Õlitussüsteemi tehniline hooldus Tänapäeva mootoritel vahetatakse õli ja õlifilter diislitel 15000 ja ottomootoritel 20000 kilomeetri järgi.Kuid mitte harvem kui kord aastas.Õlivälp ei ole alati ettekirjutatud vaid see sõltub mis tingimustes auto sõidab(linnasõit, haagisevedu, mägedes sõit, talvesõit jne).Kui mootor on varustatud turbolaaduriga siis peab olema täissünteetiline õli.Tavaliselt on kõigis hooldusvihikutes antud täpne õli mark.Õlivahetus toimub sooja mootori korral, et vana õli paremini väljuks, alati vahetakse koos õlifiltriga
Õhkjahutusega süsteemi arvutus tugineb ribide jahutuspindala ja ventilaatori parameetrite määramisele. Mootori tööreziimiks valitakse maksimaalse võimsuse reziim, mille juures on silindriseinte soojusülekanne maksimaalne. Soojushulk (J/s), mis on vajalik mootorilt eemaldada jahutusribide kaudu määratakse valemiga [1]: kus soojuse osa määramise tegur, mis on ülekantav ribide pindala kaudu (diislitel ja ottomootoritel ); = kütuse alumine kütteväärtus (J/kg). Ribide pindala määratakse silindripeade ja silindrite kohta eraldi. Aluseks võetakse järgmised soojuseraldusmahud: silindripealt eemaldatakse soojust 45...75 % ja silindritelt 25...55 %. Järgnevalt määratakse: 1) ventilaatorilt edastatav jahutatava õhumassi etteanne, kg/sek; 2) silindriribide jahutuspindala, m2; 3) silindripea ribide jahutuspindala, m2; 4) mootori soojusülekande tegur, W/(m2×K);
ühendus puudub) on väljundsignaale kaks. Need võivad olla suunalt vastupidised või siis erinevad pinge väärtused. NB! Elektroonikalt sisaldavate andurite takistust mõõta ei tohi. Laba-tüüpi õhumõõtur. Laba-tüüpi õhumõõtureid kasutatakse vanemat tüüpi sissepritsega ja elektrooniliselt juhitavates diisetoitesüsteemides õhu hulga mõõtmiseks. Signaali kasutatakse mootori koormuse määramiseks ja diislitel EGR reguleeringu tagasisideks. Heitgaaside CO sisalduse reguleerimiseks on õhumõõturis tavaliselt mõõtmata õhu mõõdavoolukanali või potensiomeeter.
Viimase võeti kasutusele alates aastast 2003. OBD-2/EOBD ühilduvad sõidukid on varustatud standardse 16-kohalise diagnostikapesaga (SAE J1962/ISO 15031-3 normi kohane). Üksnes diagnostikapesa olemasolu ei taga siiski OBD-2 ühilduvust enne standardis määratud tähtaegu toodetud sõidukeil kuna sama pesa kasutati mõningatel juhtudel valmistaja spetsiaalsete diagnostikaseadmete ühendamiseks. OBD 2 euroopa versiooni hakati nimetama EOBD-ks. Muutus kohustuslikuks 2001.a ja diislitel 2004.a. Sõidutsükkel ja testivahemik Heitgaaside mürgisust mõjutavad toimingud ja seadiste töö diagnoosimiseks peale olema autoga sõidetud piisavalt pikka aega ja eri sõidutingimustes. Kontrollib juhtplokk häire kordumist. Diagnoosimiseks vajalik läbisõitja otsitakse sõidutsükliteks ja testi vahemikuks. Seadiste järelvalve OBD tingimustes on määratud millised häired ja rikked peab süsteem fikseerima. (määratud on tulemus, mitte selle saavutamise meetod)
On vahe osa alusraami ja silindrite vahel. Moodustab karteri ülemise poole. Tugipukid võivad olla valmistatud kas malmist või alumiiniumsulamist. Suured 2 – taktiliste mootorite tugipukid valmistatakse üksikutest ∏ (A) taladest, mis on omavahel kokku keevitatud ja kinnitatakse poltidega põiki vaheseinte kohtades. Ülevalt talad omavahel ühendatakse, talade külge ühendatakse paralleelid. Talade külied kaetakse teraslehtedega, milledest moodustuvad karteriluugid. Uutel suurtel diislitel on külgmised teraslehed talade külge keevitatud ja seda selleks, et suurendada mootori konstruktsiooni tugevust ja jäikust, karteriluugid ühendatakse poltidega tugipukile. Karteriluugid ise on valmistatud teraslehtedest ja võivad olla varustatud kaitseklapp – luukidega. Keskmistel kiirekaigulistel diislitel on tugipukk ja silindrisärk kokku valatud ühes tükis ja teda nimetatakse plokkkarteriks. RAAMLAAGRID
pöörlemissagedusega. Mida külmem on mootor, seda suurem peab olema pöörlemissagedus. Minimaalne käivitamiseks vajalik väntvõlli pöörlemissagedus -20°C juures on: · väntkeps-ottomootoril 60...90 p/min · pöördkolb-ottomootoril 150...180 p/min · ilma hõõgküünaldeta otsepritsediislitel 80... p/min · hõõgküünaldega otsepritsediislitel 60... 140 p/min · jaotatud põlemiskambritega ilma hõõgküünaldeta diislitel 100...200 p/min · jaotatud põlemiskambritega hõõgküünaldega diislitel 60... 100 p/min. Käivitite ehitus ja töötamine 1. Ehitus Käivitid on ette nähtud väntvõlli pöörlema panemiseks mootori käivitamisel. Käivitite liigitamine toimub lülitus- ning ajammehhanismi järgi: 1. Vahetu juhtimisega käiviti 2.Distantsjuhtimisega käiviti Käivitina kasutatakse peavoolu-(otsevoolu) elektrimootorit, s.o mootorit, mille ergutusmähis on ühendatud jadamisi ankrumähisega
jaoks ühist paisupaaki. Paisupaagi ülesandeks on kompenseerida jahutusvee termopaisumisi ja kokkutõmbumisi, samas on ta ka vee reservaariks vee aurustumise ja väikeste lekete korral. JAHUTUSVEEPUMBAD Siia kuuluvad nii mage – kui ka mereveepumbad. Pumbad saavad liikumise väntvõllilt ülekande kaudu. Pumbad on kinnitatud mootori vööripoolse otsa oleva hammasrataskoda külge ja neid pumpi nimetatakse ka veel ripppumpadeks ( nõ nad ripuvad diisli külies) Kaasaegsetel suurtel diislitel võidakse jahutusvee pumpasi käivitada ka eraldi asuva elektrimootorite abil. Jahutusveepumpadena kasutatakse Mereveepumpadena: kolbpumpasid, tsentrifugaalpumpasid Mageveepumpadena : tsentrifugaalpumpasid, põõrispumpi. VEEJAHUTID Laialdaselt kasutatakse nii plaat – kui ka torujahuteid. Torujahutid võivad olla kuni 8 X merevee läbivooluga. Mõõteriistad jahutussüsteemil: ● mageveemanomeeter ● mereveemanomeeter
mm). kütteväärtus. Pöörete arvu suurendamine võimsuse tõstmiseks on võimalik Mootori efektiivkasutegur avaldatuna indikaatorvõimsuse kaudu: keskmise käigulistel diislitel . Peamasinate käigukiiruse ( pe= Le /Vs = 60 Ne / zni Vs ) Sellest võib järeldada ,et mootori efektiivkasutegur arvestab kõiki suurendamist piirab sõukruvi kasuteguri ja mootori pöördemomendi soojuse kadusid , milliseid arvestakse indikaatorkasuteguri leidmisel
annaabi.ee 
