Enamik vähke elab vabalt ning nad liiguvad ringi kas veekogu põhjal või ujudes, kuid on ka kinnitunud vorme (tõruvähk). Vähkide hulgas on ka parasiitseid vorme, kes nugivad kaladel või teistel veeselgroogsetel. Vähkide kehapikkus varieerub poolest millimeetrist kuni 80 sentimeetrini. Väga mitmekesine on ka keha värvus, kehakuju ja jäsemete kuju ning asetus. Vähkide keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Igale vähi kehalülile kinnitub reeglina üks paar jalgu. Pea eesservas paikneb vähkidel paar liitsilmi. Pea alaosas asub suuava, mille ümber asuvad suised. Vähid on enamasti lahksugulised. Mõnel liigil esineb ka neitsisigimist (vesikirbulised). Munad arenevad emastel spetsiaalses haudetaskus, munakottides või kõhu all paiknevas kambris ning on kogu arenemise aja hästi kaitstud. Munadest kooruvad noored vähid erinevad täiskasvanutest. Areng on vähkidel küllaltki keeruline ning kestab pikka aega. Paljude liikide
Krabiämbliklased (Thomisidae) on sugukond ämblikuliste seltsist. Krabiämbliklaste sugukonda kuuluvatel liikidel on keha munajas või pirnjas, mõnel liigil tunduvalt lamendunud. Pearindmiku ja tagakeha pikkuse ja laiuse suhe on ligilähedane ühele või kuni poolteist. Külgsilmade kõrgendikud on esilekerkivad ja pearindmiku eesserv kantis. Keha on kaetud lühemate või pikemate ogadega. Näokilbi ogad on koondunud eesservas ühte ritta, üksik oga asub näokilbi eesserva ja kesksilmade vahel. Krabiämblikeks kutsutakse neid, sest nende esimesed kaks paari jalgu hoiavad kaugemale kui järgmised ja annavad neile ka krabilaadse välimuse. Mõnel pool on nad tuntud ka kui lilleämblikud, kuna neid leiab peamiselt lilledelt oma saaki varitsemas. Sugukonna emane isend on üldiselt suurem kui isane ning krabiämbliklaste pikkus kõigub 2,5 mm-st kuni 1cm-ni
4) Haarajate avamise sünkroonsus on poogna liikumise suhtes häiritud. Reguleerida tuleks esimarke nii, et haarajasse jõudev poogen oleks kogu eesserva ulatuses haaratav ühekauguselt ja sama tugevusega. Kontrollida tuleks haarajate avamise ja sulgemise eksentrikute töödm veenduda selles, et poleks liigseid lokse ja liikumise takistusi. 5) Liiga suur vahe pealepanemisaparaadi ja poogna suunajate vahel. Sellise vea korral kortsub poogna eesmarkesse joondumisel ning eesservas võivad tekkida mehaanilised kahjustused, sest poogen võib suunavate rataste alt vabanedes esimarkest tagasi põrkuda. Pealepanemisaparaadi ja suunajate vaheline kaugus teineteisest tuleb reguleerida nii nagu ebapiisava vahe korral. 6) Poogna eesserv on kortsunud. Kui selle tagajärjel viivad haarajad poogna trükikontakti alasse viltu, võivad tekkida tõmmisele kortsud, ebatäpsused registris ja kokkutrükis. Kontrollida tuleks poogna eesserva lõikamise kvaliteeti
kohale pealisriie, alla vooder ning traageldada mõlemad riided ümber papi servade omavahel kokku. Nüüd murda sisse kuklavoldid, nii et voldipõhjad jäävad pahupoolel vastamisi. Kinnitada need omavahel ja ka voodri külge. Ääreosa vateerimisel pappi kumerdada. Kõige paksem vatikiht panna keskele üles, kõrvade poole ja ette vähendada vatikihti. Vati peale panna pealisriie. Jälgida, et ühendusõmblus jääks ette keskele. Papi alla asetada vooder ning õmmelda mõlemad riided eesservas ja külgedel omavahel kokku. Ülaserv jätta esialgu lahti, seal keerata vooder ümber papi vati peale ja kinnitada marli külge. Nüüd painutada ääretükk kumeramaks ja õmmelda kuklaosa õmblusvaru esiosa vateeringu peale (pealmise riide alla). Pahupoolel õmmelda esi- ja kuklaosa voodrid kokku. Seejärel kinnitada esiosa pealisriide sisse pööratud serv salapistes kuklatüki külge. Mütsi serv kantida 0,8 cm laiuse puuvillase riide või paelaga. Selle külge
arvukate retseptoritega. Suured liitsilmad asuvad pea külgedel; koosnevad kumbki 300 lihtsilmast; nägemisteravus madal. Üksikud lihtsilmad puuduvad. Eesrindmik keskrindmikuga väga liikuvalt seotud. Esinevad tiivad. Esitiivad lühenenud, nahkjad, soonestumata; katavad tagarindmiku ja tagakeha esimest lüli. Tagatiivad laiad ja lehvikjad, eesservas sarvplaadike; puhkeolekus volditakse mitmekordselt kokku. Käigujalad; lühikesed ja kolmelüliliste käppadega. Kasutatakse liikumiseks ja keha puhastamiseks. Tagakeha väga liikuv; koosneb 11 lülist; emastel on kaheksas ja üheksas lüli kokku kasvanud. Tagakeha tugevate kitiseerunud plaatidega; liitekohad moodustavad küljel siksakjoone. Tagakeha kümnenda lüli seljaplaadil asuvad lülistumata urujätked; isasputukatel arenenum. Kolmanda ja neljanda lüli vahel asuvad haisunäärmed
Väga suured kalad sõid väiksemaid ja need omakorda veel väiksemaid kalu. Sellise toiduahela tipus olid suurimate esindajatena rüükalad. Neil oli tugev soomuskate ja arenenud lõualuud. Nad ilmusid Devonis, kuid kadusid enne Karboni ajastut. Siluri ja Alam- Devoni magevee setetest on rüükalu vähe leitud, küll aga Kesk-Devoni ja Ülem- Devoni setetest. Dunkleostus, Hilis-Devoni, mereline perekond võis kasvada kuni 10 meetri pikkuseks. Nagu teistelgi rüükaladel oli tal keha eesservas luine tugev soomuskate, kuid tagapool oli rünnatav ja kaitsetu paindlik saba. Rüükalade saagiks olid tavaliselt haid. Haid olid Devoni merede oluliseks kalade grupiks. Esimesed tuntud haid pärinevad Kesk- Devoni kivimitest ja nad olid nähtavasti viimaseks suureks kalade grupiks, kes sel ajal välja arenesid. Devoni haid olid primitiivsed ja vaevu ühe meetri pikkused. Devonis ilmusid ka kiiruimsed kalad. Sel perioodil nad erilist edu ei
annaabi.ee 
