juuk : juagu) · ä-harmoonia: eläjäd `loomad', kaheksä `kaheksa', muregä `murega', pugemä `pugema' · o järgsilbis, kui esisilbis ä, e, i, o või u: nägo `nägu', sugo `sugu', molo `molu', ilo `ilu', elo `elu' · Palatalisatsioon: kam'sik `kampsun', keväden'i `kevadeni' Morfoloogia · Ains os Q1 sõnades da-, dä-lõpuline: emada, tädidä, muda `mind', suda `sind', tädä `teda' · -nud/-nod: tehnod `teinud', lugenud · Eitusverbi pööramine minevikus: esin `ma ei', esid `sa ei', es `ta ei', esimä `me ei', esitä `te ei', esid `nad ei'. · je-illatiiv: kodoje `koju' · Kodaveres n-inessiiv (puolen `pooles', elon `elus'), mujal -s. · Kodaveres s-translatiiv (mehes `meheks'), mujal -st (aigest `haigeks') · Kodaveres i-mitmus (naesile `naistele'), mujal -de. Idamurde ja lõunaeesti ühisjooned · tk > kk: sõkkuma `sõtkuma' · ae > aa: naaran `naeran'
Eesti keele teke: Rätsep 1989 • “Eesti keel tekkis vanade hõimumurrete alusel käesoleva aastatuhande esimesel poolel eri murdeid ühendavate laialdaste uuenduste läbi keelesüsteemi mitmes osas, kusjuures keskuseks võis olla ennekõike lõunaeesti murdeala.” (Rätsep 1989: 1521) • Uuendusi: lõpukadu, sisekadu, LV ja VV teke, sõnalõpulise n-i kadu, järgsilpide pikkade vokaalide lühenemine, geminaatide lühenemine üksikkonsonantideks; komitatiivi teke, eitusverbi, potentsiaali ja possessiivsufiksite kadu, kaudse kõneviisi teke; sõnavara muutused eeskätt keelekontaktide mõjul Eesti keele päritolu Läänemeresoome hõimukeeled • Idarühm > karjala, vepsa, isuri, idasoome • Põhjarühm > edelasoome, häme • Lõunarühm > eesti, lõunaeesti, liivi, vadja Eesti keele ajaloo põhietapid • Varajase läänemeresoome keele keskmurded (1500−1000 e.m.a) • Lõunaeesti hõimukeel (1000−600 e.m.a)
31. Eitus Standardeitus on morfosüntaktiline konstruktsioon, mis eitab väitlause peaverbi. Loogikas on eitus operaator, muutes propositsiooni tõeväärtust. Eitus kombineerub kõneviiside ja modaalsuse, on neist erinev kategooria. Ei ole leitud keeli, kus ei kasutatakse eitust, kuigi eituse enda stilistilise markeeritus võib olla keeliti erinev. Eitus on markeeritud kategooria, mida markeeritakse eituspartikli, eitusverbi ja eitusafiksiga. Eitavatel afiksitel on tendents olla prefiksid, mis on vastuolus sellega, et sufikseid on maailmas rohkem kasutusel. Samuti on eituspartikkel tavaliselt verbi ees (nt mandariini partikkel). Eitusvahendid võivad olla sümmeetrilised, st ei muuda vastava jaatava lause struktuuri, kuid võivad olla ebasümmeetrilised (põhjustavad siis ka muid muutusi lauseid). Loogiline eitus on sümmeetriline, keeleline eitus pole. · kognitiivselt pikem tootmine, mõistmine
1. Kui vana on eesti keel? Eesti keel tekkis vanade hõimumurrete alusel eelmise aastatuhande esimesel poolel eri murdeid ühendavate laialdaste uuenduste läbi keelesüsteemi mitmes osas, kusjuures keskuseks võis olla ennekõike lõunaeesti murdeala.” (Rätsep 1989: 1521) Uuendusi: lõpukadu, sisekadu, LV ja VV teke, sõnalõpulise n-i kadu, järgsilpide pikkade vokaalide lühenemine, geminaatide lühenemine üksikkonsonantideks; komitatiivi teke, eitusverbi, potentsiaali ja possessiivsufiksite kadu, kaudse kõneviisi teke; sõnavara muutused eeskätt keelekontaktide mõjul 2. Eesti keele ajaloo periodiseeringud. Saareste perioodid: ...−1200 13.−15. sajand 16.−18. sajand 19.−20. sajand Kirjeldab nii keelesüsteemi muutusi kui ka keele sotsiaalset positsiooni. Periodiseeringu aluseid ei kommenteeri. Kask 1970: • 1524−1857 • 1524−1686 (saksapärane kirikukirjandus)
Impersonaal, minevik: -tU ~ -ttU (-u deminutiiviliide(?); tänapäeval d lisandunud analoogilisena nud-vormi eeskujul) 27. Eesti keele eitusvormistiku kujunemine. Soomeugripärane pöörduv eitusverb en, et, ei, epi, emme, ette, eivät taandus tasapisi eesti murretes ja asemele tuli muutumatu eitussõna ei, ep. Sellega muutus ka eituslause ehitus. Kogu ümberkujundus toimus alamsaksa ja saksa keele mõjul. Tänapäeval eitussõna, minevikus eitusverb Eitusverbi pööramine kadunud 16.–17. sajandi paiku Vanas kirjakeeles esineb rohkesti saksamõjulist mitte-eitust, samuti eituse väljendamist asesõnade keegi, mingi jt abil (nt eth meije .... sex igkawessex walgkussex/ kumba jure keddakit woip tullema/ üllestöstetut sahme) Ajalooline eitusverb: tüvi e- 28. Eesti keele käändeliste verbivormide ajalugu 29. Fusionaalsed ja aglutinatiivsed muutused eesti keeles. 30. Eesti keeletüübi muutumine.
ä-harmoonia: eläjäd ‘loomad’, kaheksä ‘kaheksa’, muregä ‘murega’; o järgsilbis, kui esisilbis ä, e, i, o, u: nägo ‘nägu’, sugo ‘sugu’, molo ‘molu’, ilo ‘illu’, elo ‘elu’; palatalisatsioon: kam’sik ‘kampsun’, keväden’i ‘kevadeni’: Morfoloogia ainsuse os Q1 sõnades da-, dä-lõpuline: emada, tädidä, muda ‘mind’, suda ‘sind’, tädä ‘teda’; -nud/-nod: tehnod ‘teinud’, lugenud; eitusverbi pööramine minevikus (ka L-E): esin ‘ma ei’, esid ‘sa ei’, es ‘ta ei’, esimä ‘me ei’, esitä ‘te ei’, esid ‘nad ei’; je-illatiiv: kodoje ‘koju’; Kodaveres n-inessiiv (puolen ‘pooles’, elon ‘elus’), mujal –s; Kodaveres s-translatiiv (mehes ‘meheks’), mujal –st (aigest ‘haigeks’); Kodaveres i-mitmus (naesile ‘naistele’), mujal –de; Idamurde ja lõunaeesti ühisjooned tk – kk: sõkkuma ‘sõtkuma’;
tulemusel. Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali soome-ugri läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala, vadja, isuri, vepsa). Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil: · Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott · Lõpukadu ja sisekadu · Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine · n kadus sõna lõpust · Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine. Kontaktid indoeuroopa keeltega: laensõnad: alamsaksa, slaavi, vene, balti, Esimesi kirjalikke ülestähendusi: · 13.sajandil sõnu ja kohanimesid · Taani hindamisraamat, Läti Henriku kroonika · Läti Henriku kroonikas ka kolm lausekatket (Laula! Laula! Pappi!; Taara a(b)ita!) Esimesi tekste:
annaabi.ee 
