Opritsnikutele oli antud kogu Venemaal ja vallutatud aladel piiramatu võim: nad võisid tappa, trahvida ja piinata, rüüstata ja põletada. Ivan Julma ja opritsnikute terrori ohvriks langesid Novgorod ja Pihkva. Repressioone alustati küüditamisest. Toimusid ulatuslikud rüüstamised. Pärast Novgorodist ja Pihkvast tagasijõudmist korraldas Ivan IV veresauna ka Moskvas. Mõttetu terror andis tagasilöögi venemaa majanduse arengule ja demoraliseeris ühiskonda. Ivan IV järglaseks troonil pidi saama tema vanem poeg, kelle ta ära tappis. Ivan IV Julm suri 1584.a. Troonile astus tema teine poeg Fjodor, kes aga ei tundnud mingit huvi valitsemise vastu. Kuna ta oli naitunud bojaar Boriss Godunovi õega, siis valitses Venemaad tema ajal naisevend Boriss Godunov.
minu meelest oli see ka üks peamisi põhjusi, miks Eestimaast sai peagi ka oluline geopoliitiline ja strateegiline piirkond, mis paelus paljusid valitsejaid ümberringi veel aastasadu. 1215. aastal algas võitlus suureneva hooga ning nüüd ei piirdunud ristisõdijad vaid Ugandi ja Sakalaga, vaid jõuti ka Kesk-Eestisse ja Läänemaale. Võrreldes varajasema hiilgava Ümera lahingu võiduga, said eestlased seekord ühise sõjaretke käigus Riia vastu rängalt kaotada, mis demoraliseeris neid märgatavalt, kuid eestlased nii kergelt alla ei andnud. Paraku olid eestlased pärast 1217. a Madisepäeva lahingu kaotust viimseni murtud. Kaotuse põhjuseid oli mitmeid: eestlasi oli märgatavalt vähem kui vastaseid, vaenlastel oli samuti ka arenenum tehnika ja parem relvastus ning eestlaste omavaheline ühtsus oli nõder ning ühistele otsustele jõudmine nõudis palju vaeva ning aega. Minu arvates oli neist kõige saatuslikum justnimelt meeste vähesus ja ühise diplomaatia puudumine
riigis. 1957. aastal algas Lõuna-Vietnamis partisanisõda, mida toetas Põhja- Korea valitsus eesotsas Ho Chi Minhiga. Punapartisane nimetati vietkongideks. Ametlikult astus USA vietkongide vastu sõtta 1964. aastal. Põhja-Vietnami küll pommitati, kuid maavägedega sinna ei tungitud. Sõda muutus järjest verisemaks ja ulatuslikumaks. Dzunglist tulnud ja dzunglisse kaduvaid vietkonge oli võimatu hävitada Sõda demoraliseeris Ameerika sõdureid, selle hirmsamaks näiteks on Song My külas korraldatud veresaun Maailm ja USA enda avalik arvamus hakkas aina kõvemal häälel nõudma sõja lõpetamist. Nixon alustas sõja ,,vietnamiseerimist" ja sellega paralleelselt rahuläbirääkimisi. 1973 sõlmiti Pariisis rahuleping, mille alusel pidi sõjategevus lõppema ja ameeriklased lahkuma. Ameeriklased lahkusid, kodusõda kestis edasi. Lõunavietnamlased sai lüüa, Saigon alistus 1975.
Soodustas kom mõju kasvu riigis. 1957.a algas L-Vietnamis partisanisõda, mida toetas P-Vietnam, eesotsas Ho Chi Minhiga(seljataga Moskva ja Peking). Punapartisane nim vietkongideks, kelle vastu astus USA ametlikult 1964.a P-Vietnami territooriumi pommitati,maavägedega sisse ei tungitud. Indo-Hiinasse minemise põhjuseks hirm kartes ahelreaktsioonina kogu Ida-Aasia langemist Moskva mõju alla. Sõda järjest verisem ja ulatuslikum, kuj julmaks, mis demoraliseeris Am sõdureid. Nt. Song My külas toimunud veresaun, kus ameeriklased tapsid naisi, lapsi, vanureid. Maailma ja USA enda avalik arvamus nõudsid sõja lõpetamist. 1968.a presidendiks valitud Nixon alustas sõja ,,vietnamiseerimist"(sõjapidamise üleandmist lõunavietnamlastele, lootes, et need suudavad Am relvade ja nõuandjate abil vastu pidada), sellega paralleelselt rahuläbirääkimisi. 1973.a sõlmiti Pariisis rahuleping, mille alusel pidi sõjategevus lõppema ja Am lahkuma. Am
aastal. Põhja-Vietnami territooriumi küll pommitati, kuid maavägedega sinna sisse ei tungitud. Indo-Hiinasse minemise põhjuseks oli hirm, et kui lubada kommunistide võimule Lõuna-Vietnamis, siis käivitab see ahelreaktsiooni ja Moskva mõju all langeb kogu Ida-Aasia. Sõda muutus järjest verisemaks ja ulatuslikumaks, väljapääsu aga ei paistnud, sest džunglist tulevaid ja džunglisse kaduvaid vietkonge oli võimatu hävitada. Ühtlasi kujunes sõda äärmiselt julmaks, mis demoraliseeris eriti Ameerika sõdureid. Selle kõige hirmsamaks näiteks oli Song My külas korraldatud veresaun, kus otsekui mõistuse kaotanud ameeriklased tapsid nii naisi, lapsi kui ka vanureid. Maailm ja USA enda avalik arvamus hakkas aina kõvemale häälele nõudma sõja lõpetamist. Tõepoolest on raske ette kujutada midagi, mis oleks „lillelaste“ ajastusse vähem sobinud kui see toores ja halastamatu sõda. 1968. aastal presidendiks valitud
Tartu vabastamine oli Kuperjanovi üks efektseimaid saavutusi, ehkki nagu enamik kangelastegusid, ei olnud see sooritatud üksi. Isegi kui jätta kõrvale reavõitlejate ja teiste ohvitseride sangarlikkus, tuleb Kuperjanovile lisada soomusrongide üldjuht kapten Karl Parts, kes omal algatusel otsustas Tartu peale pöörata et kasulikult sisustada aega, mis kulub Narva-suunaliste sildade parandamiseks. Tulemuseks oli julge ja edukas operatsioon, mis ülendas sõdurite meelt ja demoraliseeris vaenlast, kes oli tegelikult ise valmistunud Tartust põhja poole tungima ning kelle kaardid nüüd korralikult segi löödi. Ning teiseks tuleb lisada Eesti Vabariigi sõjajõudude ülemjuhataja polkovnik Johan Laidoner, kes Tartu vabastamise järel kindralmajoriks ülendati. Mitte ainult selle eest, vaid laiemalt kogu oma silmapaistva organiseerimis- ja juhtimistöö eest. Tasub tähele panna, kui madalates aukraadides olid kõik need mehed, kes päästsid Eesti riigi.
o P-Vsse sisse tungida polnud võimalik o Indohiinasse minemise põhjuseks oli hirm: kardeti, et kui kommunistid saavad L-Vs võimule, siis käivitab see ahelreaktsiooni ja Moskva mõju alla langeb kogu Ida-Aasia (doominoefekt: kardeti, et kui ei sekkuta, levib kommunism edasi) o Sõda laienes, muutus järjest verisemaks, vietkonge oli võimatu hävitada -> sõda demoraliseeris USA sõdureid o USA võitis sõja lahinguväljal, kuid kaotas avalikkuse silmis o 1968 – Richard Nixon alustas sõja „vietnamiseerimist“ (sõjapidamiseüleandmist lõunavietnamlastele lootuses, et need suudavad USA relvade ja nõuandjate abil vastu pidada) ning sellega paralleelselt ka rahuläbirääkimisi o 1973 sõlmiti Pariisi rahuleping, mille alusel pidi sõjategevus lõppema ja ameeriklased lahkuma;
Ivan lahkus Moskvast, kuulutas välja maade kahte ossa jagamise: tähtsamasse, opritsninasse, pidid kuuluma majanduslikult arenenumad ja olulisemad alad, seda valitses tsaar isikulikult opritsnikute abil, kes riietusid musta, kandsid sadula küljes luuda ja koerapead, neil oli piiramatu võim. Kaotati 1572.a. Ülejäänud aladest, peamiselt äärealadest moodustus zemstsina. Mõttetu terror andis tagasilöögi majanduse arengule ja demoraliseeris ühiskonda. Ivan oli abielus 8 korda, õigeusu kiriku arusaamade järgi ei saanud abielluda üle kolme korra. Tema järglaseks pidi saama tema vanem poeg esimesest abielust Ivan, kellega ta nautis terrorit ja vahetas armukesi, 1581.a. ta aga tappis oma poja. Pärast Ivan Julma surma sai troonile tema teine poeg Fjodor, kes aga oli vaimuhaige, ta naine oli bojaar Boriss Godunovi õde Irina ja Venemaad valitses tegelikult Boriss. 39.Mis on uusaeg?
annaabi.ee 
