ratifitseerimise seadus. (vastu võetud 0206.2004). Nimeseaduse analüüs. Lapsevanemad kipuvad välja mõtlema lastele kentsakaid nimesid, mis on keeruliselt hääldatavad ja kirjutatavad. Tihti ei saa aru ,kas on tegemist naissoost isiku nimega või siis meesterahva nimega. Nimeseadus korrasteb lapsele nime andmist sünniakti koostamisel, uue isikunime andmisel. On toodud ära nii perekonnanimele esitatavad nõuded (2. peatükk, §6) kui eesnimedele esitatavad nõuded (2. peatükk , §7). Antud seadus sätestab ka isikunime ühtse kasutuse alused ja kehtestab võõrkeelest nime ümberkirjutuse reegled. Isikunime kirjutamisel kasutatakse eesti- ladina tähti ja sümboleid ning vajaduse korral võõrkeelsete isikunimede ümberkirjutuse reegleid. Võõrkeelsete isikunimede kirjapilt peab vastama asjaomase keele õigekirjareeglitele. Näiteks Liisy peab vastama hääldusele ehk siis olema Liisi
poolt Ümera lahinguga samal aastal (1210). Ordu rajaja kuulutati pärast surma pühakuks. Franciscuse õpetus tähendas loobumist maisest varast, piiritut ja omakasupüüdmatut armastust Jumala, looduse ja inimese vastu. 15. sajandi alguses märgivad Liivimaa kõrgvaimulikud, et edasine väikekabelite, eriti Antoniusele pühendatute ehitamine tuleb lõpetada. Eestlaste eesnimede uurimine annab alust väita, et kristlikele eesnimedele üleminek toimuski just 15.- 16. sajandil. Isegi kui eestlased veel 15. sajandil issameiet ei mõistnud ja paljud neist pikset oma jumalaks pidasid, näitab kristlike eesnimede levik, et katoliiklus oli muutunud nende elukorralduse lahutamatuks osaks. Tähtsamatel pühadel käidi ka missal ning ka pühapäeviti käidi kirikus. Katolikuaja hariduselu vanimaks ja tähtsaimaks lüliks olid toomkoolid. Vanim teade koolist pärineb 1251. aastast
(A.Viires, 2004) Kuigi dokumentidest võib sageli lugeda kaebamist eestlaste pagenlikkuse üle, on kindel, et kristlikud kombetalitused nagu ristimine, armulaud, laulatus või matused kuulusid edaspidi siiski talupoegade kombestikku. Õieti kuulusid vastavad rituaalid ka paganliku rahvakultuuri juurde, va armulaud, kuid nüüd kuulus nende juurde ka kristlik riitus, mis oli eestlaste jaoks üldiselt vähetähtis. (L.Vahtre, 1993) Eestlaste eesnimesid uurides selgus , et kristlikele eesnimedele üleminek toimus alles 15., paiguti 16.sajandil. Need on nimed, mida me praegu üldiselt eesti nimedeks loeme (Jüri, Jaan, Mart, Kadri või Mari). Sellest võib järeldada, et isegi kui eestlased veel 15.saj issamameiet ei mõistnud ja endiselt veel pikset oma jumalaks pidasid, siis katoliiklusele üleminekut ja paganliku mõttemaailma muutust võib 16. sajandi alguses juba tunnetada. (icid) Eriti oluline oli kirikukalendri igapäevaelu reguleeriv roll. Paljud vanad tähtpäevad asendati
inimesega olete. Arstide, vaimulike jt poole pöördutakse ametinimetuse ja perekonnanimega, kuid kirurgide puhul kasutatakse kõnetlussõnu härra (Mr.), proua (Mrs.) või preili (Miss). Härra (sir) asemel tuleks pigem kasutada selle isiku tiitlit, kelle poole te pöördute, näiteks Yes, Minister, mitte Yes, sir. Vältida tuleks vestluses teise inimese nime korduvat kasutamist. Arvestada tuleks, et inglased alles hakkavad kasutama eesnimesid , nagu jänkid seda teevad. Siiski peaks eesnimedele üle minema ainult võõrustajate algatusel. 4.3 Kingitused Äriläbirääkimiste käigus ei tehta Inglismaal vastastikku kingitusi, selle asemel kutsutakse neid parem einele või mõnele etendusele. Juhul kui kutsutakse koju, võib kinkida lilli, likööre, sampanjat või sokolaadi. Vahetult pärast külaskäiku saadetakse võõrustajale käsitsi kirjutatud tänuavaldus. Parem on seda saata kulleriga mitte postiga.
mõnikümmend, mida kasutati ka valdavalt. Kanoonilisi nimesid pidi kasutama kuni oktoobrirevolutsioonini, mil see polnud enam kohustuslik. 1920ndatel eksperimenteerisid paljud venelased nimedega, nt Vladimir+Lenin=Vladlen, Pjatšvet (st viisaastak nelja aastaga). Revolutsiooniaegne nimemood taandus hiljem. Tänapäeval kasutatakse euroopalikumaid nimesid, eriti torkab see silma eestivenelaste seas, kus keeleline kuuluvus ei ilmnegi. Vene eesnimedele on omane deminutiivid (hellitusnimed), nt Ivan = Vanja, Vanjuk, Ivaš, Ivaška. Endised Nõukogude maad võtsid Nõukogude-aegse nimemalli üle ja pole seda mõnel pool tänaseni muutnud. 7. Eestlaste isikunimede (ees-, perekonnanimede jm) kujunemine, kronoloogilised kihid. Eesti isikunimede uurimine. Algul olid ainult üksiknimed (hiljem lisanimed, perekonnanimed). Perekonnanimede teke polegi hästi teada, saab ainult oletada
Tervitamisel tõuske püsti – see reegel kehtib nii meeste kui naiste kohta. Astuge ise samm ette külalise suunas. Kui tutvute inimesega oma tööruumis, astuge tervitamiseks, kätlemiseks ja esitlemiseks alati oma töölaua tagant välja. Ennast tutvustades ei kasutata kunagi tiitleid, härrat ega prouat nime ees. Selge ja arusaadav on öelda oma nimi ning ametikoht. Ametikohtumistel oleks soovitav teietada ning jääda perekonnanime juurde, kui ei tehta ettepanekut minna üle eesnimedele. Reeglite kohaselt tuleks esmasel kohtumisel kasutada pöördumist: härra või proua + perekonnanimi, kui vestluspartner on kõrgemal positsioonil või teist paarkümmend aastat vanem. Kui teid kõnetab keegi, kelle nime te ei suuda meenutada, tutvustage end uuesti – tavaliselt tutvustab vestluspartner end samuti. Vältida tuleb küsimust: „Kes teie olete?“ Kui teid kutsutakse vale nimega, on õige vestlejat delikaatselt parandada.
annaabi.ee 
