1789. aastal: · tagandati vanad võimuorganid o asemele munitsipaliteedid · kaotati aadli eesõigused · kaotati kirikukümnis · võõrandati kirikumaad · riik võttis kirikult üle inimeste sünni, abielu ja surma registreerimise 1790. aastal: · kaotati aadliseisus ning keelati aadlivappide ja tiitlite kasutamine · kaotati tollid · viidi läbi administratiivreform (riik jaotati departemangudeks, need distriktideks, nood kantoniteks) 1791. aastal võeti vastu Prantsusmaa esimene konstitutsioon (põhiseadus). Sellele andis ustavusvande ka kuningas ning see tugines Montesquieu' võimude lahususe teooriale. Konstitutsiooni järgi: · seadusandlik võim kuulus 2 aastaks valitud ühekojalisele Seadusandlikule Kogule · täidesaatev võim jäi kuningale, kes määras ametisse ministrid ja kel oli vetoõigus SK otsustele
Säilis vabariik, seadusandlik võim jaotus mitme asutuse vahel, kuid tegelikult kontrollis seda ikkagi Bonaparte. Täidesaatev võim pidi kuuluma kolmele kümneks aastaks valitud konsulile. Esimene konsul oli Bonaparte ja talle kuulus tegelik võim riigis. Teistel konsulitel oli ainult nõuandev hääl (mää!). Esimese konsuli positsiooni kindlustas ka tema otsustav roll kohalikus halduses. Säilitati revolutsiooniaegne maa jagunemine departemangudeks, mille eesotsas seisvad perfektid määras esimene konsul. Esimese konsulina püüdis Bonaparte saavutada leppimust. Ta kuulutas välja amnestia emigrantidele, et need kodumaale tagasi pöörduksid. Enamik kasutas ka seda võimalust. Leppimust taotles ka 1801 paavstiga sõlmitud konkoraat, millega katoliiklus tunnistati enamiku prantslaste usuks, kuid kindlustati sallivus ka hugenottide suhtes. Vaimulikud määras ametisse riigivõim, kui kinnitas paavst.
tõestatud, ja sel tingimusel, et makstakse ette õiglast tasu. 1789. a. november riigistatakse kirikumaad, mis lähevad paberraha ehk assignaatide tagatiseks. 1789. a. 5. oktoober Asutav Kogu ja kuningas sunnitakse ümber asuma pealinna. 1790. a. juuli vaimulikkond allutatakse tsiviilvõimule. Kirik riigistatakse, likvideeritakse kloostrid ja ordud. Preestreid hakatakse valima. 1790. aasta kaotatakse aadliseisus. 1790. aasta riik jagatakse provintside asemel departemangudeks. 1791. a. 20. juuni kuninga põgenemiskatse. Tekkis idee põgeneda Prantsusmaalt ja koondada kõik rojalistid välismaal, et tegutseda uue Prantsusmaa vastu. Kuningas riietub kammerteenriks, kuningannakammerneitsiks. Üks naine kuningakojast pidi olema legendi järgi Vene krahvinna, kutsar oli Marie Antoinette armuke, rootslane. Kuningas vaatab piiri lähedal tõlla aknast välja, et innustada kutsarit kiiremini sõitma ja ta tunti ära, sest ta profiil oli kõikidel Prantsuse müntidel
Saksamaa, Sveits, Itaalia, Monaco, Andorra ja Hispaania. Prantsusmaa on Euroopa Liidu asutajaliige, kuulub NATO-sse ja on ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige. See on parlamentaarne vabariik. Parlament koosneb Rahvuskogust (Assemblée nationale), mis valitakse iga 5 aasta tagant ja Senatist, mille senaatorite mandaat kestab 6 aastat. President valitakse iga 5 aasta tagant. Prantsusmaa on halduslikult jaotatud piirkondadeks, departemangudeks, alamdepartemangudeks, kantoniteks ja kommuunideks. Prantsusmaa administratiivüksused koos ülemeredepartemangudega on: · 22 regiooni · 101 departemangu · 348 alamdepartemangu · 3991 kantonit · 36 664 kommuuni · 3 ülemereterritooriumi Prantsusmaa riigilipp on kasutusel alates 14. juulist 1790. Lipp koosneb kuninga värvist (valge) ja Pariisi värvidest (sinine ja punane). 4 Prantsusmaa lipp
· SPR ja kultuur 14. juulit 1789 aastat loetakse SPR alguseks kui Bastille' rünnati. Päev hiljem ütles kuningas Asutavale Kogule, et ta usaldab neid ning lubab neil välja anda seadusi. Tänu sellele sündis trikoloor. Juuli-August toimus munitsipaalne revolutsioon-kõik vanad ametnikud tagandati ja valiti uued. 4 august kaotati seisuslikud eesõigused, seda nimetatakse Privileegide Pärtliöö. 1790 kaotati aadlikuseisus, ning riik jaotati departemangudeks. Pilet nr 12 · Rahvuslus ja selle teke Rahvuslusest sai 19. saj üks kesksemaid tõukejõude. Pärast SPR hakkas rahvuslik idee idanema kõikidesse piirkondadesse ning hakati rääkima ühtlasest rahvusest ja rahva tahtest. Suured rahvusriigid: Itaalia ja Prantsusmaa. Itaalia oli killustatud ning Austria võimu all. Iseseisev riik oli Sardiinia kuningriik, kus kehtis põhiseaduslik kord.
Nüüd oli uuesti olemas põhjus, mis viis varem revolutsioonini. Samas kuigi ta valitses absolutistlikult, jäid osad olulisemad revolutsiooniaegsed muudatused alles. Nt kinnitati maavalduste puutumatus (maad ei võetud nende omanikelt ära). Järelikult toetasid Napoleonit ka rahvas. Tsentraliseerimine ehk kohapealse juhtimise allutamine keskvõimule jätkus. Riigivõimu esindajad linnades olid linnapead nad ei olnud valitud, vaid ametisse määratud ja maapiirkondi nimetati departemangudeks neid juhtisid ametisse nimetatud prefektid. Järelikult olid nii linnapead kui ka prefektid ametnikud, kes esindasid riigivõimu kohapeal. Kirik allutati riigile. Selleks, et seda teha, kinnitati 1801. aastal konkordaat ilmaliku ja vaimuliku võimu kokkulepe. See seisnes selles, et piiskopid nimetas ametisse valitsus ja maksis neile ka palka (sest nad olid ilma jäänud oma sissetulekutest, sest kirikukümnis oli kaotatud, aga taheti, et nad oleks riigile lojaalsed)
annaabi.ee 
