,,Why metadata mattes". The Information Management Journal (2006)http://www.arma.org/bookstore/files/Franks-Kunde1.pdf (18.04.2012) lk. 56 2 Franks, P ja Kunde, N. 2006 ,,Why metadata mattes". The information management Journal.http://www.arma.org/bookstore/files/Franks-Kunde1.pdf (18.04.2012) lk. 56 3 Franks, P ja Kunde, N. 2006 ,,Why metadata mattes". The information management Journal.http://www.arma.org/bookstore/files/Franks-Kunde1.pdf (18.04.2012) lk. 60-61 4 Rahvusarhiiv. Digitaalarhiivinduse strateegia 2005-2010, lk 12 2. Digitaalarhiivinduse (korralduse) probleemid Eestis, mis minu arvates on olulised Isiklikult pean sellel teemal kõige suuremaks probleemiks seda, kuidas tagada digitaalse info säilimine erinevatel andmekandjatel- ning formaadis nii, et dokumendis sisalduv informatsioon oleks ka tehniliste lahenduste arenedes edaspidi kättesaadav selle autentsel kujul. Seda aspekti mõjutab otseselt nii andmekandja, millele on
See tähendab, et neid säilitatakse kuni hävitamiseni samas tehnoloogilises keskkonnas, kus nad loodi või kuhu nad sisestati. Lühiajaliste digitaaldokumentide loomisel soovitatakse kasutada vorminguid, mis tagab nende säilimise autentse ja terviklikuna vähemalt neile kehtestatud säilitustähtaja jooksul. Tarkvaraplatvormist ja kindlast rakendustarkvarast sõltumatute ja avatud vormingute valikul võib lähtuda arhiivieeskirjas ja digitaalarhiivinduse strateegias 2005-2010 toodud vormingutest Pikema säilitustähtajaga digitaaldokumendid soovitatakse säilitada CD-Ril mõnes arhiivivormingus (vaata arhiivieeskirja §70) vastavalt dokumendi tüübile. CD-Re võib asutuses hoida samas arhiiviruumis, kus hoitakse ka paberalusel dokumente. On oluline, et pärast salvestamist ja kontrollimist viiakse andmekandja kohe säilitusruumi. Kui on ette näha, et andmekandjale salvestatud info leiab kasutamist, siis tuleb teha kasutuskoopia.
kehtestatud juurdepääsu protokolliga, et ennetada volitamata kasutamist, avalikustamist, muutmist või likvideerimist; selgelt määratud õiguste ja kohustustega dokumentide haldamisel ( Managing Electronic ... 1997). Elektroonilist kirjavahetust hallatakse tavapäraselt e-posti süsteemis ning see hõlmab sisust ja väärtusest olenemata kõiki e-kirju. Dokumendiväärtusega e-kirjade korrektset haldamist võimaldab elektrooniline dokumendihaldussüsteem. Digitaalarhiivinduse strateegia Selliste haldussüsteemide põhieesmärk on säilitada dokumentide sisu, struktuuri ja konteksti terviklikuna ning kindlustada dokumentide autentsus ja usaldusväärsus: ”Tegevuse jätkuvuse, normatiivsele keskkonnale vastavuse ja vajaliku aruandevõime tagamiseks peavad organisatsioonid looma ja alal hoidma autentseid, usaldusväärseid ja kasutatavaid dokumente ning kaitsma nende terviklikkust nii kaua, kui nõutud.” (EVS-ISO... 2004, 7.)
demokraatliku riigi läbipaistvuse. Rahvusarhiiv on valitsusasutus Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalas, kuhu kuuluvad ajalooarhiiv, riigiarhiiv, filmiarhiiv ja neli regionaalset osakonda Haapsalus, Kuressaares, Rakveres ja Valgas (vaata arhiivide põhimääruseid ja asukohti kaardilt). Rahvusarhiivi süsteemi kuuluvad kõik Eesti avalikud arhiivid, v.a Tallinna Linnaarhiiv ja Narva Linnaarhiiv. Rahvusarhiiv tegeleb digitaalarhiivi kaudu digitaalarhiivinduse küsimustega nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil ning teadus- ja publitseerimisbüroo toel valdkonda hõlmava arendamise ja korraldamisega. Arhiivide majandustegevust ja tugifunktsioone katab haldusbüroo. Kuigi rahvusarhiiv on asutusena noor, ulatub Eesti rahvusliku arhiivisüsteemi rajamine Eesti Vabariigi algusaega. Esmakordselt 3. märtsil 1920. aastal nõu pidanud arhiivikomisjoni algatusel loodi ajalooliselt oluliste asutuste
Eestis kasutatav ja arhiiviseadusest pärinev dokumendi legaaldefinitsioon kehtib täielikult ka digitaaldokumendi kohta - dokument on mistahes teabekandjale jäädvustatud teave, mis on loodud või saadud asutuse või isiku tegevuse käigus ning mille sisu, vorm ja struktuur on küllaldane faktide või tegevuse tõestamiseks. Sellele lisaks saab digitaaldokumendi definitsiooni täpsustada, rõhutades tema erinevusi traditsioonilisest paberdokumendist. Rahvusarhiiv defineerib digitaalarhiivinduse strateegias digitaaldokumenti kui elektrooniliste seadmete abil loodud ning andmekandjale talletatud dokumenti, mis erineb paber- või analoogkandjal dokumendist selle poolest, et seda saab jaotada kolmeks iseseisvaks osaks: 1. bitijada andmekandjal; 2. vorming, mis moodustub bitijada esitus-, struktureerimis- ja paigutusviisist; 3. teave, millel on teabe- ja tõestusväärtus: sisu tõestab fakte ja tegevust; kontekst seostab dokumenti looja
kaitse ning demokraatliku riigi läbipaistvuse. Rahvusarhiiv on valitsusasutus Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalas ( alates 2012), kuhu kuuluvad ajalooarhiiv, riigiarhiiv, filmiarhiiv ja neli regionaalset osakonda Haapsalus, Kuressaares, Rakveres ja Valgas (vaata arhiivide põhimääruseid ja asukohti kaardilt). Rahvusarhiivi süsteemi kuuluvad kõik Eesti avalikud arhiivid, v.a Tallinna Linnaarhiiv ja Narva Linnaarhiiv. Rahvusarhiiv tegeleb digitaalarhiivi kaudu digitaalarhiivinduse küsimustega nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil ning teadus- ja publitseerimisbüroo toel valdkonda hõlmava arendamise ja korraldamisega. Arhiivide majandustegevust ja tugifunktsioone katab haldusbüroo. Kuigi rahvusarhiiv on asutusena noor, ulatub Eesti rahvusliku arhiivisüsteemi rajamine Eesti Vabariigi algusaega. Esmakordselt 3. märtsil 1920. aastal nõu pidanud arhiivikomisjoni algatusel loodi ajalooliselt oluliste asutuste
annaabi.ee 
