E-patriotism (0)

E- patriotism
Arutlev kirjand
Eesti on infotehnoloogiliselt väga arenenud riik. Mitmed igapäevased tegevused ja avalikud teenused on ühendatud võrgukeskkonnaga ja lihtsalt kättesaadavad. Eestit on nimetatud e-riigiks. Kas iga sammu registreerimine ja haldamine võrgukeskkonnas ja e-patriotism on tõepoolest vajalik ning kas sellel on ka omad tagajärjed?
Varem oli peamiseks informatsiooni vahetamise ja vahendamise vahendiks paber. Inimesed said teadmisi ja informatsiooni, lugedes raamatuid ja ajakirju. Õppematerjalid olid üldjuhul trükitud paberile ja õpitulemuste kontrollimiseks kasutati enamasti paberkandjal teste ja kontrolltöid. Nüüd on kõik saadaval veebikeskkonnas. Uudiseid ja ajakirju saab lugeda uudisteportaalidest, igal kodanikul on võimalus laenutada e-raamat ja õppematerjale vahendatakse suuremas osas läbi võrgu e-kursustena või slaidiesitlustena. Lühikese ülevaatena kuuluvad Eesti digiteenuste hulka digiretseptid, E-kool, E-valimised, ID-kaart, digiallkirjastamine ja hiljuti populaarsust koguma hakanud E-residentsus. E- eesliide tähistab elektroonilisust. Elektrooniline haldamisviis säästab ressursse ja aega, teeb meie elusid mugavamaks, kuid see pole tingimata vajalik. Vaid kümme aastat tagasi ei olnud Eesti saavutanud digiriigi tiitlit ning töö käis paberkandjal, nagu enamikes riikides praegu.
E-patriotism tähendab avalike teenuste võrku ühendamist, mis on Eestile kujunenud firmamärgiks ja tugevaks küljeks mille kallal me peaksime edasi töötama. Mõned Eestis olevad digilahendused on stabiilselt töötavana esmakordsed terves maailmas. E-patriotismiga rõhutakse positiivsusele, innovatsioonile ja seotakse kollektiivse identiteediga (e-riik), kuid tegelikult on kõik palju keerulisem. Selline digitaliseerumine jälgib ja dokumenteerib peaaegu igat meie sammu tänu erinevatele rakendustele ja vidinatele, mis selgus NSA sisefailide lekkel. Inimesed on hakanud arutama, et kas e-riik on üldse vajalik ning ehk selle peaks ära kaotama. Teisalt võib olla probleemiks see, et me oleme võtnud endale selle tiitli tugevalt külge ja uhkeldame sellega kui kaubamärgiga. Me püüame luua "uusi" ja "innovaatilisi" digilahendusi, mille abil säilitada meile antud nime. Meie ühiskond ja iga aspekt selles tasapisi sõltub digitaalsel võrgul. Peaaegu terve Eesti on kaetud kiire digilevialaga ning tasuta ligipääsuga veebikeskkonda.
Kõige uuem ja populaarsust koguv E-residentsus on teenus, mille abil välismaalased saavad endale eesti isikuandmed ja sissepääsu eesti.ee portaalile ja Eesti digiteenustele ilma füüsiliselt kohal olemata. See võib olla ühelt küljelt loodud selleks, et tööjõud saaks vabalt liikuda, kuid samuti suuresti ka selleks, et meelitada suuri investoreid Eestisse. Üle terve Eesti koolides töötav E-Kool ja selle süsteem on loodud selleks, et õpilastel, lapsevanematel ja õpetajatel oleks kiirem ja mugavam ülevaade õpilase õppeedukusest, kuid see võtab ära kõige olulisema aspekti õppetöö juures, milleks on suhtlemine õpilase, õpetaja ja lapsevanema vahel. Aja möödudes on sinna mugavdamiseks lisatud materjalide üleslaadimise võimalus, e-raamatud ning emailisüsteem, kuid see pole sama, mis otsene interakteerumine. Veebiteenused nagu E-kool ja E-residentsus piiravad spontaanset suhtlust.
Internetikeskkonnas on info muutunud piiratuks. Info aheneb vastavalt sellele, mida inimene tahab näha. Veebilehed ja - keskkonnad sisaldavad algorütme, mis püüavad ennustada inimese eelneva veebiajaloo põhjal, mida isik soovib näha. Muidugi on see mugavam, kui ise otsimine, kuid selle tõttu kaob inimesel kontroll selle üle, mida ta saab näha ja otsida. Otsingutulemused ja saadused on piiratud, kuna võrgustik näitab meile vaid asju, mida on enda algorütmidega meile ennustanud.
E-riigistumine tähendab pigem mugavdamist. Elektroonika registreerib meie tegevust ja käike ning tingib soodsad tulevikuotsused, kuid tänu sellele on kadunud meie endi vabadus otsustada. Me sõltume elektroonikast ja me ei ole oma keskkonna ning oma loodu peremehed.