Paroodia ja pastišš. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Ferdinand de Saussure „Cours de linguistique générale“ Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega.. M. Bahtin - dialogism: sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - „Autori surm“ (1968): tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. J. Kristeva - intertekstuaalsus on märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist
Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust? Bloom mõjuäng luuletustes selle põhjustajaks on eelkäijate tajumine; Barthes teksti koosnemine paljudest kirjutistest, eri kultuurides. Mõju on paratamatu, midagi originaalset pole võimalik luua. Kõigis kirjandusteostes esinevad teatud korduvad elemendid (süzee, tegelased, Jung- arhetüüp). M. Bahtin – dialogism. Paroodia eesmärk on naeruvääristada teise autori teost, mingit kirjandustraditsiooni. Pastišš eesmärk mänguline jäljendamine, jäljendadakse avalikult ühe või mitme kirjaniku, ajastu või koolkonna stiili, sõnavara, lausestust. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“. Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Don Quijote parodeerib rüütliromaanide konventsioone;
Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega. Mõiste pärineb Julia Kristevalt (1966). (i.k. `The Bounded Text', 1980: 3663, `Word, Dialogue, Novel' (ibid.: 6491). > tekst kui märgisüsteemide võrku, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Nn. Keeleline pööre humanitaarteadustes > Ferdinand de Saussure "Cours de linguistique générale" (1916) M. Bahtin > dialogism, heteroglossia R. Barthes "Autori surm" H. Bloom > mõjuäng F. de Saussure tähistaja (signifier, selle loovad erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest, foneemid, tähed kirjakeeles) ja tähistatav (signified, mentaalne mõiste, idee, kontsept), tähendus keeles on mittereferentsiaalne. Kommunikatsioon põhineb valikutel, mis tehakse süsteemi sees, mis eelneb rääkijale. "Keel
Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega. Mõiste pärineb Julia Kristevalt (1966). (i.k. ‘The Bounded Text’, 1980: 36–63, ‘Word, Dialogue, Novel’ (ibid.: 64–91). > tekst kui märgisüsteemide võrku, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Nn. Keeleline pööre humanitaarteadustes > Ferdinand de Saussure “Cours de linguistique générale” (1916) M. Bahtin > dialogism, heteroglossia R. Barthes “Autori surm” H. Bloom > mõjuäng F. de Saussure tähistaja (signifier, selle loovad erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest, foneemid, tähed kirjakeeles) ja tähistatav (signified, mentaalne mõiste, idee, kontsept), tähendus keeles on mittereferentsiaalne.
Intertekstuaalsuse tüübid. Paroodia. Travestia. Pastiss. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Ferdinand de Saussure ,,Cours de linguistique générale" Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega.. M. Bahtin - dialogism: sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - ,,Autori surm" (1968): tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. J. Kristeva - intertekstuaalsus on märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise,
3. Abistaja/oponent - siin on tegemist tegevusele suunatud pragmaatilise suhtega. SAATJA OBJEKT VASTUVÕTJA ABISTAJA SUBJEKT OPONENT Ka Barthes kasutab Proppi mõistete arendusi oma teoses “Sissejuh. jutustuse strukt. analüüsi” (vt punkt 2) 10. Kristeva "Fenotekst ja genotekst. Intertekst (vt ka kirjandussemiootika kaustast "Dialogism to intertextuality") Kristeva tööd 60-ndate lõpust. 1969 “Uuringud semianalüüsist” genotekst ja fenotekst tekst ja teos Fenotekst – valmis, hierarhiline, organiseeritud, struktureeritud semiootiline produkt. Omab püsivat mõtet. Loomulikus keeles realiseeritud fraasid, diskursused, verbaalsed teosed, mis on mõeldud kommunikatsioonipartnerite otseseks mõjutamiseks. (strukturaalsemiootika objekt). Ometi on fenotekst vaid semiootilise analüüsi
annaabi.ee 
