Marlene Dietrich (0)

Lapsepõlv

Marlene Dietrich , pärisnimega Marie Magdalene Dietrich, sündis 27. septembril 1901. aastal Saksamaal Berliini rajoonis Schönebergis. Ta oli noorem kahest tütrest, õde Elisabeth oli aasta vanem.
Tema vanemad olid Louis Erich Otto Dietrich ja Wilhelmina Elisabeth Josephine Felsing. Dietrichi ema oli jõukast Berliini perest , kellele kuulus kellavalmistamise ettevõte, tema isa oli politsei leitnant, kes suri 1911. aastal.
Isa parim sõber Eduard von Losch , kes oli aristokraadist vanemleitnant, kurameeris Dietrichi emaga ja abiellus temaga 1916. aastal. Dietrich tutvus ka Von loschi sugulastega, kelle seas oli ka krahve ja printsesse, see jättis sügava jälje ka tema väärtushinnangutesse. Losch suri Esimeses Maailmasõjas saadud vigastustesse. Von Losch ei adopteerinud Dietrichi lapsi ametlikult. Pärast kasuisa surma kolis Dietrich ema ja õega sugulaste juurde Dessausse.
Marie Magdalene hüüdnimeks sai peresiseselt Lene. 11- aastaselt pani ta oma kahest eesnimest kokku tol ajal ebatavalise nime Marlene, kellena teda ka edaspidi tunti.
1917. aastal kolis Marlene pere tagasi Berliini. Ta astus Auguste Victoria Tütarlastekooli. Marlene õppis viiulit ning teismeeas hakkas huvituma ka luulest ja teatrist. 17- aastaselt alustas ta muusikaõpinguid Weimaris ja Berliinis. Tema unistus saada kontsertviuuldajaks purunes peale randmevigastuse saamist. Kahe aasta pärast läks ta õppima Max Reinhardti lavakunstikooli ja hakkas tegelema hoopis näitlemisega.
Karjäär
Max Reihardti lavakunstikooli kõrvalt töötas Marlene alguses teatrites koorilauljana ja väikestes rollides. Alguses ei pööranud keegi talle erilist tähelepanu.
1922. aastal oli tal esimene lühike osa Georg Jacoby filmis “Nii need mehed on”. Produtsent Rudolph Sieber, Marlene hilisem abikaasa ja tema ainsa lapse Maria Elisabeth Sieberi isa, valis ta varsti peale seda väikesesse rolli režissöör John May filmis “Armastuse tragöödia”. Järgmistel aastatel võis teda tihti näha ekraanidel erinevates kõrvalosades.
1929. aastal sai Marlene ootamatult rolli, mis tegi ta üleöö kuulsaks ja pani aluse tema femme fatale’i, saatusliku naise kuulsusele. Selleks oli ööklubi riivatu lauljanna Lola Lola osa Josef von Starnbergi filmis “Sinine ingel”. Kohe pärast selle filmi lõpetamist läks Marlene koos Josef von Sternbergiga Hollywoodi, jättes maha oma abikaasa ja tütre. Dietrich saavutas tema käe all töötades maailmakuulsuse kuue filmiga: “ Maroko ” (1930), “Autud” (1931), “Šanghai ekspress” (1932), “Laulude laul” (1933), “Punane keisrinna” ja “Saatan on naine” (1935).
Pärast töösuhte katkestamist Josef von Sternbergiga tõid Dietrichile edu niisugused filmid nagu “Iha” (1935), “Ingel” (1937) ja eelkõige vesternkomöödia “Destry ratsutab jälle” (1939). Marlene Dietrich sai 1937. aastal Ameerika kodakondsuse ja kritiseeris avalikult Saksamaal valitsevat natsionaalsotsialismi. Teise maailmasõja ajal esines ta maailmakuulsate filmilauludega Ameerika sõjaväelastele camp-show’de raames, mida korraldas 1941. aastal loodud United Service Organization.
Marlene Dietrichi edu filminäitlejana jätkus 1950. aastatel niisuguste linateostega nagu Alfred Hitchcocki “Rambipalavik” (1950), Billy Wilderi “Süüdistuse tunnistaja” (1957) ja Stanley Krameri “Nürnbergi protsess” (1961).
1960. aastatel loobus ta filmides osalimsest. Marlene käis ringreisidel, kus esines šanssoonidega, ja andis kontserte kogu maailmas. 1978. aastal võis teda näha tema viimases filmis “Kaunis gigolo, vaene gigolo” koos David Bowiega. Pärast seda elas ta täiesti tagasitõmbunult Pariisis. Kuulsast intervjuust Maximillian Schelliga tehti 1982. aastal dokumentaalfilm “Marlene”, kus on kuulda ainult näitlejanna häält.
Marlene Dietrich suri 6. mail 1992. aastal magades. Ta maeti Berliini ema kõrvale 16. mail. Aasta pärast avaldas tütar Maria biograafia “ Meine Mutter Marlene”. Marlene Dietrichi elu ekraniseeris Joseph Vilsmaier ja film jõudis kinodesse aastal 2000.