Kuigi mõned modernsed ismid ei pruugi olla väga sarnased, oli kõiki ühine joon akademismist lahti ütlemine ja eksperimenteeriva kunsti eelistamine. Samuti otsisid kõik -ismid vastust kunsti ja inimkogemuse olemust puudutavatele fundamentaalsetele küsimustele. *eksperimentaalne, radikaalne, alateadvuslik Funktsionalism Kunstis 1920. aastail ehitus- ja tarbekunstis tekkinud suund, mis seab ehitise või eseme vormi vastavusse tema otstarbega. Loobutud on dekoratiivsetest elementidest, üldilmes hakkas senisest rohkem kaasa rääkima materjali värv ja faktuur. Võeti kasutusele uued materjalid (teras, raudbetoon, klaaspinnad jne) ja konstruktsioonid (nt rippkonstruktsioon). Kujunesid uued proportsioonid (peened postid, laiad aknad jne).. Ideed oli suuresti inspireeritud vajadusest luua parem maailm, kuna lõppenud oli kohutav I MS. Funktsionalismi rajajaks oli Sveitsist pärit arhitekt Le Corbusier, saksa arhitekt Walter Gropius ja hollandi arhitekt Jacobus Oud
"jumalikustatud". Kivide paigutusel jälgiti loomulikkust. Kiviktaimla on maalapp aias, kus on kunstlik rajatis kividest ja mägedes kasvavatest taimedest. See paljude poolt armastatud maastikudisaini element on oma nime saanud kõrgetest mägedest, kus kivilõhede vahel nagu saatuse kiuste tärkavad taimed, mis üllatavad oma erisuguste vormide ning õite värvusega. Kiviktaimlate taimestamisel lähtutakse taimerühmade kõrvutamisel eelkõige nende dekoratiivsetest omadustest ja ökoloogilistest nõudlustest. Suurt tähelepanu pööratakse ka kivide valikule, paigutusele ja rühmitamisele. KIVIKTAIMLA EELISED: Kiviktaimla võimaldab kasvatada piiratud alal palju erinevaid taimi nii, et see ei tundu kuhjamisena. Kiviktaimla motiivid lasevad väikese pindala paista märksa suuremana ja mitmekesisemana. Kiviktaimla võib olla kenaks taustaks paljudele kääbuspõõsastele ja püsililledele.
vabalt paigutatud looduslike kivide vahel kasvatatakse peamiselt mägiste või kiviste alade taimi. Kiviktaimlate taimestamisel lähtutakse taimerühmade kõrvutamisel eelkõige nende dekoratiivsetest omadustest ja ökoloogilistest nõudlustest. Suurt tähelepanu pööratakse ka kivide valikule, paigutusele ja rühmitamisele. Koostas: Jaana Vaino 1 2 märts 2008
raidpiirded lõunaküljel. Tagafassaadilt laskub parki esinduslik treitud balustraadiga trepp. Katusest eenduvad voluutidega kaunistatud uukaknad. Katusekatteks on punakas katusekivi. Fassaadid on krohvitud ja värvitud kollakat tooni. Avatäited on puidust ja värvitud valgeks. [6] Ajastule omaselt on ka siseplaneering lahendatud sümmeetriliselt. Paraad-apartemendid asusid alumisel korrusel, keskseim neist on saal, mis eendub risaliidina. Dekoratiivsetest elementidest on fuajees puit-trepp ja ampiirstiilis peeglid, 4 rokokoolikku kahhelahju, ülakorrusel ka 1780. aastatest pärinev profileeritud laekarniis ja põrandalambriisid. Ornamentaalsed seinamaalingud pärinevad 18.saj. lõpust -19.saj. algusest. Ka härrastemaja on sisustatud tervikuna ja vastab selle ajastu mõisatele iseloomulikult unikaalsele interjöörile, andes hea ülevaate Palmse härrasrahva elustiilist. Kuigi praegune mööbel ei
stiliseeritud keelepruugiga. Ka on see "Väikese Illimari" kõrval neid harvu Tuglase teoseid, kus antud sõnaõigust huumorile. Pariisi memuaarid kirjeldavad sajandialguse eesti noore kunstirahva sealset eluolu ja Pariisi ennasr kui maailma kunstimetropoli oma hiilgeajastul Kõik piirizanrilised teosed on Tuglas kirjutanud niisama valitud stiilis nagu novellidki. Tema ja Johannes Semper rajasid eesti kunstipärase reisikirjelduse. Dekoratiivsetest loodusmotiividest kubiseb kogu Tuglase ilukirjanduslik proosa ja neid jätkub külluses ka reisikirjeldustesse. Tuglase stiliseeritud ideaalmaastikud ei tarvitse köita seda lugejat, kelle suhe loodusega on vahetu. Siiski tuleb au anda tema oskusele tuua sõnadega maalimise teel esile teatud paiga eripära. Tuglas on ka leidlik kujutlusmaastike looja. Näiteks superfantastiline mets hiiglaste saarte novellist "Maailma lõpus" on modelleeritud kapsa järgi. Kirjanik muutis
konkreetne tiheda raamistusega aken keskel. Esifassaadi liigendavad veel rõhutatult laiad pilastrid ning kaunite dolomiidist raidpiiretega paraad-trepp. Tagafassaadi keskrisaliidilt, mille krooniks esifassadile sarnane frontoon, laskub parki esinduslik treitud balustraadiga trepp. Ajastule omaselt on ka siseplaneering lahendatud sümmeetriliselt. Paraad- apartemendid asusid alumisel korrusel. Keskel on saal, mis eendub risaliidina. Dekoratiivsetest elementidest on fuajees puit- trepp, 4 kahhelahju, ülakorrusel ka 1780. aastatest pärinevaid profileeritud laekarniise, põrandalambriisid jm, samuti ornamentaalsed seinamaalingud 18. sajandi lõpust ja 19. sajandi algusest. Tänapäeval on härrastemaja 31 Palmse mõisa peahoone tagafassaad ja külg. Foto: (peahoone) sisustatud ka ajaloolise mööbliga. 21 Anne Kaldam 2012 Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres
Vana riigi nelinurkse ristlõikega sammaste asemele tulevid keskmises ja uues ringis ümmarguse ristlõike ja mitmesuguste kapiteelide ja tüvistega sambad, mis olid tihti kaunistatud värviliste madalreljeefidega või maalingutega, olles jätkuks vastava ruumi kujundamise üldisele kompositsioonile. Sambakapiteelid jäljendasid taimseid vorme – papüürust, lootosõit nii suletuna kui avatuna, palmi. Uue riigi perioodil ilmusid ka jumalanna Hathori näo kujutistega sambakapiteelid. Dekoratiivsetest vormidest pöörati tähelepanu ka ornamentaalse mustriga karniisile. Templiarhitektuuris nii eksterjööride kui ka interjööride kaunistamisel domineeris valitseva vaarao võitude kujutamine. Enamasti näeme inimest üsna ebainimlikus poosis, mida nimetatakse egiptuse poosiks. Ta on kujutatud pika sammuga astumas, seejuures on jalad nähtud nagu küljelt, vasak jalg on alati paremast eespool, rinnaosa ja õlad on otsevaates, pea ja käed jällegi profiilis, silm aga otsevaates
annaabi.ee 
