Päevakajalised teemad ja kõiketeadev autor kaovad Uuendusmeelsed: Unt, Vetemaa, Traat, Tuulikud, Kallas. Traditsiooniline proosa: o H.Sergo ,,Põgenike laev" o R. Kaugver ,,40 küünalt" o V. Saar ,,Ukuaru" UUDE proosasse lisandub tinglikkus, modernsus, inimese siseelu uurimine. Autoreid: Vahing, Saluri, Saaber, Vint, Saat. 70ndail traditsioonilise ja tingliku korvale tuli DOKUMENTAALSUS. o Tugineb ajaloolistele allikatele o Eesmärgiks näitada nii palju tõde kui vähegi võimalik. o Ajaloolisi isikuid vaadeldakse omas ajas. Parimad: o J.Kross jõulised inimesed väljaspool oma päritolu keskkonda. o L.Meri muinasajast, põhjarahvast ,,Hõbevalge" , ,,Virmaliste väraval" ka reisikirjad ja filmid. o Ajaloolisi isikuid ei kujuta M.Traat ,,Tants aurukatla ümber" ja ,,Pommeri aed" Sõjaainestik:
„Rehepapp“ on diskursuse parodeerimine; raamatu algus meenutab mõnda Vilde romaani, aga keerab siis segamini. „Mees, kes teadis ussisõnu“ on taas katse ajalugu ümber kirjutada; tõsisem kui Kivirähu teised raamatud, aga siiski följetonistlik. 30. Eesti kirjanduse põhisuundumusi ja autoreid 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses (Mehis Heinsaar jt). Kirjandus internetis (blogikirjandus), süntees, humanism, sotsiaalsus ja poliitiline seisukohavõtt, dokumentaalsus ja nn mälukirjandus, lõunaeesti kirjandus ja eestivene kirjandus, vabavärsi kinnistumine luule põhivõimaluseks, draama saab kriisist üle, eksperimentaalne proosa, ulmekirjandus, noorsooproosa. Kaur Kender, Sass Henno, Mehis Heinsaar, Indrek Hargla, Kalju Kruusa, Kristiina Ehin, Jürgen Rooste.
kaanon, eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa. Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism, võlts optimism. Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks. Psühholoogilised armastuslood ei tõuse esile, vaid ühiskondlikud panoraamid ja sotsiaalse väljakäiguga realism), dokumentaalsuse taotlusi (võlts dokumentaalsus muutub päris dokumentaalkirjanduseks, nt Smuuli ,,Jäine raamat"), romantilisi jooni (pärisrealistlikud taotlused põimuvad romantilise esteetikaga), noorsookirjanduse iseseisvumine (see tõotab proosakirjanduse toibumist ja jalule saamist. Noor peategelane selle aja kirjanduses). 1960ndate I poolel proosa keskmes realistlik sotsiaalpsühholoogiline või -psühholoogiline romaan. Lugemisväärseid raamatuid vähe, proosa toibumine võtab stalinismist
ammendumise smptomeid.Erakordselt produktiivseks ilminguks on saanud retrospektiivne proosa,td,kus autor ratuntavalt transformeerib kirjanduseks oma isikliku elu.Laveerides memuaristika-balletristika piiril.Selle suuna lvaimast nitest alustangi. Mihkel Raua romaanist Musta pori nkku paiskub sedavrd juliselt belletristilist energeetikat ja vabadust,et minul ei tekkinud mingeid khklusi raamatut otsemaid kirjandusliku proosa hulka arvates.Rituaalne romaan,kus dokumentaalsus moondub fiktsiooniks,kvaasibiograafikaks,sigitades sootuks uue reaalsuse.Kahtlemata vib ksida,kas reaalne Raud on tepoolest siinkirjeldatud metafoorikat ka ise nndamoodi planeerinud.Kuid mis see minu asi on. Retrospektiivselt teed tormleb ka Olev Remsu oma Tartu-romaanis Musketride muundumised.Temalikul kombel,massiivselt ja tarmuga.Rein pihtimusraamatus Juba olnud lb autor tegevusliku kronoloogia segi.Mng erinevate reaalsustega,ajas hpatakse edasi-tagasi
vabadus ja austus ning inglise näitlejad naudivad seda. Nimetab selle põhjuseks südametunnistuse vabadust ja inimese vabadust. Rõhutab vabaduse ideed, mis Pr taustal oli silmapaistev. Teosel oli laialdane mõju Pr-l. Voltaire tundis huvi ka ajaloo vastu. Leiab et ajalugu tehakse inimese kötega. Toob esile ka ühe asja, mis hiljem kirjanduses leiab rakendamist tänapäevani välja. Nimelt seda, et ajaloo uurimises on oluline fakt. Täpsus ja dokumentaalsus. Ta toob kirjanikuna selle fakti ka oma teostesse. Ta ei pajata ümber mingeid legende, vaid tegeleb dokumentatsiooniga. Enne kui hakkad ajaloost kirjutama, tööta dokumentidega, memuaaridega. Enne seda kasutati kuulujuttu, legendi. Siit muutus aga nõudeks juba dokumentaalsus ajaloo uurimisel ja kirjutamisel just ilukirjanduslikus teoses. Voltaire rõhutab tihtipeale juhust. On osutatud sellele, et ta peab juhuse rolli ajaloos tähtsaks.
Veel: Peeter Sauter, Tiit Aleksejev, Indrek Hargla, Meelis Friedenthal (mononäidend ,,Parrot"), Tiina Laanem, Loone Ots, Piret Jaks, Siret Campbell (Paju) (tähelepanuväärne. Ulmenäidendid). Siis oli paus ja peale seda tulid: Martin Algus (klassikalisi näidendivorme kasutanud), nagu ka Urmas Lennuk. Toomas Suuman, Uku Uusberg, Jim Ashilevi, Mart Aas, Andres Noormets, Kadri Noormets (kadrinoormets) (lavastus ,,Go neo und romantix" eksperimentaalnäidend), Siim Nurklik. Dokumentaalsus ja draamakirjandus: Merle Karusoo ,,HIV" (2002), Tõnu Õnnepalu ,,Vennas" (2014), Mari-Liis Lill koos Paavo Piigiga ,,Varesele valu, harakale haigus.." (2014) ja koos Maria Lee Liivakuga ,,Väljast väiksem kui seest" (2017). Postdramaatiline teater ja teatritekst: Ivar Põllu ,,Endspiel" (2008) Kõivu ja Vahingu romaaniga seotud. Salongiteemad. ,,Ird. K" (2010) Kaarel Irdist, Vanemuise teatriuuenduse peegeldamine
jälle selgelt nullinadatesse. Nullindatel torkab silma, et paljud kirjandikud tahavad tegeleda elu endaga poliitilises võtmes. See on silmatorkav, kui 90ndate alguses toimusid suures poliitilised murrangus, siis poliitilisus ilmneb nullindatel takka järgi. Sotsiaalse aktiivsuse kogum, mis avaldub, on omal moel eelmäng kodanikuaktivismile. Dokumentaalsus ja nn mälukirjandus: ajalugu, biograafia, mälestused, päevikud jne. – jätkub ka praegu. Muinasjutulisus // karm realism. – kui rääkida nn peavoolukirjandusest, siis toimub uuel sajandil mingi pooldumine. Ühelt poolt nt sotsiaalne seisukohavõtt sünnitab karmi realismi stiili, et räägime kurikaelte tegevusest ja sellest kuidas halvad asjad toimuvad ja ütleme, et see on reaalsus
annaabi.ee 
