Valss on arenenud 18. sajandi teisel poolel Saksamaal ja Austrias. Alguses oli valss aeglane tants, kuid 19. sajandi esimesel poolel arendasid Viini heliloojad (Joseph Lanner, Johann Strauss) välja kiirema tempoga viini valsi, mis võitis erilise populaarsuse ja levis 19. sajandi jooksul kõikjale Euroopasse. Selle tantsu tantsimise stiil on siiski aja jooksul palju muutunud ja Inglismaalgi veel kohandatud praegu loetakse põhiliseks standardtantsude kodumaaks ikkagi Inglismaad. Eestlastelgi on oma labajalavalss, mis erineb suuresti võistlustel tantsitavast graatsilisest üle põranda liuglemisest. Stiliseeritult on valssi rohkesti viljeldud kammer-, sümfoonilises ja lavamuusikas. Valsi uuemad teisendid on inglise valss, teise nimega aeglane valss ja boston. Aeglases valsis peavad tantsijad parketil liuglema loomulikult ja voolavalt, püsides ka hoogsate pöörete ajal paarina tihedalt koos ning säilitama oma kauni tantsuhoiu
peategelane sai sõja kestel võimaluse puhkuseks koju minna, et tunda seda sama rõõmu ja rahulolu koduste seltsis, mida esimese iseseisvuse aja eestlasedki tundsid. Kodus ootasid teda ema ja õde, kes tema eest hoolitseda soovisid, kuid mehel oli raske vastu võtta nii nende armastust kui ka vanade sõprade seltskonda. Ta mõtles ainult sõjale ja tahtis tagasi nende kamraadide juurde, kes lahingutes tema kodumaa eest sõdisid. Tema eesmärgik oli sama, mis eestlastelgi olla sõltumatu. Seda tõestas tahe minna tagasi sõtta, kodumaa eest sõdivate sõdurite juurde, kelle vahele oli tekkinud ainulaadne side, mida suutis murda vaid surm. Vene aja lõpu aastatel toimunud sündmuste keeris, mida teame kui laulva revolutsiooni nime all, on üks neist suurtest edasiviivatest sammudest, mis on muutnud Eestimaad ja mille üle me eestlastena võime uhked olla. Inimesed, kes sellest osa võtsid, võivad tunda, et neil oli mängida
kohandatud - praegu loetakse põhiliseks stantardtantsude kodumaaks ikkagi Inglismaad. Alguses oli valss aeglane tants, kuid XIX sajandi esimesel poolel arendasid Viini heliloojad välja kiirema tempoga valsi, mida tänapäeval teamegi viini valsi nime all. Kõige ilusamad viini valsid ongi pärit juba Straussi aegadest, nagu näiteks "Ilusal sinisel Doonaul".Ka viini valssi on aja jooksul kohandatud ja on ju eestlastelgi oma labajalavalss, mis erineb suuresti võistlustel tantsitavast graatsilisest üle põranda liuglemisest. Osade tantsude nimedega on keeruline lugu, kuid valss on üks neist tantsudest, mille nimi on eesti keeles enam-vähem sama nagu inglise või saksa keeles. Kui saksa keeles on sõna "walz", siis inglased on sellest tuletanud "waltz", eesti keeles niisiis lihtsalt valss. Tantsuvõistlustel tantsitakse kahte valssi - aeglast ja viini valssi
sajandi esimesel poolel arendasid Viini heliloojad(Joseph Lanner, Johann Strauss) välja kiirema tempoga tsüklilise viini valsi, mis võitis erilise populaarsuse ja levis 19. sajandi jooksul kõikjale Euroopasse.See on kiire tants ning nõuab paari head koospüsimist. Viini valss on pidulik,loodud Bavaarias ja on endisaegade Austria aristokraatia õukonnatants,mida tantsitakse ¾ taktimõõdus.Nimi pärineb saksa keelest "viener valtzen". Viini valssi on ajajooksul kohandatud ja eestlastelgi on oma labajalavalss,mis erineb suuresti võistlustel tantsitavast valsist. Valsiga algas seltskonna tantsude ajaloos uus, paaristantsu ajajärk. Valsi taktimõõt on ¾.Taktis on kolm lööki,neist esimene rõhuline.Kõik valsi sammud vältavad ühe löögi. Valss on ballide ja vastuvõttude avatantsuks. 5 Fokstrott
Seda, miks täpselt nii juhtus, ei teata tänaseni. (Ibid, lk 45) Mõnda aega muusikakeskkoolis õppinud, osteti Urmasele tiibklaver Becker, mis jäeti ühel 1975. aasta augustiööl õue, kuna toas tehti remonti. Urmase tähelepanu köitis sel ööl iseäranis Kassiopeia tähtkuju, mis innustas noormeest improviseerima ning viis tema esimese tähistaevast inspireeritud klaveripala loomiseni. Umbes sel ajal, jälgides iga-aastast augustikuist tähesadu, soovis Urmas, nagu eestlastelgi vanasti nn langevat tähte nähes kombeks teha oli, et ta suudaks elu jooksul klaveripala pühendada kõigile kaheksakümne kaheksale tähtkujule. (Ibid, lk 46) 10 Urmas armastas klaverimängu nii kirglikult, et lõhkus Tsaikovski I klaverikontserti harjutades kaks suurt tiibklaverit, mistõttu visati ta internaadist välja. Tänu emale sai ta sinna tagasi. Urmas ja Lea andsid Vääna-Jõesuus asuvas kodukohas Vitil kodukontserte
Saksamaalt. 1857. aasta suvel tulid baltisaksa meeskoorid kokku Tallinna, kus toimus mitu päeva kestev laulupüha. 202-mehelise ühendkoori esinemine jättis kuulajaile väga tugeva mulje (Palamets, Hillar 1994:6). Johann Voldemar Jannsen asutas ärkamisajal eestikeelse ajalehe Perno Postimees (Kaarlep 2007:42). Ajalehes kirjutas ta Tallinna laulupühast, kus ta tutvustas peo korraldust ja soovitas eestlastelgi toimunust eeskuju võtta. 1861. aasta suvel oli baltisakslastel Riias kuus päeva kestev laulupidu. Nii Tallinna kui ka Riia laulupeol oli kohal ka Jannsen. Peod olid talle väga suureks eeskujuks. Ta soovis ka eestlastele pidu korraldada (Palamets, Hillar 1994:6-7). Eestlastele on pärisorjusest vabastamine väga tähtis. Tänu sellele said nad vabaks rahvaks. Aastal 1860 tekkis eestlaste hulgas mõte tähistada pidulikult poolesaja aasta möödumist pärisorjuse
Tuled uuendati ka suurte õnnetuste puhul, uus tuli toodi hiiest. Kui uus tuli oli toodud, tuli kustuda ka viimane tulekolle ning sünni- ja surmaküünlad, mis sümboolselt näitasid, et hing on elus, surematu ja igavene nagu küünla leek ning ei kustu kunagi (Heintalu 2006b: 149, 363). 34 Slaavlastel peeti samuti tulekollet pühaks, tema jõud toitis ja soojendas pererahvast, kaitses nagu eestlastelgi neid mustade jõudude ja haiguste eest. Mustas maagias eksisteeris rituaal, mille käigus vaenlase hävitamiseks kustutati ja murti küünal ( 1995: 97, 214). Tänapäeval võib küünla või leegi kujutise mõtet hauaplaadil samastada vanaajalise tähendusega. Mõlemad näitavad sümboolselt , et maine keha on küll kustunud, kuid ei ole kustunud ta hing, mis põleb igavesti jäädvustatud kivil. Vene mütoloogias samastati tuli inimesega. Ta sööb, joob
annaabi.ee 
