Tiivutute ja silmitute morfide suguelundid on täielikult välja arenenud. Iga morfi ehk kujutüübi juurde kuuluvad ka vastavat tüüpi larvid, millistel kunagi pole tiibu ega silmi. Pea on suhteliselt suur, suu kohale silmade ette kinnituvad pikad, reeglina 9 lülist koosnevad tundlad. Tundlad saavutavad kuni poole kehapikkusest. Suu on suunatud alla või alla ja taha. Suised on haukamissuised. Rindmik koosneb kolmest, üksteisest selgesti eristuvast lülist. Eesrindmik on liikuv, ülalt pisut lamenev. Tiivututel morfidel on mõlemad tagumised lülid sageli tugevasti lihtsustunud. Tagakeha on pikk ja koosneb 10 segmendist. Jalad on käigujalad. Nii ees- kui ka tagatiivad on peene soonestusega, eestiivad tagatiibadest palju suuremad ja tugevamad, nende siruulatus võib küündida kuni 7 mm. Tiivad murduvad kergesti. Selts: Kilkprussakalised (Grylloblattida) Kilkprussakalised on väliselt kõik üsna sarnased, 1-3 cm pikkused sihvaka kehaga kollakad
Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma, kuid ka siin esineb erandeid - näiteks ritsiklastel ja sorilastel on täppsilmi vaid kaks, sipelgakilklastel aga puuduvad need hoopiski. Alamseltse on üsna hõlbus eristada tundlate järgi - pikatundlalistel on tundlalülisid üle 30, sageli on tundlad kehast tunduvalt pikemad, lühitundlaliste tundlates aga ei ületa lülide arv kunagi 30 ja tundlad on alati kehast lühemad. Sihktiivaliste keha katab kitiinkest, eesrindmik on väga suur ja liikuv. Eesselja külgosad ripuvad alla, varjates rindmikku külgedelt. Kesk- ja tagarindmik on omavahel väga tugevasti kokku kasvanud. Jalad on hästi arenenud, eriti torkavad silma hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad. Tiibu on kaks paari, enamasti on need hästi arenenud, lühitiivalisi või tiivutuid vorme on väga vähe. Tiivutuid vorme esineb näiteks sugukonnas kilkritsiklased. Eestiivad on tagatiibadest
Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu (pedes), kesk- ja tagarindmikule ka tiivad (alae). Tagakeha koosnes algselt 11 lülist, kuid evolutsiooni käigus on nende arv vähenenud, mõnel juhul on säilinud vaid 4-6 eristatavat tagakehalüli. Tagakehale võivad kinnituda lisandid, näiteks urujätked (cerci), muneti või astel. Tagakehal asetsevad suguorganid e genitaalid. Joon. 1. Putuka keha väline liigestus: I – eesrindmik, II – keskrindmik, III – tagarindmik; 1-12 – tagakeha lülid. Joon. 2. Maipõrnika keha liigestus: 1- pea, 2 – eesrindmik, 3 – keskrindmik, 4 – tagarindmik, 5 - tagakeha Joon. 3. Erinevaid väliskujuga putukaid: A – ripstiivaline (Thysanoptera), B – mardikaline (Coleoptera), C – kahetiivaline (Diptera), D – ritsikaline (Orthoptera). 2.1. Putuka pea Putukate pea koosneb 6 lülist, mis valmikul on kokku kasvanud. Pea tagumine osa on kukal (occiput)
Suuava ümbritsevad haukamissuised ning katavad ülahuul, mis võib olla peakilbiga liitunud ja alahuul, mis kinnitub tugevale lõuaosale. Üla – ja alahuule vahel paiknevad ristsuunaliselt liikuvad lõuad. Ülalõuad on tugevasti sklerotiseerunud, alalõuad on nõrgemad (Haberman, 1968). 2 Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk-ja tagarindmikust. Kõige tugevamini on välja kujunenud keskrindmikuga liikuvalt ühendatud eesrindmik. Keskrindmikku katavad selgmiselt kattetiivad, mille ülesandeks on tagarindmikule kinnituvate lennutiibade ja looma tagakeha katmine. Kattetiibade kokkupaneku joont keha keskel nimetatakse õmbluseks. Tagarindmik on üldiselt samasuguse ehitusega kui keskrindmik, ainult mõnevõrra suurem; eesserval liitub ta õmbluse varal keskrindmikuga ja tagaserval tagakehaga. Selgmiselt kinnituvad tagarindmikule liigese abil taga ehk lennutiivad. Kilejad lennutiivad on enam – vähem kolmnurkse kujuga,
Noored vastsed on erinevalt vanematest head ujujad. Ka pole neil seljal veel trahheelpuseid, need ilmuvad alles pärast esimest kestumist. Vastsete morfoloogia ja eluviisid Kigi ehmestiivaliste vastsete pea on väga tugevasti sklerotiseerunud. Tundlad on väga lühikesed, lühemad kui lugkobijad. Viimased on ilmselt osa tundlate funktsioone enda peale vtnud, loom liigutab neid pidevalt. Rindmiku kolm segmenti on üksteisest hästi eristatavad. Eesrindmik on alati tugevasti kitiniseerunud, kesk- ja eriti tagarindmik on tunduvalt rnemate katetega. Jalad on hästi arenenud, eesjalad on sageli teistest pikemad, sest on olulised nii saagi püüdmisel kui koja ehitamisel. Tagakeha on silinderjas, seljapoolel paiknevad mitmes reas rnad trahheelpused. Tagakeha tipus on alati kaks haagikest, millega vastne end koja sees kinni hoiab ja edasi-tagasi liigutab. Haagikeste abil hoiab vastne
ulatub vähemalt tagakeha keskpaigani. Tuntud kapsa kahjur on kapsalutikas Eurydema oleracea , metsamarjadel on tavaline marjalutikas Dolycoris baccarum, puudel ja põõsastel üks suurimaid sellesse sugukonda kuuluv punaste jalgadega Pentatoma rufipes, teravilju kahjustab nokislutikas Aelia acuminata . Selts: Kaamelkaelalised Raphidioptera Kaamelkaelalised on keskmise suurusega (1-5cm) saledad putukad. Pea prognaatne, haukamissuistega. Nii vastsetele kui valmikutele on iseloomulik pikenenud eesrindmik. Võrkja soonestustega väliselt sarnaseid tiibu on kaks paari. Eestiibadel esineb tiivatähn pterostigma. Emasloomadel on pikk muneti. Munad munetakse puitu või koorepragudesse. Rööveluviisiga vastsed elavad koorepragudes või teiste putukate koorealustes käikudes. Eestis on tavalisem kaamelkael Raphidia notata. Liikide arv: 200, Eestis 4 liiki. Kirjandus: - Selts: Suurtiivalised Megaloptera Keskmised kuni suured (tiibade siruulatus kuni 130 mm), prognaatse pea ja haukamissuistega putukad
(http://www.zbi.ee/satikad/putukad/) Mardikalised(Coleoptera) Mardikaliste keha on kõva kattega. Nende tugevatel eestiibadel pole tiibadele iseloomulikke sooni. Need on kattetiivad, mille pind on sile või aukude, ribide või kühmudega, mis sageli moodustavad ridasid. Kattetiivad kinnituvad keskrindmikule, nad katavad mardika tagakeha, kesk- ja tagarindmiku. Mõnikord on eestiivad lühenenud ja jätavad suure osa tagakehast katmata. Mardikate eesrindmik moodustab seljapool tugeva eesselja. Mardikalised võivad elada väga erinevates elupaikades: kõrbekuumuses ja vees, niiskes pinnases ja kõdus, puidus ning taimede võrsetel, isegi värskes sõnnikus ja laipades. Veelgi enam, nad saavad oma elukohast kärmelt välja ronida ja mujale lennata. Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu märgumise ja vigastuste eest. Kui mõnes kohas pole täiskasvanud mardikaid, võivad seal elada nende vastsed
annaabi.ee 
