Platoni arvates peab kõnekunst teenima ühiskondlikke huvisid ning kõneleja eesmärk on otsida tõde. Aristoteles Kreeka suurim mõtleja, filosoof ja teadlane- entsüklopedist, kes oli omakorda Platoni õpilane. Ta koostas 355. a eKR teose ,,Retoorika". Ta käsitles avaliku kõne keelt, stiili ja ülesehitust, rõhutades eriti kõne selgust. Aristoteles seadis kõneleja eesmärgiks tõe otsimise, kindlatele loogikareeglitele tuginev vaidlus peab olema eelkõige tõe tunnetamise vahend. Demosthenest Antiikaja suurimaks oraatoriks peetakse Demosthenest, kes jõudis silmapaistva kõnemeisterlikkuseni erakordselt visa ning sihikindla harjutamise teel. Tal puudusid igasugused eeldused edukaks kõnemehetegevuseks. Ta kõnesid iseloomustab retooriliste väljendusvahendite osav kasutamine, hea stiil, loogilisus ning argumenteerimisoskus. Retoorika Vana-Roomas Cicero Ta õppis õigusteadust ja filossfiat ning täiendas ennast Ateenas ka
a eKR teose ,,Retoorika", kus ta formuleeris kõnekunsti olemuse- kõne sisu peab avalduma ka selle vormis. Kõne eesmärk on esitada aines uskumisväärselt. Ta käsitles avaliku kõne keelt, stiili ja ülesehitust, rõhutades eriti kõne selgust. Ta arvas, et väitlus- ja kõnekunsti ülesanne on kujundada kõnealuse suhtes seisukoht. Aristoteles seadis kõneleja eesmärgiks tõe otsimise, kindlatele loogikareeglitele tuginev vaidlus peab olema eelkõige tõe tunnetamise vahend. Demosthenest Antiikaja suurimaks oraatoriks peetakse Demosthenest, kes jõudis silmapaistva kõnemeisterlikkuseni erakordselt visa ning sihikindla harjutamise teel. Tal puudusid igasugused eeldused edukaks kõnemehetegevuseks. Demosthenes Philippose- vastaste kõnede järgi hakati teravaid poliitilisi väljaastumisi kutsuma filipikateks. Ta kõnesid iseloomustab retooriliste väljendusvahendite osav kasutamine, hea stiil, loogilisus ning argumenteerimisoskus. Isokrates
demokraatlike institutsioonide ja põhimõtete väljaarendamisega, milles otsustav edasiminek toimus 6. sajandil eKr. See kõik sai võimalikuks tänu kahele mehele, Salonile ja Kleisthenesele, kes panid lõpu onupojapoliitikale. Sellega pandi alus rahvakoosolekutele – demokraatiale. Tänu sellele tõusis kõnekunsti suur tähtsus ja praktiline väärtus, sest paljud majanduslikud ja poliitilised otsused sündisid avalikel koosolekutel. Üheks kõige hiilgavamaks kõnemeheks peeti Demosthenest. Kreeka kultuuri arengule aitas kaasa ka filosoofia. See, mida lääne kultuuris on aastatuhandeid nimetatud filosoofiaks, sai alguse 7. sajandil eKr. Esimeseks filosoofiks peetakse Thalest, kuid kuulsaimad on Sokrates, Platon ja Aristoteles, kusjuures iga järgmine oli eelmise õpilane, edasiarendaja kui ka eitaja. Viimasest sai ühtlasi Aleksander Suure õpetaja. Sokratese tarkusi teame ainult tänu tema õpilastele, kes kõik kirja panid.
otsustas mürki võtta, et mitte vangi langeda. Oraator Demosthenes olnud lapsepõlves haiglane, hapra ja õrna kehaehitusega poiss. Eakaaslased panid talle hüüdnimeks „Bataal”, mis tähendas perset. Oraatorikunst huvitas teda varasest noorusest. Kuid algul naerdi ta esinemised välja, kuna kõne oli segane, hingamine katkendlik, ta pudrutas ning väljendus ebaselgelt. Demosthenes kaebas oma ebaõnne näitlejast sõbrale, Satyrosele. Too lubas aidata ja palus Demosthenest lugeda peast mõni katkend Euripidesest või Sophoklesest. Demosthenes luges. Seejärel esitas näitleja sama katkendi, ent nii väljendusrikkalt ja elavalt, et Demosthenesele tundus katkend täiesti uuena. Ta mõistis, kui oluline on treenitud hääl ja esinemise meisterlikkus. Demosthenes sisustas harjutusteks ühe maa-aluse ruumi, harjutas seal esinemist ja arendas häält. Mõnikord viibis ta oma urus kaks-kolm kuud järjest, ajades pool pead paljaks, et
......................................8 2 SISSEJUHATUS Minu referaat on Marcus Tullius Cicerost, kelle valisin sellepärast, et ta on väga mitmekülgne. Ta oli nii suurepärane kõnemees, riigitegelane kui ka kirjanik. Võib vaieldamatult väita, et Cicero panus retoorika arengusse on määratult suur, oli ta ju ometigi Demosthenese kõrval antiikaja kuulsaim kõnemees. Oleksin teinud referaadi Demosthenest, kui kahjuks ei leidnud materjali ja seetõttu jäi valik Cicerole. Cicero kõned advokaadina olid alati hästi ettevalmistatud ja täitsid oma eesmärki. Poliitikuna käitus ta vahest järelemõtlematult ja see põhjustas ka 43 a. ta surma. Samuti peatakse Cicerot ka antiikkirjanduse tugisambaks. Lõi rooma kunstproosa, rikastas ladina keelt ja muutis selle kõlavamaks. Temalt pärinevad väljendid: homo novus tõusik;
Ta seadis kõneleja eesmärgiks tõe otsimise, kindlatele loogikareeglitele tuginev vaidlus peab olema eelkõige tõe tunnetamise vahend. Õige mõttetehnika küsimusi käsitles Aristoteles oma teoses "Analüütika", kus ta esitas oma järeldusõpetuse e. süllogistika. Aristoteles arvas, et kõneoskust on vaja eelkõige selleks, et inimene saaks ennast kaitsta ja õiglust võidule aidata. (Aava 2003: 14) Antiikaja suurimaks oraatoriks peetakse Demosthenest (384-322), kes jõudis silmapaistva kõnemeisterlikkuseni erakordselt visa ning sihikindla harjutamise teel. Tema kõnesid iseloomustab retooriliste väljendusvahendite osav kasutamine, hea stiil, loogika ning argumenteerimisoskus. (Aava 2003: 16-17) Hellenismiajal kujunes Vana-Kreeka väitlus- ja kõnekunstis välja kaks põhisuunda – atikism ja asianism. Väike-Aasia kreeka linnades läks 3. saj eKr moodi uus stiilisund, mis eelistas ilukõnet,
kuuluva olendi ehk "poliitilise loomana"(zoon politikon). 324. a., kui Aleksandri varasem kaasvõitleja Harpalos suure raha ja palgasõduritega Kreekasse põgenes, keeldusid ateenlased teda esmalt vatu võtmast, lubasid aga varjupaika, kui ta sõdurid Peloponnesosse jättis. Raha, mida Harpalos ateenlastele pakkus, deponeeriti akropolil, Harpalos ise aga oli sunnitud, pärast Aleksandri nõuet pagulane välja anda, põgenema Kreetale, kus ta mõrvati. Pagendusse pidi minema ka Demosthenest, keda kaaskodanikud süüdistasid Harpaloselt saadud raha omastamises. Ateenlaste ja paljude teistegi kreeklaste kuulekus Makedooniale lõppes 323. a., kui saabusid teated Aleksandri surmast. Demosthenes kutsuti pagendusest tagasi (Lykurgos oli äsja surnud). Seevastu Makedoonia-meelne Aristoteles tundis end ohustatuna ja põgenes Ateenast Euboia saarele Chalkisesse, kus suri (322. a.). Ateenlased palkasid Harpalose raha eest suure armee, liitusid Makedoonia vastu ka mitmed teised riigid
annaabi.ee 
