Eesti filmist aastatel 1948 -1967 (0)

Õigus​ ja​ tõde​ Eesti​ filmis​ aastatel​ 1948​ -1967 
 
Neljakümnendatest​ alates​ liikus​ Eesti​ kinokunst​ õitsengu​ suunas.​  Hiljuti ​ oli​ sündinud​ suur 
filmikompanii​ Tallinnfilm,​ kes​  tootis ​ kokku​ üle​ 800​ filmi,​ lisaks​ sellele​ hulgaliselt​ kroonikaid​ ja 
ringvaateid.​ Tallinnfilmile​ suutis​ kodumaal​ ainsana​ konkurentsi​ pakkuda​ Eesti​ Telefilm.​ Eesti 
film ​ oli​ saavutanud​ suurel​  ekraanil ​ kunstilise​ väärtuse.​ Nõukogude​ Eestis​ oli​ filmitegemiseks 
raha.​ Seda​ edendati​ igal​ viisil​ ja​ nii​ arenes​ kinokunst​ Eestis​ väga​ kiiresti.​ Vaadelgem​ näiteks 
filmi​ “Keskpäevane​ praam”.​ Näeme​ nii​ tugevat​ ja​ kandvat​ dialoogi​ kui​ ka​ äärmiselt​ hästi 
struktureeritud​ loo​ ülesehitust.​ Eestis​ olid​ nüüdseks​ tekkinud​ esimesed​ tõelised​ filmistaarid. 
Nende​ hulgas​ näiteks​ Ada​ Lundver,​ Ants​ Eskola,​ Kaljo​  Kiisk ​ ja​ muidugi​ Jüri​ Järvet.  
Tolle​ ajastu​  filmides ​ jääb​ silma,​ kuidas​ igas​ filmis​ mängisid​ samad​ näitlejad​ ja​ filme​ tegid​ samad 
tegijad ,​ aga​ eks​ ole​ see​ vähemal​ või​ rohkemal​ määral​ Eesti​ filmis​ tänapäevalgi​ nii.​ Igas​ teises 
filmis​ on​ ju​ peaosades​ ikka​ ja​ jälle​ Mirtel​ Pohla​ ning​ kõrvalrollis​ Juhan​ Ulfsak​ või​  Taavi  
Eelmaa.​ Tolleaegsete​ näitlejate​ puhul​ jääb​ aga​ eriliselt​ silma​ tõeliselt​ tugev​ filmilik​ nägu. 
Ükskõik​ mis​ rolli​ Jüri​ Järvet​ ka​ ei​ täida,​ ei​ pea​ vaataja​ pettuma.​ Roll​ on​ tugevalt​ välja​  kantud ​ ja 
tema​ väljendusrikas​ nägu​ aitab​ seda​ tõetruult​ kanda.​ Vaatleme​ näiteks​ Leida​  Laiuse ​ filmi 
“Mäeküla​  piimamees ”.​ Režissöör​ on​ muutnud​ Tõnu​ Prillupi​ karakeri​ väga​ oskuslikult​ suhteliselt 
ebameeldivaks​ tegelaseks.​ Ometi​ tekitab​ Järveti​  meisterlik ​ näitlejatöö​ mehe​ vastu​ kaastunde, 
samal​ ajal​ aga​ Elle​ Eha​ nõrga​ näitlejatöö​ tõttu​ empaatiatunnet​ filmi​ peategelase​ Mari​ vastu​ õieti 
ei​ teki.​ ​​ ​On​ isegi​ veidi​ kahju,​ et​ Leida​ Laius​ omal​ ajal​ professionaalsemat​ näitlejat​ sinna​ rolli​ ei 
valinud,​  ehkki ​ ​​ ​Laius​ lavastas​ selle​ loo​ ometi​ nii​ naisepõhiseks​ ja​ režissööri​ kavandatud​ ​​ ​roll​ ise 
oli​ väga​ tugev.​ Nende​  filmide ​ puhul​ ei​ tundu​ valmimisaeg​ üldse​ oluline,​ kuna​ filmid 
keskenduvad​ peaasjalikult​ inimsuhetele​ ja​ nende​ ajastuline​ taust​ ei​ mängi​ vaataja​ jaoks​ erilist 
rolli. 
 
Ehkki​ kinokunst​ Eestis​ õitses​ ja​ filme​ toodeti​ palju,​ kaasnesid​ valitseva​ korraga​ ka​ oma​ kindlad 
ettekirjutused.​ Ega​ siis​ Lenin​ asjata​ kinokunsti​ kõikidest​ teistest​  kunstidest ​ tähtsamaks​ ei 
pidanud.​ Nii​ näeme​ paljudes​ filmides​ tolle​ ajastu​ vältimatut​ annust​ propagandat​ ja​ tugevat 
nõukogude​ korra​ ülistamist.​ Näiteks​ filmi​ “Valgus​ Koordis”​ äärmiselt​ haaravale​ ja​ põnevale 
sisule ​ järgneb​ pikk​ ja​ läila​ lõpp,​ kus​  tubli ​ kümme​ minutit​ ülistatakse​ “kõige​ paremat 
kolhoosikorda”.​ Nii​ pikka​ ​​happy​ end​i​ pole​ isegi​ tänapäeva​ kõige​ maitselagedamates​ Disney 
filmides.  
Suure​  lootuse -​ ja​ rõõmumeeleolu​ külvamine​ ongi​ üks​ läbipaistvamaid​ jooni​ tolleaegsetes 
filmides.​ Tõelise​ heaoluriigi​  kuvandi ​ loomisele​ suunatud​ propaganda​ vahele​ on​ aga​ lisatud​ ka 
enam​ või​ vähem​ varjatud​ viiteid​ valitsevatele​ piirangutele​ ja​ loojate​ päris​ soovidele.  
Läbivalt​ keskendub​ tõerääkimise​ ja​ silmakirjalikkuse,​ aususe​ ja​ harjumuseks​ saanud​ valetamise 
ning​ tõekartuse​ teemale​  Veljo ​ Käsperi​  film ​ “Viini​ postmark”.​ Seda​ küsimust​ tõstatab​ ja 
puhtinimlikke​ dilemmasid​ avab​ eriti​  ilmekalt ​ Jüri​ Järveti​ kehastatud​ Martin​ Rolli​ karakter​ tolles 
filmis.  
Jüri​ Müüri​ ja​  Grigori ​ Kromonaovi​ filmis​ “Põrgupõhja​ uus​  Vanapagan ”​ käsitletakse​ tõe​ ja​ õiguse 
temaatikat​ kahe​ vastandliku​ elukäsituse​ võtmes.​ Kaval-Ants​ õpetab​ Vanapaganat​ valetama, 
öeldes,​ et​ ega​ maa​ peal​ muudmoodi​ hakkama​ saagi,​ kui​ vaid​ valetades.​ Ausameelne​ Vanapagan 
ihkab​ üle​ kõige​ õndsaks​ saada​ ja​ rügab​ selle​ nimel​ terve​ elu​ tööd​ teha.​ Nii​ assotsieerub​ filmiga 
tervikuna ​ ka​ Tammsaare​ (Valdur​ Mikita​ määratlust​ kasutades​ “sookuivendamise​ käsiraamatu”) 
tuntuim​ tsitaat:​ “Tee​ tööd​ ja​ näe​ vaeva,​ siis​ tuleb​ ka​ armastus.”​ Kuid​ eks​ märkab​ iga​ vaataja,​ et 
õndsaks​ see​ töötegemine​ lõpuks​ Vanapaganat​ ei​ teinudki.  
Mis​ on​ siis​ see​ tõde​ ja​ mis​ on​ õigus?​ Kuivõrd​ vaadeldava​ perioodi​ Eesti​ filmikunstis​ valitsesid 
tolleaegse​ riigikorra​ poolt​ seatud​ ettekirjutused,​ piirangud​ ja​ tugev​  annus ​ nõukogude 
propagandat,​ ei​ ole​ tõtt-öelda​ mõtet​ (või​ õigust)​  nendest ​ filmidest​ tõde​ otsida. 
 
 
Aili ​ Maarja 
2017