Atlas on aatomfüüsika eksperiment LHC-s CERN-is. Indikaator Atlas otsib uusi avastusi otseses prootonite kokkupõrkes. Atlas õpib meie universumi kujundanud alusjõude. Peale teadmatuse on ka massi algupära, üleliigsed kosmose dimensioonid, alusjõudude ühendamine ning tõestus tumedast ainest siin universumis. Atlas salvestab osakeste mõõtmeid kokkupõrgetes-nende teed, energiat ning olemust. See kõik on Atlases võimalik tänu 6le erinevale allsüsteemi detektorile, mis tuvastavad aatomiosakesi ning mõõdavad nende inertsimomenti ja energiat. Üks väga tähtis Atlase element on veel hiiglaslik magnetsüsteem, mis kõverdab laetud osakeste liikumisteed, et saaks mõõta inertsimomenti. Atlase detektorite vastastikmõju loob üüratu andmevoolu. Et neid andmeid läbi töötada, on vaja Atlasel väga arenenud käivitus- ning andmeomandamissüsteemi ning suurt arvutussüsteemi. Rohkem kui 3000 teadlast 174st
Ruumi täitnud suitsu tuvastamiseks täpselt selline süsteem kuigi hästi ei sobi, kuna selleks, et alarm sisse lülituks, peab tuba olema täidetud väga paksu suitsuga. Optiliste suitsuandurite sisemuses on valgusallikas ja fotodetektor paigutatud täisnurkselt. Juhul, kui õhk anduri sees on suitsuvaba, liigub valguskiir otse ega jõua fotodetektorini. Kui õhus on piisaval hulgal suitsu, peegeldub kiir suitsuosakestelt detektorile ning anduris paiknev elektroonika vallandab häire. A - valgusallikas B- fotodetektor Optiline suitsuandur reageerib väga hästi suitsustele tulekahjudele. Enamasti on need andurid pisut kallimad kui ioon- suitsuandurid. Kui õhus suitsu ei ole, liigub kiir sirgjooneliselt ega jõua fotodetektorini. Kui õhus on suitsu, peegeldub valgusallika poolt välja saade- tud kiir suitsuosakestelt detektorile ning vallandab häire.
Üks võimalus seda kiirgust näha, on kasutada infrapunakaamerat. Infrapunakaamerat kasutatakse näiteks selleks, et avastada majaseinte ja katuste soojuslekkeid: see näitab ära need kohad, kust soojust kõige rohkem majast välja lekib. Infrapunakiirguse abil on võimalik mõõta ka kehade temperatuuri: selleks on olemas infrapunatermomeetrid. Selle mõõteriista optiline süsteem laseb läbi infrapunase kiirguse ja koondab selle spetsiaalsele tundlikule vastuvõtjale (detektorile). Viimane muundab talle pealelangeva kiirguse intensiivsuse elektrivooluks, mille tulemus näidatakse mõõteriista tablool kiirgava keha temperatuurina. Infrapunatermomeetriga saab mõõta keha temperatuuri ilma objekti puudutamata. Lugem saadakse peaaegu hetkeliselt mõõteriista elektroonilisele tabloole. 5 2 SOOJUSKIIRGUSE MÕJU INIMESELE
Infrapunatermomeeter mõõdab erinevate pealispindade ja materjalide temperatuuri. Tuleb jälgida, et mõõtealas seadme ja pinna vahel ei oleks segajaid. Infrapuna termomeetri eelis seisneb selles, et mõõta saab ilma objekti puudutamata ja lugem saadakse praktiliselt hetkeliselt (reaktsiooniaeg 500 ms = 0.5 s) 2.3. Infrapuna termomeetri tööpõhimõte Mõõteriista optiline süsteem laseb läbi infrapunase kiirguse ja koondab selle spetsiaalsele tundlikule vastuvõtjale (detektorile). Viimane muundab talle pealelangeva kiirguse intensiivsuse elektrivooluks, mille tulemus näidatakse mõõteriista tablool kiirgava keha temperatuurin. 2.4. Infrapuna termomeetri kasutamine infotehnoloogia alal Üldiselt jäeb küll absurdseks see, et mida teha sellise mõõteriistaga sellisel alal. Kuna ei tule isegi pähe, et mida hakata mõõtma sellega, sest on igast programme mis mõõdavad ja näitavad igasuguseid arvuti siseseid temperatuure
· Kõige sagedamini kasutatav signaal. · Stsintillaator fotoelektronkordistiga Everhart-Thornley elektronide detektor. · Sekundaarelektronid tekitavad valgusesähvatuse stsintilatsioonmaterjalis, see juhitakse valgusjuhi abil fotoelektronkordistisse, mis muudab footonid voolu- ja pingeimpulssideks, mida võimendatakse ning sellega moduleeritakse monitori heledust saadakse objektist pilt monitori ekraanile. · Sekundaarelektrone tuleb tõmmata detektorile positiivse laenguga, mis antakse selle ees asetsevale võrele. · Sekundaarelektronide energia on väike, arv on suur. · Signaal koosneb sekundaarelektronidest ja peegeldunud elektronidest. 8. Kuidas töötab elektronide detektor SEMs? · Peegeldunud elektronide energia on suur, hulk väike.
modulatsioonisagedustele veel ka harmoonilised 1, 3 jne. Kandevsageduspinge amplituudi suurenemisel detektori sisendil harmooniliste osakaal väljundis väheneb. Kui US = 0,1...1V, siis ei ületa modulatsioonimoonutus 2...1%. Seega võib öelda, et küllalt suure US korral toimub det.-mine väga väikeste või peaaegu modulatsiooni-moonutusteta. MM vähendamise seisukohalt on väga oluline, et detektorile eelneva võnkeringi resonantstak. ja ka VS-astme väljundtak. oleksid võimalikult suured. Kõrgsagedussignaalist moduleeriva pinge saamiseks tuleb dioodiga jadamisi üh. koormustakisti R1. Sel juhul tekiks väljundvool üksnes det.-tava KS-võnkumise pos. poolp. ajal. Et UV muutuks ligilähedaselt samamoodi nagu moduleeriv pinge, ühendatakse koormustakistiga paralleelselt konde C2. Kui valida R1 ja C2 nii,
Siis saab korrutamisel piirduda vaid tugisignaali märgi muutmisega kui sisendlugem on 1, muutes tugisignaali märki ning kui sisendsignaal on +1, märki mitte muutes. 4.3. Automaatse võimenduse reguleerimise (AVR) digitaalsed lahendused- Automaatsed võimenduse regulaatorid kontrollivad võimendi väljundsignaali nivood, püüdes seda hoida kindla suurusega. Levinum AVR lahendus on selline, kus AVR reguleeriv ahel on VMT tagasiside ahelas. Sellega reguleeritakse võimendust AVR- detektorile (tüürsignaali väljavõtmise kohale) eelnevates astmetes; Harvem kasutatakse võimenduse reguleerimist ilma tagasisideta näiteks võimenduse reguleerimine AVR detektori asukohast tagapool asetsevates astmetes; Tavaliselt kasutatakse viivitusega AVR-I, kus siis võimenduse reguleerimine hakkab toimima alles pärast teatud AVR tüürsignaali läve saavutamist. AVR digitaallahendustes (D-
füüsik G. Fred Brakenhoff. Konfokaalse mikroskoopia suur eelis tavapärase optilise mikroskoopia ees on detektorisse jõudva info kogumine vaid fookusest ja selle lähiümbrusest. Ruumipiirkonda, kust valgus pääseb uuritavast objektist detektorini nimetatakse konfokaalruumalaks. Väljast poolt konfokaal-ruumala pärit valgus lõigatakse ära ava ja läätsede süsteemi poolt. Konfokaalne mikroskoop kogub valgust ellipsoidi kujulisest ruumalast. Tavalises mikroskoobis moodustub detektorile terav kujutis objektiivi fokaaltasandist. Fookust ümbritsevast ruumalast jõuab valgus samuti detektori fokaaltasandile, mis muudab saadava kujutise ümber fookuse hägusaks. Käes olevas töös on oluline saavutada olukord, kus signaal kogutakse ruumalast, mille karakteersed mõõtmed ei ületaks mõnda mikromeetrit. Konfokaalse detekteerimise skeem: kogudes valgust laserikiire seest tekib virtuaalselt peenike laserikiir. KÜSIMUS: 12) Mis ei saa valguskiirt teha lõpmata peenikeseks?
Kokku on 20000 rada kogupikkusega 7km. Kui kõvakettal paiknesid rajad kontsentriliste ringidena siis siin on üks pikk spiraal, mis erinevalt vinüülplaadist algab keskilt. Info salvestatakse süvendite ja põhipinna abil. Lugemisel kasutatakse valgusallikana laserit, millest saadakse monokroomne valgus. Optilise süsteemi abil juhitakse valgus läbi plaadi aluse valgustpeegeldavale kihile. Kui kiir langeb põhipinnale või süvendi põhja, peegeldub see tagasi ja juhitakse detektorile. Kui laseri kiir langeb põhipinna ja süvendi üleminekule, läbib osa valgust 250nm pikema tee, mis on pool valguse lainepikkusest. Seega põhipinnalt peegeldunud valgus ja süvendist peegeldunud valgus on vastasfaasides ning summutavad teineteist (detektorisse jõuab 10% valgusest). Seda üleminekut loetakse väärtuseks 1. Kuna 2 üleminekut ei saa olla kõrvuti, kasutatakse EFM kodeerimisviisi (eight to fourteen modulation).
valgustpeegeldav kiht (alumiinium või harvemini kuld), õhuke kaitsekiht, markeering. Markeeringu kaitsekiht on õhuke ja sealt poolt rikneb plaat kergemini. Info kantakse plaadi pinnale radadena, mis paiknevad plaadi pinnal spiraalina (seest väljapoole). Radu on 20 000 pikkusega kuni 7 km. Lugemisel kasutatakse valgusallikana laserit. Laser juhitakse peegeldavale pinnale ning 75% valgusest peegeldub tagasi ja juhitakse detektorile. Põhipinnalt ja süvendist peegeldunud valgus on vastasfaasides ja summutavad teineteist (detektorini jõuab 10% valgusest). Seda üleminekut interpreteeritakse väärtusena 1. Kaks üleminekut ei saa olla kõrvuti, seetõttu tuleb teha nii, et koodi kahe ühe vahel on vähemalt kaks nulli. CD-R – ühekordselt kirjutatav optiline ketas. Sarnaneb CD-ROM-ile, kuid aluse ja metallkihi vahel on valgustundlikust orgaanilisest materjalist andmekiht
Kokku on 20 000 rada kogupikkusega peaaegu 7 km. Spiraal algab plaadi seest. Info salvestatakse rajale süvendite ja põhipinna abil. Lugemisel kasutatakse valgusallikana laserit, millest saadakse monokroomne valgus lainepikkusega 780nm. Optilise süsteemi abil juhitakse laseri valgus läbi plaadi aluse valgustpeegeldavale kihile. Kui kiir langeb põhipinnale või süvendi põhja, peegeldub see tagasi ja juhitakse detektorile. CD-R Sarnaneb ehituselt CD-ROM-ile, kuid aluseu ja metallikihi vahel on valgustundlikust orgaanilisest materjalist (tsüaniin või seda sisaldavad segud) andmekiht. Alusele on pressitud pidev spiraalvagu, mille järgi kirjutav seade hiljem kirjutuslaserit positsioneerib (kirjutamiseks kasutatakse kõrge intensiiivsusega laserkiirt). Kirjutamisel tekitatakse valgust mittepeegeldavaid alasid, mis on materjali kerge sulatamisega mittepeegeldavaks muudetud piirkonnad, mida CD-
kolvi kuni stopini. Surnud aeg on segamisest kuni detekteerimispunktini. E Detekteerimine käib ainult ühes punktis. Kui stop saabub, siis ei lisata enam E ja S-i, saame jälgida lahust nii kaua kui süda lustib Ajapunktide tihedus on määratud detektori poolt lahuse vanus muutub kogu aeg detektori silme ees S vms See meetod seab nõudmised detektorile. Eeliseks on see, et saame jälgida pikemat aega ja materjalikulu on ka palju väiksem (100-400ul kanget ensüümilahust). Mõlemad meetodid nõudsid, et reaktsioonid oleks pidevalt jälgitavad, signaali peab olema võimalik pidevalt jälgida. Kui seda teha ei saa, siis peaks olema võimalik välja võtta ajapunkte. 23
annaabi.ee 
