aminohapped, mis on seotud peptiidsidemete(=amiidsidemete) abil, mille moodustamisel eraldub vesi. Valkudel on ruumiline struktuur, mis võib olla mitmes tasandites. Eraldatakse primaar-,sekundaar-, tersiaar- ja kvarternaarstruktuuriga valke. Valke saadakse transkriptsiooni protsessi käigus. Valgu kõrgema struktuuri lagunemist nimetatakse denatureerimiseks(eristatakse pöörduv ja pöördumata denatureerimist). Valgu hüdrolüüs omaette on peptiidsidemete lagunemine. Valgu s on 20 erinevat aminohapet, mida nimetatakse proteogeenseteks(eristakse poraarsed, apolaaarsed, happelised ja leelised aminohappeid). Mõnikord velkudes leitakse ebaharilikke aminohappeid ning on olemas ka need aminohapped mis ei ole valgus. Me saame teha valgu kondlaks kasutades kvantitatiivseanalüüsi meetodeid. Peptiidsidemete
1.Kirjelda denatureerimist. - molekulidevahelised sidemed katkevad ning valk kalgendub. see toimub rõhu, temperatuuri ja muude tegurite toel. 2. Valkudest koosnevad meie siseorganid, sooled, juuksed, küüned, nahk. Millisest valgust saab eelpool nimetatud organeid? - keratiin (juuksed, küüned), kollageen (nahk) 3. Kuidas saab juustust juukseid? - lõhustades valgus olevate aminohapete vahelised sidemed 4. Kui palju grammides me ööpäevas omaenda siseelundeid amonihapeteks lammutame? -ööpäevas lammutab inimorganism umbes 400g valke. 5. Kust saab asendamatuid aminohappeid? - näitekeks piimas, juustus, munast ja lihast saab asendamatuid aminohappeid. 6. Mis vahe on globulaarsel ja fibrilliaarsel valgul? Millised keemilised erinevused neil on? - globulaarsed valgud lõhustuvad kergemini ja lahustuvad vees, on mitmekülgsete aminohappeliste koostisega. Fibrilliaarsed valgud on vastupidi. 7. Millised problemid avalduvad valgu ala- ja ületarbimisel...
agregaatolekult on nad vedelad (muna), poolvedelad (lihas) ja tahked (juuksed, küüned) ei sula, kuumutamisel lagunevad kergelt ainult osad valgud lahustuvad vees, ei lahustu orgaanilistes ainetes denatureerimine valgu molekulis toimuvad muutused, millega kaasneb valguahela geomeetrilise kuju muutus, katkevad vesiniksidemed. Valkude denatureerimist põhjustavad järgmised füüsikalised/keemilised tegurid: temperatuur, rõhk, ultraheli, kiirgus, erinevad keemilised reaktiivid (happed, leelised, raske metalli ühendid) NB! Denaturatsiooni käigus muutub tertsiaar- ja sekundaarstruktuur, primaarstruktuur säilib. renatureerimine - valk taastab oma omadused välismõju kõrvaldamisel 9. Keemilised omadused.
alluvad kergesti leeliselisele hjüdrolüüsile , andes sulfiidioone. Katse viiakse läbi naatriumplumbaadi lahusega. Valkude sadestamine TKÄ happega : TKÄ on laialdaselt levinud valke sadestav ja denatureeriv produkt, kuid ta ei sadesta valgu hüdrolüüsi produkte, mille mol masss on alla 10 000. TKÄ- d kasutatakse valkude eraldamiseks madalmolekulaarsetest lämmastikühenditest Valkude sadestamine sooladega: neutraalsete soolade korged kontsentratsioonid põhjustavad valkude pöörduvat denatureerimist ja sadenemist. Globuliinid sadestuvad poolküllastunud, albumiinid küllastunud soola lahuses. Valgu termiline denatureerimine: kõik valgud denatureerivad kõrgel temp, valgi pI tunduvalt erineva pH puhul võib denatureerunud valk ka lahusesse jääda. Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega: etanool, atsetoon jt veega segunevad solvendid põhjustavad valkude dehüdratiseerumist ja sadestavad nerid lahusest välja, sadesti konts vähenemisel lahustub tekkinud sade uuesti
Ühte neist lisasin 1 ml kontsentreeritud äädikhapet. Mõlemaid katseklaasi kuumutasin veevannil. Töö tulemus Katseklassis, kuhu oli listatud äädikhape, valgu denaturatsioon ei toimunud. See võib selgitada nii, et happe lisamine alandas lahuse pH väärtust, mis oli pl-st vähem, mille tõttu agregeerumist ja väljasadestumist ei toimundki. Teoreetiliset, katseklaasis, kuhu ei olnud pandud happet, pidi toimuma denaturatsion, sest seal pH väärtus oli pl-le lähedane, aga tegelekult denatureerimist ei toimunud, sest munavalgulahus oli rikkis. 1.1.8 Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega Etanool, atsetoon jt. veega segunevad orgaanilised solvendid kutsuvad valgumolekulides esile aminohapete apolaarsete (= fudrofoobsete) radikaalide poordumise molekulide valispinnale. Toimub valgu dehudratiseerumine, mistottu valk sadestub lahusest valja. Kui sadestit ettevaatlikult lisada ja katseklaasi sisu pidevalt loksutada, denatureerub valk poorduvalt
karüotüübis kindla mustri järgi. Neid alasid saa kromosoomides esile tuua C-vöötide meetodil, töötlemisel restriktaasidevõi atikehadega või fluorestsentsanalüüsil. Kuna kõik need meetodid toovad sageli välja tsentromeeri piirkondades asuva heterokromatiini, siis nimetatakse vastavaid alasid ka C- vöötideks. C-vöötide meetod ehk CBG-meetod (C-vöödid baariumhüdroksiidi ja Giemsa värviga). Meetod hõlmab endas denatureerimist leelisega, järgnevat inkubeerimist 65ºC juures ja värvimist Giemsa lahusega. C-vöödistusega värvuvad valikulkiselt struktuurse heterokromatiini alad nii metafaasis kui ka interfaasi tuumas. C-vöödid on päranduvad kromosoomielemendid. Restriktsiooni endonukleaas/ Giemsa meetod sisaldab endas kromosoomide fikseerimist metafaasis metanool/jää-äädikhappega ja töötlust Dnaasidega. Töötluse tagajärjel tekib C-vöödi sarnane muster. DA/DAPI fluorestsentsanalüüs
annaabi.ee 
