Lapsepõlv Marlene Dietrich, pärisnimega Marie Magdalene Dietrich, sündis 27. septembril 1901. aastal Saksamaal Berliini rajoonis Schönebergis. Ta oli noorem kahest tütrest, õde Elisabeth oli aasta vanem. Tema vanemad olid Louis Erich Otto Dietrich ja Wilhelmina Elisabeth Josephine Felsing. Dietrichi ema oli jõukast Berliini perest, kellele kuulus kellavalmistamise ettevõte, tema isa oli politsei leitnant, kes suri 1911. aastal. Isa parim sõber Eduard von Losch, kes oli aristokraadist vanemleitnant, kurameeris Dietrichi emaga ja abiellus temaga 1916. aastal. Dietrich tutvus ka Von loschi sugulastega, kelle seas oli ka krahve ja printsesse, see jättis sügava jälje ka tema väärtushinnangutesse. Losch suri Esimeses Maailmasõjas saadud vigastustesse
¤ 1925. aastal abiellus näitlejatariga. ¤ 1929. aastal sai Remarque tuntuks kirjanikuna ¤ "Läänerindel muutusteta"- tõlgiti 26 keelde; sõja ilustamata kujutamine ¤ 1938.aastal võeti Remarqueilt Saksa kodukondsus. ¤ Vananemise eest emigreerus kirjanik Sveitsi. ¤ Ta varjas oma majas saksa pagulasi; jätkas kirjutamist, reisis palju, eriti Prantsusmaale. ¤ 1939 suundus Remarque Euroopast Ühendriikidesse, kus ta elas põhiliselt Hollywoodys, suhtles: Marlene Dietrichi, Greta carbo ja Charles Chapliniga ning Ernest Hemingwayga. ¤ Remarque suri 25.septembril 1970 Sveitsis.
baretilaadsed. MEESTEMOOD Fraki asemel hakati kandma smokingut. Domineerisid kehakuju rõhutavad ülikonnad. Pintsakute õlajoon oli väga kandiline ja tugevalt polsterdatud. Populaarseimateks värvitoonideks olid metallivärvid ja merest ning keskööst inspireeritud toonid. FILMITÄHED 1930. aastate üks kuulsamaid filmitähti oli Marlene Dietrich. Dietrichi tohutu edu tegi temast teerajaja ka moemaailmas. Tema eeskujul hakkasid naised kandma pikki pükse, tviidmantleid ja teisi, seni vaid meestele kuulunud riietusesemeid. KASUTATUD MATERJALID TekstPildid
Veel võitleb ta eestlaste hiiu Kalapuisiga, keda meie tunneme oma eeposekangelase Kalevipoja nime all. Karutapja võidab selle võtluse ja nad sõlmivad rahu, ning lepivad kokku, et see võitlus jääb viimaseks eestlaste ja lätlaste vahel. Karutapja leiab ka oma armastuse- Burtnieki noorima tütre Laimdota. Siis varastavad sakslased Puutapja ja Laimdota ära ning Karutapja arvab, et nad petavad teda. Samal ajal läheb Kaupo, Liivimaa vanem, tiivustatuna Kangari ja Dietrichi sõnadest Saksamaale, Püha Isaga kohtuma ning rahu sõlmima. Kaupo läheb sealset hiilgust nähes lolliks ja tahab ristiusku astuda, ning hõimlaste vastu astuda. Karutapja aga võitleb sortsidega, peninukkidega ja paljude teistega. Isegi Spidala, Karutapja suur vaenlane kahetseb oma patte, ning armub Puukandjasse, kes ta oma naiseks võtab. Laimdota leitud, peavad ka tema ja Karutapja pulmad. Läti kangelane hakkab ristisõdijatega võitlema, ning ka võidab neid palju kordi, kuid
elu. Lisaks kõigele eelnevale võib öelda, et Kriemhild oli valelik. Ta nõudis, et temale antud lubadused oleksid täidetud nagu kord ja kohus, kuid ise lubadusi ei täitnud. Rüdegar oli lubanud tema eest võidelda, ning selle lubaduse nimel, saatis ta vaese mehe oma vendade ja Hageni vastu. Ise andis Kriemhild aga lubaduse Dietrichile ning hiljem ütles sellest lahti. Kui Dietrich oli lõpuks ometi vangistanud Hageni, oli Kriemhild nii õnnelik, et lubas kangelase kõik soovid täita. Dietrichi ainus soov oli säästa Hageni elu, mida auväärne inimene oleks siis teinud. Kibestunud Kriemhild aga tappis mehe ning tõestas sellega, kui vähe tema lubadus tähendas ning kui vähe oli temas järel aud. Öeldakse, et kuritöö ei tohi jääda karistuseta, kuid kui iga kuritöö eest hakataks karistama omakohtu põhjal ja nii, nagu tegi seda Kriemhild, oleks inimkond peagi välja surnud. Karistus ei tohi võrduda uue kuritööga.
MGM-i juhtis Louis Mayer ja oma enneaegse surmani töötas seal ka Irwin Thalberg, kes tegi pillava eelarvega ,,ilusaid filme ilusatele inimestele". MGM arendas välja vormi idealistlike rahvalike filmide tootmiseks ning tõi linale ka prestiizeid romantilisi ekraaniklassikuid. Kui MGM vahendas keskklassi väärtusi, siis Paramountil olid lausa aristokraatlikud pretensioonid. Adolf Zukori juhitud firmal olid lepingud näiteks Marlene Dietrichi, Gary Gooperi ja Claudette Colbert´iga. 1931. aastal muudeti tootmiskoodeksit tunduvalt rangemaks ja stsenaariumite esitamine Haysi kontorile tehti kohustuslikuks. 1934. aastal tõotasid Haysi kontori töötajad koostöös katoliikliku Komblusleegioniga hukka mõista ,,kõik filmid, välja arvatud need, mis ei solva kõlblust ja kristlikku moraali". Loodi Produktsioonikoodeksi Administratsioon (PCA)
kandsid kübaraid. Oli enesestmõistetav, et kübar jäeti pähe ka külla, kohvikusse, näitusesaali minnes. Suvel paljapäi käimine läks moodi alles vahetult enne sõda, ja sedagi nooremate juures. Kahe ilmasõja vahel omandasid kübarad kohati tugeva sümboolse tähenduse filmikangelannade kaudu. 1930. ja 1940. aastatel lõid disainerid kübaramoodi rohkem filmidiivade isiksuse väljendamise kui filmi sündmustiku tarvis. 29 Marlene Dietrichi silindrist ja mustadest sulgedest ning Greta Garbo pehmest slouch- kübarast said ajastu märgid ning elegantsi ja mõttesügavuse sümbolid, mis valitsesid veel aastaid. Suure enamuse naiste jaoks jäidki need maagilisteks sümboliteks ja kauniteks unistusteks suurel ekraanil, sest säärast pillavat elustiili said lubada endale vaid väga vähesed. 1930. aastatel oli peamiselt kasutusel kolme eri sorti kübaraid.
MELBOURNE 1956 Kreeka-rooma maadluse raskekaalus ei andnud Nõukogude spordijuhid Johannes Kotkasele võimalust oma olümpiavõitu korrata. Veri oli veest paksem ja nii astus Austraalias matile Anatoli Parfjonov, keda Kotkas oli kodustel meistrivõistlustel korduvalt võitnud. Parfjonovi etteaste ei olnud nii muljetavaldav kui meie mehel Helsingi OM-il. Venelasel oli rohkem õnne kui oskusi. Esimeses ringis kuulutati ta kaotajaks sakslase Wilfried Dietrichi vastu. Nõukogude esindus esitas protesti ja komisjon võttiski selle vastu. Teises matsis kaotas Parfjonov Rootsi meistrile Bertil Antonssonile ja kuldmedalilootused hakkasid haihtuma. Nüüd oli mehel loosiga õnne. Kolmandas ringis sai ta vastaseks suhteliselt nõrgema maadleja, kellega oli ometi kõva pusimine ja neljandas tuli loobumisvõit bulgaarlaselt Alitsevilt. Viiendas kohtumises sai Parfjonov oma ainsa vaieldamatu võidu itaallase Bulgarelli üle
Alfred Pisuke (v), Voldemar Kattai, A. Pähklamets, – , Pastarus (dr?), – , Leo Ojakäär (s, cl) H. Juurika kogust Foto 43. Väimela PKK I lennu jazz (1942). Ees vasakult: Karl Tallo, Hendrik Juurikas, Evald Pehter ja Valter Kurusk, taga: Ilmar Vislapuu, Uno Teemant, Kaljo Rähni 160 M. Dietrichi kogust Foto 44. Haapsalu Jahtklubi orkester. Paremalt esimene: Harry Rikandi, trummidel Konstantin Põld H. Juurika kogust Foto 45. Tali Põllumeeste Seltsi jazzorkester (1930. aasta II pool). Ees vasakult: Voldemar Kaiküll, Karl Juurikas, Hendrik Juurikas ja Karl Talu, taga: Paul Tamm, Kristjan Talu, Arnold Ilov 161
annaabi.ee 
