DIFULLOBOTRIAAS (0)

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
Õenduse õppetool
DIFULLOBOTRIAAS
Iseseisev töö õppeaines Sisehaige õendus
Tallinn 2018
1. INFEKTSIOONI HAIGUSE ÜLEVAADE
Laiusstõbi või difüllobotrioos on intestinaalne helmintiaas, mis on tavaliselt indutseeritud Diphyllobothrium latum tsestoodiga ehk paelussiga Diphyllobothriidae perekonnast (Xiao 2015: 300). Antud laiussi täiskasvanud vorm parasiteerib peensooles kinnitudes sooleseina pea (scolex) spetsiaalse aparaadiga (bothrium) oma keha ventraalses kehaosas. Keha koosneb lüllidest, igal on suguelundite komplekt . Antud eluolend võib prolifereeruda kuni 15-20 cm pikkuses. Laiuss läbib komplekset elutsüklit, milles ta areneb ja paljuneb päris- ja vaheperemeesorganismides (Scholz 2009: 149).
Epidemioloogiliste andmete alusel seda leitakse põhjapoolkera regioonides,seal hulgas Baltimaades, lõuna Afrikas ja Aasias. Olendi elukohtadel peavad olema. Parasiidi transmissioon toimub alimentaarsel teel. Peamiseks nakkusallikaks inimeste jaoks on toored või väheküpsetatud kalatoidud, mille elus vormi on samuit peremesorgainsm. Eestis laiusstõbi on eriti levinud Võrts ja Peipse järve veekogudes, nakatumine võib ilmneda piisavalt töötlemata haugi või lutsu tarbimisel (Difüllobortrioos 2017 ), vaid globaliseerunud kaubandus tõi kaasa turule lisa potentsiaalseid D.latum allikad: importeeritud kala, sushi ja sashimi tooded, teste riikide toorkala traditsioonilised toidud (Scholz 2009: 148). Mõnikord infektsioonist viidatakse nagu „juudi koduperenaise tõveks“, kuna gefilt kalaroogi valmistamisel nad maitsvad seda enne keetmist. Vastavalt Terviseameti poolt avaldatud andmetele oli teostatud arvutamine, mille tulemuseks oli täheldatud hetkeks 15 infitseerimis juhtumid diffülobotrioosega kuni septrembri kuuni 2018 aastal (Eestis registreeritud..2018).
D. latum elutsükli protsessi peamiselt vaadeldakse magevee keskonna saatumise momendist, kuhu parasiidi munad sattuvad väljaheitega ning järgnevalt on alla neelatud zooplanktoniga, millele kuuluvad aerjalalised – alamad vähid nt sõudikulised. Esimene faasis larv ehk vastne areneb vaheperemehe kehaõõnes protserkoidiks. Tema I astme vaheperemehike. Arenguks on tarvis t 10-20 kraadi ning seega nakkatusohtlikuks perioodiks on kevad. Üleelab sügis ja talv. Ei talu soolakonsentratsioone ü 3% ja O2 > 4mg/l
Hiljem aerjalasega toidub lisaperemees – sõltuvalt regioonist kas magevee või mere kalaliikede esindaja. Sattudes uue subtraadi protserkoid sisseneb kala kudedesse (hepar, musculi, kalamarjasse jne ) ja hakkab arenema plerotserkoidiks . Vorm on ohtlik peremehele.
Edasi inimene tarbib kalat .
Patogenees . Sattudes gastro-intestinaaltrakti laiussi vastsed sagedamini kleppuvad ileumi sooleseinale. Tekib mehhaniline trauma ja kohalik atroofia .
Kliiniliselt infektsioon manifisterib kas üldsümptomitega.Iseloomulikud on iiveldus , oksendamine, pearinglus , väsimus, isutus , abdominaalne valu, konstipatsioon või diaröa ning kaalu langus. Parasiidi ainevahetuse produktid võivad indutseerida allergilist reaktsiooni ning sellele võib viidata eosinofiilia. Mõnedel juhtudel võib areneda sooletraktis rohkem kui 10 aastat asümptomaatiliselt. Tüsistuseks on penipernitsioosne aneemia seoses parasiidi poolt B12 vitamiini absorptsiooniga, millega omakorda kaassnevad neuroloogilised häired nagu perifeerne neuropaatia (nõrkus ja tundetus jäsemetes). Harvasti võib massiivne infektsioon põhjustada koletsüstiit, millega võib ilmneda kerge ikterus . Veel soolestiku obstruktsioon, kui tsestood kasvab liiga suureks.
Diagnoosteerimiseks kogutakse ja uuritakse haigete väljaheidet, kus otsitakse ussi lüllid ja munad. Nad erituvad 5-6 nädalat pärast infitseerumist.
Ravi ja ennetus
Peamine siht – dehelmintiseerimine. Antihelmintikumid miklosamiid ja prasikvanteel. Tuleks kontrollida 3 kuu pärast munade olemasolu väljaheitedes. Tüsistused – b12 (tsüanolobalamiin) ja foolhape suplementide kasutamine.
Profülaktikaks on:
Keelduda töötlemata toorkala söömist
Pidada elementaarsed hügieeninõuded toidu valmistamisel
Järelikult hoolikalt valmistama vastava toidu. Parasiidi plerotserkoidi kala kudedes saab hävitada madalamatel temperatuuridel
– 35 kraadi juures 15 tundiga. Kalat kuumutada 60 °C juures. Soolamise teel kahjustatakse plerotsikroide 14%- tilise lahusega 14 päevaga või kalamarjade puhul – 10% tilisega. Samuti tuleks kontrollida veekogude reostumist fekallidega, et laiussitsükkel ei korduks ning on rekomendeeritud teostada profülaktilist uuringut regioonidel infetseerumis koldega ja elanikonna teavitamine riskidest.
KASUTATUD KIRJANDIS
Parm Ü., Parv V. (2017). Nakkushaiguste ja Epidemioloogia õpik. Tartu: Härmametsa Talu kirjastus. Tartu Tervishoiu Kõrgkool.
Difüllobotriaas. (2017). Terviseamet .
http://www.terviseamet.ee/index.php?id=1088

Xiao L., Ryan U., Feng Y. (2015). Biology of Foodborne Parasites.

https://books.google.ee/books?id=YDPpBwAAQBAJ&pg=PA314&lpg=PA314&dq=diphyllobothriosis&source=bl&ots=H3IfY5IpG7&sig=6HLS8AxYxl_H08LflsBobM55vGo&hl=ru&sa=X&ved=2ahUKEwjEvfbKpbneAhXFlosKHe-UDkw4ChDoATAJegQICBAB#v=onepage&q=diphyllobothriosis&f=false

Scholz T., Garcia H.H., Kuchta R., Wicht B. (2009). Update on the Human Broad Tapeworm ( Genus Diphyllobothrium), Including Clinical Relevance. Clinical Microbiology Rerviews, 22(1), 146–160.
https://cmr.asm.org/content/cmr/22/1/146.full.pdf
Eestis registreeritud Nakkushaigused.(2018). Terviseamet.
https://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Nakkushaigused/statistika/2018/Nakkussept.pdf