Eesti keskkonna probleemid (1)

Pärnumaa Kutsehariduskeskus
Eesti keskkonna probleemid
Toomas Sepp
V-07
Pärnu 2009
Eesti keskkonna üheks tähtsamaks probleemiks on jäätmed. Sedamööda, kuidas tõuseb elatustase, kujuneb igas nüüdisaegses linnas päevapealt rohkem jäätmeid, millest piisaks isegi Hiina müüri ehitamiseks. Iga inimene tekitab päevas umbes 3kg heitmeid, mida on kakskorda rohkem kui viiskümmend aastat tagasi. Visatakse ära konservipurke, karpe, klaas-ja plastmasspudeleid, kartongi purunenud tarbeesemed, raiskunud toitu vanu autokumme ja isegi autosid. Lisaks veel patareid , akud jne.
Prügiga ei ole praegu lihtne toime tulla. Metallkarbid ja konservikarbid säilivad isegi mahamaetult aastaid. Klaaspudelitele ei tähenda tuli midagi. Hulk esemeid on tehtud hävimatust plastmassist, mõned eriplastmassist mahutid eritavad ümbrusse kloraate, mis ajavad prügipõletus ahjud rooste .
Nakkust kandvad bakterid vohavad roiskunud toidus ja levivad prügimägedel elutsevate putukate, usside, näriliste abil kõikjale. Läbi prügimägede nõrguv vesi saastab jõgesid ja ka vihm aitab bakteritel maasse imbuda, kust nad põhjavette satuvad. Prügi põletamine oleks kurjast, sest siis muutuvad tahked jäätmed gaasilisteks, mis õhu hingamiseks veelgi vähem sobivaks teeb.
Tuleks käituda nii, et pressitud ja peenestatud prügi tuleks tasaseks rullida, seejärel puhta pinnasega üle katta ja pärast veel kõik üle pressida. Nii saab vähendada prügi mahtu, ära hoida ebameeldivate lõhnade levikut ja takistada näriliste ja putukate paljunemist. Kahjuks aga ei kao see igapäevane probleem vist kunagi.
Põlevkivi kaevandamine tingib muutusi, millest osa on tehnoloogilisel, osa majanduslikel põhjustel vältimatud.
Põlevkivi rikastamisel tekkinud aheraine ladustatakse puistangutesse. Vanades “mägedes” on aegade jooksul ladustatud aherainet kokku 13 miljonit tonni.
Eesti Põlevkivi töötavate ettevõtete aheraine puistangutes on kokku 138 miljonit tonni ainest.
Tulenevalt tehnoloogiast alandatakse kaevandustes ja karjäärides põhjaveetase allapoole põlevkivikihindi tasapinda. Vesi suunatakse peamiselt äravoolukraavide ja jõgede kaudu soome lahte . Nii kaotab eesti looduskaevanduse tõttuaastas üle 200 milj.m3.
Välisõhu saaste on peamiselt Estonia ja Viru kaevanduste põlevkiviküttel olevate katlamajade heitgaasidest. Nende mõjuraadiuses puudub pidev inimasustus .
Peale selle veel lõhkeaine gaasid. Nende kogus ulatub aastas 15 mln m3-ni. Pealmaatöödel tehtaval tavalisel lõhkamisel eraldub kuni 60 tuhat m3 lõhkegaase see on piirkonnas, kus läheduses puudub inimasustus.
Kaevanduste ja karjääride lõhipiirkonnas on ordoviitsiumi põhjaveekihtide hüdrodünaamiline tasakaal rikutud, mille tulemusel on kuivanud joogiveekaevud maapiirkondade paljudes kaevudes.
Fosforiit - ooboluskonglomeraat. Fosforiit on kollaka või hallika värvusega liivakas settekivim, mis koosneb kahest komponendist – kvarts ja biogeense päritoluga fosfaat .
Eest fosforiit on tekkinud ligi 50 miljonit aastat tagasi kambriumi ajastu lõpul ja ordoviitsiumi alguses veekogudes settimise teel.
Eestis leidub fosforiiti Põhja-Eestis Maardu, Toolse , Aseri ja Lääne- Kabala piirkonnas.
Fosforiiti kasutatakse enamasti fosforväetiste toorainena. Praegusel hetkel Eestis fosforiiti ei kaevandata ja uusi kaevandusi ei ole hetkel võimalik kasutusele võtta mitmesuguste keskkonnaprobleemide tõttu.
Tulevikus on kõige potentsiaalsem fosforiidi kaevanduskoht Toolse, mille katendis on ka muid maavarasid (aluriitne savi, glaukoniitliivakivi ja lubjakivi).
Peamisteks probleemküsimusteks on esitatud:
Hüdrogeoloogilised muutused-kaevandamisel tekkiv liigne pinna-ja põhjavee mõjutamine ja reostamine . Taastumatu loodusvarana on seda järgi väga vähe, ainult 700mln t. Raskused maardlate kompleksel kasutamisel jne.
Kaasa aitaks aga parima võimaliku tehnoloogia kasutuselevõtt ja parima keskkonnapraktika rakendamine.