cT subtroopiline jugavool; polaarfrondi kohal MTÕ – mT polaarfrondi jugavool. Suvel India, Aafrika Ekvatoriaalset õhku meieni ei jõua! ja Kagu-Aasia kohal tekib nn troopiline ida-jugavool Hoovused.
Enamlevinud on horisondiline- ja ekvatoriaalne koordinaatsüsteem. Horisondilise koordinaatsüsteemi korral määratakse taevakeha asukoht kolme koordinaadiga: A – asimuut (nurk mõõdetuna lõunakaarest), h – kõrgus(nurk, mõõdetuna horisondist) ning z – seniitkaugus (nurk mõõdetuna seniidist). Horisondiline koordinaatsüsteem on iga vaatleja jaoks erinev ning see takistab selle laialdasemat ning samaaegset kasutamist. Seepärast kasutatakse peamisel ekvatoriaalset taustsüsteemi, mis võimaldab suhteliselt lihtsate teisen- duste teel kirjeldada objekti asukohta taevas mistahes Maailma punktis. Taevakeha asukoht määratakse ekvatoriaalses taustsüsteemis kolme koordinaadiga: δ – kääne e deklinatsioon (nurk mõõdetuna taevaekvaatorist), α – otsetõus (nurk, mõõdetuna taeva nullmeridiaanist) ning γ – kevadpunkt (nurk mõõdetuna kevadpunktist so kohast kus Päikese trajektoor lõikab taevaekvaatorit).
annaabi.ee 
