Nende järgi tuli kooli võtta eelistatult neid tüdrukuid, kes juba tundisd tähti ja kõik pidid õppima lugema. Üks õdedest pidi alati kõva häälega ette lugema, samal ajal kui teised töötasid kuni kolmanda kanoonilise hetkeni. Siis kui ei loetud, tuli vaikuses meenutada Piibli õpetust. Hilisemal keskajal olid nõudmised veel kõrgemad. Parimates kloostrikoolides õpetati lisaks triviumi kuulunud teadusaladele grammatikale, retoorikale ja dialektikale Piiblit, kirikuisasid, muusikat ja sageli ka meditsiini algeid. 7 vaba kunsti hulka kuuluvaid geomeetriat, astronoomiat ja aritmeetikat kloostrites ei õpetatud, kuid jagati õpetust ka mitmetes praktilistes oskustes nagu käsitööoskus, aiapidamine, käsitöövõtted, ravimtaimede tundmine ja kasutusoskus. 6 Tähelepanuväärsed naised Herrad von Landsberg (u. 1130 1195) 12
(transtsendentaalse apertsepsiooni ühtsus). Teadmised kujunevad Kanti järgi välismaailmast saadud andmeist aprioorsete vormide vahendusel. Käsitledes üleminekut meeleliselt ja arult mõistusele kui kõrgemale tunnetusvõimele, tuli Kant järeldusele, et hinge surematusele, maailma tekkimise ja jumala olemasolu idee on vasturääkivad ning tunnetatamatud, s.t selles suhtes on tunnetuse võimalused piiratud. Kanti õpetus mõistuse vasturääkivusest (antinoomia) pani saksa filosoofias aluse dialektikale. Kanti filosoofia teine osa on eetika, praktilise mõistuse sfäär, mille allikad, erinevalt teoreetilistest („puhtast“) mõistusest, on vabadus, jumal ja hinge surematus. Inimene kuulub ühelt poolt nähtumuste maailma, aga teiselt poolt on ta „asi iseeneses“ , looduse paratamatusest väljaspool ning saavutab vabaduse. Tõelise kõlbluse nõuded esitas Kant kategoorilise imperatiivina, ta tunnistas kõlblasteks ainult need teod, mid ajendab austus kõlblusseaduse vastu
lubades kasvatatavail kokku puutuda ksnes klbeliselt hvelise mjuga. Jrgmine haridustskkel hlmab matemaatilisi distsipliine. Sedalaadi haridust antakse ainult nendele, kel paistab domineerivat mistuslik hingejagu. Tootjate kasvatamine ei ole riigi lesanne, nende erialased teadmised antakse edasi n loomulikul viisil perekonnas isalt poegadele. Matemaatiline petus vastab aruprasele mtlemisele, mtlemise madalamale astmele. See on meldud eelkige ettevalmistuseks viimasele etapile: ideedepetusele ja dialektikale. Viimases etapis ei ole eesmrgiks mitte lihtsalt teadmine, vaid tarkus. Tarkus ktkeb endast kahte asja: teadmist ideedest ja oskust hinnata nhtavat maailma ideede alusel. Selle omandamiseks ongi oluline, et tulevased valitsejad poleks mitte ksnes ideede kaemuseks harjutatud hingega, vaid saaksid peale 35. eluaastat, kui nad on rakendatud praktiliste administratiiv- poliitiliste funktsioonide titmisele, kogemusi ka nhtavast maailmast.
kõik terase mõtiskluse ning mõtte liikuvuse ja lakkamatu tegevuse hooleks. Aga meie meetod on sama raskesti teostatav kui kergesti väljaöeldav. Ta seisneb nimelt selles, et me määrame tõsikindluse astmed, vaatame meeli mingi reduktsiooni läbi, aga mõttetöö, mis meeltel kannul käib, lükkame enamasti tagasi; rajame mõttele uue ja kindla tee meelte tajumustest endist. Ja seda nägid kahtlemata ka need, kes omistasid nii tähtsad ülesanded dialektikale. Siit on selge, et nad otsisid arule tuge, aga mõtte loomupärast ja iseeneslikku liikumist kahtlustasid. Aga ilmsesti on hilja rakendada seda arstimit kaotatud asjadele pärast seda, kui mõte on hõivatud igapäevaelu harjumusest ja vigastest loengutest ja õpetustest ning vallutatud kõige tühisemate iidolite poolt. Ja nõnda see dialektikakunst, mis (nagu ütlesime) hilja appi tuli ja asja kuidagi ei heastanud, vaid viis pigem vigade kinnistumisele kui tõe avanemisele
Ja selline kõnelemine peab oma loomusest tulenevalt omama teatud distsipliini. Siin ei saa meelevaldselt teemalt teemale libiseda – asjaolu, mis teeb nii meeldivaks tavalise kõneluse. Dialektilises kõneluses tuleb kinni hoida kõne alla võetud teemast ning see kavakindlalt ja täielikkuse taotlusega läbikõnelda. Seetõttu võib filosoofil olla raskusi endale “dialektika-kaaslaste” leidmisega. Kuid see pole takistuseks filosofeerimisele. Dialektikale saab pühenduda ka üksi. Platon defineeribki mõtlemist ka kui vaikivat kahekõne iseendaga iseendale. Koopa võrdpilt. Jutt on Platoni kõige kuulsamast ja kokkuvõtlikumast võrdpildist, millega ta piltlikustab oma õpetuse mitmeid olulisi külgi. [Vt. “Akadeemia” 1997 Nr. 9, lk. 1819-1828]. Siin kirjeldatakse üksteisele järgnevaid olukordi, mille üksikasjad modelleerivad piltlikult ettekujutatavas vormis Platoni õpetuse erinevaid aspekte. I situatsioon
Järgmine haridustsükkel hõlmab matemaatilisi distsipliine. Sedalaadi haridust antakse ainult nendele, kel paistab domineerivat mõistuslik hingejagu. Tootjate, demiourgos`te kasvatamine ei olegi riigi ülesanne, nende “erialased” teadmised antakse edasi nö loomulikul viisil perekonnas isalt poegadele. Matemaatiline õpetus vastab arupärasele mõtlemisele, mõtlemise madalamale astmele. See on mõeldud eelkõige ettevalmistuseks viimasele etapile – ideedeõpetusele ja dialektikale. Viimases etapis ei ole eesmärgiks mitte lihtsalt teadmine, vaid tarkus. Tarkus kätkeb endast kahte asja: teadmist ideedest ja oskust hinnata “nähtavat maailma” ideede alusel. Selle omandamiseks oligi oluline, et tulevased valitsejad poleks mitte üksnes ideede kaemuseks harjutatud hingega, vaid saaksid peale 35. eluaastat, kui nad on rakendatud praktiliste administratiiv-poliitiliste funktsioonide täitmisele, kogemusi ka “nähtavast maailmast”.
annaabi.ee 
