oktoobril 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Haavakivi põlises ning jõukas talupojaperes. Ta oli oli Eesti luuletaja, libretist ja tõlkija. Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa ja Saare- Vanamõisa saksakeelses erakoolis. Peale seda õppis ta Tartus Hoffmanni Erakoolis ja aastail 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga. 1892. aastal sõitis Haava terviseparanduseks Saksamaale ning töötas hiljem ka Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Vahepeal veetis ta mõned kuud oma õe juures Eestis kuni ta õde suri ja see järel läks ta elama Venemaale (1894-1899). Venemaal töötas ta koduõpetaja ja halastusõena. Välismaa-aegadel tundis luuletaja üksindust ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste kaotus. Haava kaotas igaveseks ka selle, kellele ta senine armastusluule oli pühendatud, ning
Haava - sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Haavakivi põlises ning jõukas talupojaperes. Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis. Peale seda õppis Tartus Hoffmanni Erakoolis ja aastail 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga. 1892. aastal sõitis Haava terviseparanduseks Saksamaale ning töötas hiljem ka Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Viibinud vahepeal mõned kuud kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures, siirdus ta 1894. aastal Venemaale, kus ta peatus Peterburis ja Novgorodis. Välismaa-aegadel tundis luuletaja üksindust ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste kaotus, eriti isa ja õe manalasse varisemisele järgnenud ema surm 1898. aastal. Peale seda kaotas Haava igaveseks ka selle, kellele ta senine armastusluule
maa tuttavaks. ,,Laulu- ja Mängulehes" läksid mitmed tema luuletused juba viisistatult rahva hulka. 1888. aastal ilmus ,,Luuletused" 1, millele kiiresti järgnes ,,Luuletused" 2 (1890) ja hiljem ,,Luuletused" 3 (1897). Soome ajakirjanduses avaldati kõrvuti Koidula luuletustega tõlkeid ka Anna Haavast. Anna Haava elukoht Tartus Õpetaja tänavas 1892. aastal sõitis Haava terviseparanduseks Saksamaale ning töötas hiljem ka Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Viibinud vahepeal mõned kuud kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures, siirdus ta 1894. aastal Venemaale, kus ta peatus Peterburis ja Novgorodis. Seitsme aasta jooksul oli ta matnud oma isa, ainukese õe ning ema ja kaotas lõplikult isakodu. Kaotusterikast, rahutut elu tumestas veelgi enam J.Lellepi raske haigus. Saanud Teskovo eesti koguduse pastoriks, suri 1898. aastal ka Lellep. Välismaa-aegadel
oktoober 1864 ja suri 13.märts 1957 Tartus. Ta on maetud Tartu Maarja kalmistule. Elas jõukas talupojaperes. Ta oli eesti luuletaja ja tõlkija. Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis. Peale seda õppis Tartus Hoffmanni Erakoolis ja aastail 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga. 1892. aastal sõitis Haava terviseparanduseks Saksamaale ning töötas hiljem ka Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Viibinud vahepeal mõned kuud kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures, siirdus ta 1894. aastal Venemaale, kus ta peatus Peterburis ja Novgorodis. Välismaa-aegadel tundis luuletaja üksindust ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste kaotus, eriti isa ja õe manalasse varisemisele järgnenud ema surm 1898. aastal. Peale seda kaotas Haava igaveseks ka selle, kellele ta senine armastusluule oli
- 1884. Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille ta lõpetas koduõpetaja diplomiga. Pedagoogina sai ta tööd vaid ühes heategevuslikus lasteajas kasvatajana, kuid see töö talle väga ei istunud. Nii saigi temast halastajaõde, kellena ta töötas 1892. aastani. Vaatamata raskele ja füüsilisele tööle meeldis Anna Haavale ta amet halastajaõena. ´82. aastal tabas Haavat terviserike ja ta sõitis Saksamaale tervist parandama, kus töötas Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Viibinud 1893. aastal kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures ning olnud mõned lühikest aega juba leseks jäänud ema juures, sõitis Haava 1894. aasta südasuvel Venemaale Novgorodi. Sügiseks oli ta juba läbi Peterburi sõitnud Strelnasse, kus sai tööd diakonissasutuse haiglas halastajaõe asendajana. Töö aga talle eriti ei istunud ja aastavahetusel võttis ta vastu tööpakkumise seltsidaamina. Aga ka see amet polnud talle meelepärane. Peagi oli ta tagasi Eestis.
aastal osteti Haavakivi talu päriseks, makstes selle eest 700 rubla. Tööjõuks olid kodakondsed. Peavarju pakuti sugulastele ja võõrastelegi. Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis. Peale seda õppis Tartus Hoffmanni Erakoolis ja aastail 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga. 1892. aastal sõitis Haava terviseparanduseks Saksamaale ning töötas hiljem ka Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Viibinud vahepeal mõned kuud kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures, siirdus ta 1894. aastal Venemaale, kus ta peatus Peterburis ja Novgorodis. Välismaa-aegadel tundis luuletaja üksindust ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste kaotus, eriti isa ja õe manalasse varisemisele järgnenud ema surm 1898. aastal. Peale
Joosep Haavakivi ning ta toodi Tartusse operatsioonile. Tervenemislootuseta haiglast väljasaadetut põetas Anna oma korteris ning enne, kui jõuti korraldada Joosepi kojuviimist, saabus detsembri keskel surm. Annale mõjus kõige lähedasema surm nii laastavalt, et haigestus ka ise. 1892. aastal sai luuletaja kauaoodatud honorari eest sõita Leipzigi vesiravilasse tervist parandama. Anna soovis ennast täiendada majapidamise alal ning leidis sobiva töökoha Berliini lähedal Fürstenwalde diakonissiasutuses. Õe raske haigestumine tõi ta Eestisse tagasi. Ta põetas õde kaks kuud ning lahkudes nägi õde välja tervem, kuid nädala pärast sai Anna surmateate. [7] 1894. aastal loobus Anna teenistuse otsimisest Tartusse ja suunab pilgu Peterburi poole. Südasuvel sõitis ta lell Jakupi juurde ning sealt edasi Strelnasse, kus ta leidis endale töö sealses diakonissiasutuse halastajaõena. Vanu ning vigaseid põetades andis ta ühtaegu tunde ka vaeslaste koolis
annaabi.ee 
