inflatsioon. Pärast esimest maailmasõda kaotasid liberaalid Euroopa maades oma senise mõju. Sõjast väsinud inimesed lootsid kiiretele muudatustele ja heaolule, kuid majandusliku õitsengut paraku nii kiiresti ei saabunud milles oli ka rahvas pettunud. Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides olid demokraatlikud süsteemid välja arenenud pika aja jooksul. Paljudes Euroopa riikides aga paraku puudusid demokraatliku süsteemi juured ning rahval polnud eelnevat demokraatiakogemust. Tekkis mittedemokraatlik liikumine, millel oli palju toetajaid. Hädades süüdistati demokraatliku liikumist. Nad lubasid riigis korra majja lüüa kui võimule pääsevad. Mõjukamad mittedemokraatlikud liikumised olid kommunistlikud, fasistlikud ja natsionalistlikud. Kommunistid uskusid paremale homsele. Hirmuvalitsemine oli omane fasistidele ja natsionalistidele. Palju lihtsam oli uskuda Hitlerit või Mussolinit, kes lubasid just seda, millest kõik puudust tundsid tegutsemisest.
tekkinud võlg USA-le. Suurbritannias valitses väike ettevõtlus. Tehnika oli vananenud. Söehind kallines. Kasutusele tuli rohkem vedelat küttust. Söetööstuses vähendati kaevurite palkasi ja suleti tööstusi. Söetööstuste sulgemine põhjustas kaevurite streike , mis valitsus maha surus. Suurbritanniasse sisse veeti palju toorainet: rauamaaki puitu puuvilla Välja müüdi: Kivisütt Riiet Masinaid Rohkem kui kaks sajandit demokraatiakogemust 1920. aastate algus Click to edit Master text styles Second level Põhiseaduslik monarhia Third level Fourth level Fifth level Riigipeaks Kuningas või kuninganna(1910-1936 oli monarhiks Georg V) Parlament, valitsus
üheparteisüsteem. Saksamaal algas diktatuuri teke sellega, kui 1933. aastal oli Riigipäevahoone põleng, mille süüdlaseks peeti kommuniste. Selle tagajärjel saadeti kõik erakonnad peale Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei laiali ning kehtestati üheparteisüsteem. Keelati ära kõik ametiühingud ning Hindenburgi surmaga sai Adolf Hitler füüreriks ehk diktaatoriks. Suurbritannias säilis demokraatia tänu sellele, et riigil oli rohkem kui kaks sajandit demokraatiakogemust ning nad ei lasknud diktatuuri tulemisega seda mõjutada. Lisaks säilis demokraatia ka Prantsusmaal, kus ei saanud kiidelda sama pika demokraatia ajalooga nagu inglased, kuid sealne demokraatlik kord oli üsna tugev. Esialgu majanduskriis ei mõjutanud Prantsusmaad, kuid kui tuli diktatuurioht, siis Prantsusmaal loodi Rahvarinne ning tänu nende edule suudeti diktatuurioht kaotada ja Rahvarinne oli suureks abiks ka majanduskriisi ületamisel.
aastal Venemaal Oktoobrirevolutsiooni ajal, mil enamlased tegid relvastatud riigipöörde. Bolsevike võim põhjustas suurt rahulolematust nii lääneriikides kui ka riigisiseselt. Algas kodusõda, millest väljusid võitjatena siiski enamlased. 20ndate teisel poolel pääses võimule J.Stalin, kes elimineeris kõik poliitilised vastased ning hakkas läbi suurtööstuse arendamise ja kollektiviseerimise valmistuma kommunistlikeks maailmavallutusteks. Kuigi NSV-l polnud eelnevat demokraatiakogemust, mille poole niivõrd püüelda, oli see siiski kolmest suuremast diktatuurist ainus, mis algas ja suutis edasi kesta vaid totaalse koduterrori tõttu. Teine suurem diktatuur tekkis Itaalias pärast 1921. aasta parlamendivalimisi, kus võidutsesid fasistid eesotsas B.Mussoliniga. Fasistid olid rahva hulgas äsjakaotatud sõja tõttu ja välispoliitilise isoleerituse vägagi populaarsed ning aasta hiljem pääses Mussolini kuninga poolehoiul peaministriks
1932. aastal said nad võimule. 1933. aastal nimetati Adolf Hitler vabariigi viieteistkümnendaks kantsleriks. 1933. aasta Riigipäevahoone põlengus süüdistati kommuniste ja nende partei keelati. Peale seda võeti vastu ühepartei süsteem ja võimule sai Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei. Peale presidendi surma võttis tema koha üle Hitler ja tegelikult muutus Hitler sellega diktaatoriks ehk füüreriks. Suurbritannias säilis demokraatia, kuna seal oli demokraatiakogemust juba üle kahe sajandi. Riigipeaks oli kuningas või kuninganna, kes ei osalenud riigi juhtimises. Suurbritannia sai kiirelt üle majanduskriisist ja sai hakata rahvale oma kaupu odavamalt müüma ja riigist välja viima. Prantsusmaa oli saanud maailmasõjaga endale uusi maavaldusi, kust saadi kaevandada. Aitasid reparatsioonimaksud, mida sai Prantsusmaa kõige rohkem. Kui diktatuuri oht suurenes loodi Rahvarinne, mis võitles selle vastu.
Prantsusmaal olid demokraatlikud traditsioonid tugevalt juurdunud , seega ei olnud diktatuuri pooldajatel võimu haaramiseks piisavalt toetajaid. Kommunistide ettevõttel loodi riigis fasismiohuga võitlemiseks Rahvarinne, kuhu koondusid kõik pahempoolsed jõud. 1936 saavutasid nad parlamendivalimistel ülekaaluka võidu. Rahvarinne lagunes septembris 1938 ja suurenes taas parempoolsete erakondade mõjuvõim, kuid demokraatia oli päästetud. Inglismaal oli rohkem kui kaks sajandit demokraatiakogemust, põhiseaduslik monarhia toimis hästi, valitsus küll vahetus kiiresti, aga diktatuuri ohtu siiski polnud. Eelnimetatud riikides oli poliitiline areng märgatavalt kiirelt arenenud. Inimeste elutingimusi parandati ning seadusi muudeti pidevalt, et kõigi elu muutuks veidi inimlikumaks, kuid totalitaarsete diktatuuridega riikides poldud nii mõistvad. Demokraatlike riikide plussid olid, et rahvas oli iseseisev, võrdsed demokraatlikud vabadused ja inimõigused, majanduslikult
võidukat sõda. Nii marssisidki Saksa üksused keelatud Reini piirkonda. Samas säilis Suurbritannias ja Prantsusmaal demokraatia. Neid ei mõjutanud majanduskriis nii palju. Britid kasutasid võõramaised tooraineid, eksport oli aktiivne ja tulus ning hindade langus alandas ka Suurbritannias toodetud kaupade hindu. Samuti said nad vedada oma kaupu dominioonidesse. Karmikäeliseks valitsemiseks polnud siin tarvidust. Suurbritannial oli kaks sajandit demokraatiakogemust, seal toimis põhiseaduslik monarhia. Sisepoliitiline elu polnud kuigi kirju, peamiselt olid valitsejateks konservatiivid. Prantsusmaal seevastu oli keskmiselt kaks valitsust aastas, poliitiline elu oli väga kirev, sest parteisid oli palju. Majanduskriisist said nad edukalt välja, sest neid aitasid uued riigiga liidetud alad, suured edusammud erinevates tööstuses ja kalanduses. Ka Prantusmaal oli oht diktatuuriks. Pärast äärmuslaste mässu mahasurumist loodi
MAJANDUSKRIISIST 1918. a järgses Euroopas puudutas vaesus ja tööpuudus peaaegu igat riiki, see andis olulise põhjuse rahulolematuseks sellistes riikides nagu Itaalia, Saksamaa ja Austria /---/ Demokraatia on keerukas valitsemisvorm. Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides olid demokraatlikud süsteemid välja arenenud pika aja jooksul. Paljudes Euroopa riikides aga paraku puudusid demokraatliku süsteemi juured ning rahval ei olnud eelnevat demokraatiakogemust. Demokraatiad, mis tundusid täiuslikena paberil - näiteks Weimari vabariik - tõid endaga sageli kaasa nii palju erinevaid parlamendiparteisid, et stabiilse valitsuse moodustamine osutus võimatuks ja koalitsioonide moodustamine vältimatuks. Võimulpüsimise nimel vältis valitsus vaidlusküsimusi sootuks, ehkki need ootasid lahendusi. Palju lihtsam oli uskuda Hitlerit või Mussolinit, kes lubasid just seda, millest kõik puudust tundsid - tegutsemist. Jack B. Watson
energiaallikana muutus liiga kulukaks. Hakati järjest rohkem kasutama vedelkütust, aga see mõjus söetööstusele halvasti. Kaevandusi hakati sulgema, ning vähendati tööliste palkasid. See põhjustas streike. 1920. teisel poolel hakkas Suurbritannias majanduslik tõus, mille katkestas ülemaailmne majanduskriis. Majanduskriis aga mõjutas Inglismaad vähem, kui teisi riike. Suurbritannial oli rohkem kui kaks sajandit demokraatiakogemust. Seal toimis põhiseaduslik monarhia. Riigipeaks oli kuningas või kuninganna. Seadusi võttis vastu parlament ja nende täitmist korraldas valitsus koos peaministriga. Tänu valimisõiguse laiendamisele tõusis liberaalide kõrval esile ka Tööerakond, mis saavutas kahel korral võidu, aga enamusajast juhtisid Inglismaa elu siiski liberaalid. 1936. aastal, tuli Suurbritannias sisepoliitiline kriis. Peale George V surma, sai troonipärijaks ta poeg Edward VIII. Aga ta
annaabi.ee 
