Järgnevas on toodud nimekirjad meieni paremini säilinud selle stiili tüüpilistest mõisahoonetest. Parimad kõrgklassitsismi näited: Saku, Riisipere, Kernu, Kirna, Kolga, Raikküla,Udriku, Aaspere, Hõreda, Pirgu, Vohnj a,Uhtna, Massu, Härgla, Räpina, Penijõe,Lihula, Kasti, Triigi (Harjumaal), Putk aste (Hiiumaal), Kurisoo, Tori (Järva maakonnas), Orina (hiljem osalt ümber ehit.) Võhmuta mõisa väravahoone,Käravete mõisa ait. Parim säilinud puitklassitsismi näide: Einmanni; samas stiilis on veel Räägu,Riguldi, Kehra (hiljem osalt muudetud), ja Uue-Varbla Ilmekaimaid hilisklassitsistlikke mõisahooneid: Mädapea, Ontika, Suure- Kõpu, Kuremaa, Sauga (varemeis),Palivere, Vana- Võidu (kaks viimast ehitatud hiljem ümber täiskahekorruseliseks), Paju, Järvakandi mõisa matusekabel. Järelklassitsisitlikke mõisahooneid (19. sajandi teine pool, lõpp ja hiljemgi): Pagari, Järlepa (peale 1905.a. põlemise järgset taastamist) Raadi mõisa väravaehitus.
domineeriva värvi järgi. Sinises toas on sobitatud omavahel kokku eri mööblikomplektidest pärit biidermeierstiilis sisustus. Roheline tuba on saanud oma nime toa seinte ja mööblikanga värvi järgi. Rohelist esindussalongi kaunistab 19. sajandil Toompea lossi jaoks disainitud ampiirstiilis mööblikomplekt. Puidust varaklassitsistlik ühekorruseline Einmanni mõisahoone on valminud 1820. aasta paiku, olles Eesti üks stiilsemaid puitklassitsismi esindajaid. Hoone fassaadi keskosas paikneb nelja sambaga portikus, millel on kolmnurkfrontoon. Nii frontooni kui ka räästakarniisi kaunistab hammaslõige KÕRGKLASSITSISM EHK AMPIIRSTIIL Kõrgklassitsismi periood oli Eestis üsnagi lühike ning kõik selle vormid Eestis sügavalt ei juurdunudki. Näiteks klassitsismile omase lameda katuse asemel ehitati Eesti kliimat ja
kanalistasiooni süsteemide renoveerimis- ja ehitustöödega. Projekti finantseeritakse Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist. Porkuni küla on varustatud ca 90% ulatuses kaasaegsete vee- ja kanalisatsioonitorustikega. Vajangu trassid on samuti renoveeritud, vajalik on rajada uus puhasti. Assamallas puuduvad puhastusseadmed, on tsentraalne veevarustus ja kanalisatsioon kahes majas kogumiskaevudega. Põdrangul on tsentraalne vesi, kanalisatsioon puudub, Einmanni külas on tsentraalne veevarustus.olemas ja kanalisatsioon kahes majas kogumiskaevudega. Põdrangul tsentraalne vesi, kanalisatsioon puudub. Teed ja tänavad : Tamsalu valla teedevõrgu kogupikkus (v.a riigimaanteed) on 249,8 km, kohalikud teed moodustavad 65% teedevõrgust. Tänavate kogupikkus on 31,1 km, millest 20 km on asfaltkattega. Valdav osa (68%) kohalikest teedest on kruusakattega. Side , internet : Tamsalu linna tuleb Rakverest valguskaabel
Järgnevas on toodud nimekirjad meieni paremini säilinud selle stiili tüüpilistest mõisahoonetest. Parimad kõrgklassitsismi näited: Saku, Riisipere, Kernu, Kirna, Kolga, Raikküla, Udriku, Aaspere, Hõreda, Pirgu, Vohnja, Uhtna, Massu, Härgla, Räpina, Penijõe, Lihula, Kasti, Triigi (Harjumaal), Putkaste (Hiiumaal), Kurisoo, Tori (Järva maakonnas), Orina (hiljem osalt ümber ehit.) Võhmuta mõisa väravahoone, Käravete mõisa ait. Parim säilinud puitklassitsismi näide: Einmanni; samas stiilis on veel Räägu, Riguldi, Kehra (hiljem osalt muudetud), ja Uue-Varbla Ilmekaimaid hilisklassitsistlikke mõisahooneid: Mädapea, Ontika, Suure- Kõpu, Kuremaa, Sauga (varemeis), Palivere, Vana-Võidu (kaks viimast ehitatud hiljem ümber täiskahekorruseliseks), Paju, Järvakandi mõisa matusekabel. Järelklassitsisitlikke mõisahooneid (19. sajandi teine pool, lõpp ja hiljemgi): Pagari, Järlepa (peale 1905.a. põlemise järgset taastamist) Raadi mõisa väravaehitus.
vanimaks külaks on Järsi, mida esmakordselt mainitakse ürikutes 1253. a. Esimesed teated väikese mõisa Tamsal'i olemasolust pärinevad aastast 1512. Praeguse linna areng sai alguse Tallinn-Tartu raudtee rajamisega 1876 a. Tamsalu mõisa maadele tekkis raudteejaama ümber asula. Sajandid möödusid. Meie praegustes metsades, põldudel ja teedel marssisid küll sakslaste, taanlaste, rootslaste, poolakate ja venelaste sõjasalgad. 1858-1859 olid suuremad talurahvarahutused Einmanni, Võhmuta, Karinu ja Porkuni mõisates. Seega olid siinsed talupojad juba enam kui 100 aastat tagasi visad õigusenõudjad valitseva vägivalla vastu. 1941. aastast kuni 1962. aasta aprillini kuulus Tamsalu külanõukogu Väike-Maarja rajooni koosseisu. Eraldi olid Assamalla, Porkuni, Vajangu külanõukogud, mis praegu on Tamsalu valla külad. Taasloodi vald 10. oktoobril 1991. a Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega ja vallale omistati omavalitsuslik staatus
1886 aastatel, kui mõis läks Baggehufwudtide valdusesse, hakati ehitama algsele mõisale abihooneid ja kõrvalhooneid. Praegune mõisasüda ehitati just Valerio von Baggehufwudti ajal, kes 1892. aastal kirjutas mõisa oma poja Eduardi nimele. Tema ajal, 1893. aastal valmis ka praegune mõisahoone. Eestis oli Baggehufwudtide pere omandanud üleüldse 22 mõisat: Vasalemma, Saku, Nõva, Samma, Kärevete, Rannamõisa, Prümli, Alavere, Einmanni, Hõreda, Jäneda, Kaarma, Kerbla, Kunda, Käru, Nõmmküla, Perila, Retla, Roodevälja, Räägu, Saksi ja Voivere. Baggehufwudtide Suguvõsa Esimene Baggehufwudtide soost mõisnik vasalemmas oli Valerio von Baggehufwudt, kes oma eesisa eeskujul valis elus edasijõudmiseks lihtsama mooduse: ta abiellus kuulsast perekonnast pärit, rikka pärijannaga, Josephine Ungern-Sternbergiga Nõvalt, kellelt olevatki tulnud uue peahoone ehitamise rahad ja idee.
Riiklikus Kunstiinstituudis õppejõuna, 1948.–1951. direktorina. Veel oli ta 1950.– 1956. Eesti NSV Kunstnike Liidu esimees ja 1957.–1963. juhatuse sekretär. Peale seda aastast 1963 hakkas Einmann vabakunstnikuks. Einmann armastas ja maalis portreemaale - 1950. aastatel lõi natuuritruid tööliste, talupoegade, teadlaste ja kunstiinimeste portreejoonistusi. Hiljem hakkas ta aga kasutama sügavtrükitehnikaid. 1970. aastatel viljeles realistlikku portree- ja maastikumaali. E. Einmanni maal 1946. aastal E. Einmanni maal 1972. aastal Graafika EV ajal Feliks Randel on 01.07.1901 Valgas sündinud ning 10.02.1977. aastal Tallinnas surnud kunstnik, muusik ja pedagoog. Ta oli üks esmaseid kunstikooli Pallas õpilasi aastatel 1919- 1921 ning on eelkõige tuntuks saanud maalija ja karikaturistina. Tema karikatuure võis kohata 1929. – 40. aastani Tallinna
Kahjuks on viimaseid ehitustööde käigus järjest suletud või muud moodi sobimatuks talvituspaigaks muudetud. Näiteks 2007.aastal eemaldati Liigivalla mõisa keldrilt soojapidav pinnas, mistõttu keldrilagi külmub nüüd läbi ja kelder on liiga külm, et sobida tõmmulendlasele talvituspaigaks. Sarnaselt juhtus Saaremaal Maasilinna keldriga, mis muutus taastamistööde käigus nahkhiirte jaoks liiga külmaks paigaks. Ala, Einmanni, Elistvere, Huuksi, Kiltsi, Müüsleri, Paasvere, Palu, Rutikvere, Tammiku, Vatla, Virtsu, Äntu- ka nendes piirkondades on mitmed varem nahkhiirte lemmiktalvituspaikadeks olnud mõisakeldrid neile sobimatuks muutunud. [4] Seega inimtegevus ohustab mitmeti tõmmulendlaste rahulikku talvitumist. Kuna tõmmulendlane ei suuda leida endale talvel toitu ja peab suvel kogutud rasvavarudega talve üle elama, on talle ääretult oluline korralik talvituspaik
Sama aasta 1. septembrist määrati ta 2. diviisi ülemaks Tartus; samast aastast kuulus ta ka Kaitsevägede Nõukogu koosseisu. Eesti okupeerimisel 1940. aastal määrast ta 22. territoriaal-laskurkorpuse 182. laskurdiviisi ülemaks. 1941. aasta juunikkuu algul viidi ta täiendkursuste ettekäändel Moskvasse ja ( peale mõnda aega kestnud lollitamist ) arreteeriti. 15. mail 1942 lasti ta Moskvas maha. August Kasekamp sündis 21. jaanuaril 1889 Einmanni vallas Järvamaal. Ta õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis ja Rakvere linnakoolis. Omandanud viimases koolis ka rahvakooliõpetaja kutse, töötas ta järgnevalt Kurna algkoolis Harjumaal kooliõpetajana. I maailmasõja alates mobiliseeriti ta Vene sõjaväkki; esimesel sõja- aastal 1914 - 1915 võitles ta Galiitsia rindel. Seejärel suunati ta 4. Kiievi lipnikekoolija sai sealt 20. aprillil 1916 oma esimese ohvitseriauastme. Järgnevalt võitles Kasekamp Rumeenia
annaabi.ee 
