'kaitse'; kulles `nälkjas', säsi 'sisekude, südaosa', vajak 'puudujääk, defitsiit', kogrits 'teat. seen' jt. 9. Tähenduse motiveerituse tüübid. 1) Uus märk luuakse ilma olemasolevat keelematerjali kasutamata. Märgi häälikkuju on nimetatava akustiline kujutis, nt summ-summ, auh, plärtsuma. Sellisel juhul on tegemist foneetilise motivatsiooniga. Sõnad on loomulikul teel (foneetiliselt) motiveeritud, kui nad annavad märgi kandja kaudu edasi denotaadi meeltega tajutavaid jooni, nt onomatopoeetilised sõnad (rukkirääk, peoleo; kraaksuma). Et selliste objektide hulk, mida oleks võimalik akustiliste tunnuste alusel nimetada, on suhteliselt väike, ei ole see motivatsiooniliik uute lekseemide tekkel esmase tähtsusega 2) Põhiline nimetamisviis on uute sõnade moodustamine keeles olemas olevate moodustusmallide järgi, st sõnamoodustus. Juba olemas olevad elemendid sõnad ja morfeemid on motiveeritud tähenduse kandjad
• elatuma ’ära elama, ülalpidamist saama’ • elustama ’ellu äratama; elavdama’ • elustuma ’ellu ärkama; virguma, elavnema’ Paronomaasia Paronüüme kasutab paronomaasia, s.o. sõnamäng, kus sisult erinevaid sõnu ühendab nende pseudoetümoloogilisest seostamisest, samatüvelisusest vm. johtuv kõlasarnasus. Tähenduskirjeldus Tähenduskirjeldus peaks silmas pidama järgmisi aspekte: • kirjeldatav denotaat (ekstensioon) • tavateadmine denotaadi kohta (intensioon) • kasutaja (kõneleja või kuulaja) • kasutussituatsioon • kasutatav keelesüsteem Kitsas ja lai tähenduskirjeldus • tähenduskirjelduse kitsad mudelid püüavad hõlmata vaid denotaadi olulisimaid, eristuvamaid omadusi • laiade mudelite puhul pööratakse tähelepanu ka entsüklopeedilisele teadmisele, arvesse võetakse ka konnotatsioonid ja stilistilised karakteristikud Lekseemi sisestruktuur
kas keegi on naine või ei ole. b) hajusapiiriline - eks. piirid ei ole kindlad, nagu nt. värvinimetuste puhul Signifikaat on tähistatu, mõiste, reaalse subjekti esitus teadvuses, referent on entiteet ,,reaalses maailmas", millele see viitab, vastab signifikatiivsele konstruktsioonile. Signifikatsioon on sõna ja vastava ideaalstruktuuri e. mõtte vahel olev tähendussituatsioon. Referent on signifikatiivse struktuuri tõlgendamise tagajärg. Seostub denotaadi ja ekstensionaaliga. 10. Denotatsioon ja konnotatsioon. Sõnal on kaks tähenduse liiki: denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on otsene ehk sõnasõnaline tähendus, annab vastuse küsimusele mis?: mida sõna või pilt kujutab? Lennart Meri näitab põhiseadust. Konnotatsioon aga on kujundlik, piltlik, kaudne tähendus. Need on personaalsed assotsiatsioonid, muljed, mis märk selle lugejas/vaatajas äratab.
nimed (nt Põhjapoolus) ja objektiklasside nimed (nt inimkond). Objektiklasside nimed (nt Päike või taevas) ei ole keeleteaduses nimed. Loogikas on objektiklasside nimed loogikalised nimed. Üldkeeletasandil me nimesid, nagu inimkond nimedeks ei loe. Nimi ei saa olla nimisõna alaliik, sest nimed on sageli mitmesõnalised. Kuna inimese nimi on mitmeosaline, ei saa seda tunnistada nimeks. Semantiline kolmnurk: nimi (tähis) objekt (nime denotaat) nime mõte (denotaadi kontsept) Nimetused on keeleväljendid, millega millelegi viitame. Nimetusi kasutatakse nimetamisel, mitte kirjeldamisel. Nimi on lühem kui nimetus, seega saame kirjelduses kokku hoida. Nimi tähistab lühidalt. Nime tähendus on see, mida see nimi tähendab, nt Annelinn on koht Tartus. Nime tähendust ei saa leksikograafiliselt kirjeldada. Nimel on 2 tähendust: nimi = silt ja nimi = ennisvorm (Saari arusaam, et nimi koosneb äratuntavatest sõnadest, nt Mustamäe = Must + mägi
nt aktiviseerida homonüümide kindlaid tähendusi. Konnotatiivne, afektiivne, sotsiaalne tähendus Konnotatiivne tähendus on denotatiivsest tähendusest subjektiivsem (on ju kõnelejail igaühel oma kogemused, taust), viitab tähenduskogemusele, mis inimesel ühe või teise sõnaga on. Nt nimed, millel kellegi jaoks mõni konnotatiivne tähendus. Afektiivne tähendus on seotud tunnete või suhtumistega, seda võib väljendada denotaadi valikuga, aga ka prosoodiaga, näoilmega, zestidega. Afektiivsete sõnade eluiga võib olla lühem, tähendused on enamasti ebastabiilsemad, samas on see väga produktiivne valdkond. Sõnavaras on alasid, millesse suhtumine on afektiivne (tabud: vandumine, väljaheited, suguelundid, surm...). Sotsiaalne tähendus on midagi, mis annab aimu kõneleja taustast, tema päritolust, haridusest jne (aktsent, sõnavalik, konstruktsioonid).
kas keegi on naine või ei ole. b) hajusapiiriline - eks. piirid ei ole kindlad, nagu nt. värvinimetuste puhul Signifikaat on tähistatu, mõiste, reaalse subjekti esitus teadvuses, referent on entiteet „reaalses maailmas“, millele see viitab, vastab signifikatiivsele konstruktsioonile. Signifikatsioon on sõna ja vastava ideaalstruktuuri e. mõtte vahel olev tähendussituatsioon. Märgi sisu Referent on signifikatiivse struktuuri tõlgendamise tagajärg. Seostub denotaadi ja ekstensionaaliga. Objekt, aga ei pea tingimata olema materiaalne Denotaat on märgi tähendus. TÄHENDAMINE. Denotaat on idee objektist!!!! Designaat – märgi sisu = SINN! Referent – objekt, signifikaat – tähendus (mis su peas tekib) Denotaat – märk, mille otsene tähendus see on, designaat – see, mida see tähendab, märgi sisu Referent – objekt referent on osutaja, põhimõtteliselt siis märk nagu ta füüsiliselt/kõlaliselt/visuaalselt jne esineb
annaabi.ee 
