Aleksandr Sergejevits Puskin sündis Moskvas 6. juunil 1799 aastal. Puskini emapoolne vanaisa oli Ibrahim Petrovits Hannibal kes oli pärit Aafrikast. Puskini kasuisa oli Peeter I. 1811-1817 õppis ta Tsarskoje Selo lütseumis, mis oli ühtaegu nii kool kui ka pansion. Pärast lütseumi lõpetamist arvati Puskin välisministeeriumi teenistusse ning ta asus elama Peterburi. Rohkem kui tööst välisministeeriumis huvitus ta kirjandusest. Vaadetelt lähenes Puskin dekabristidele. Ta oli vene romantiline luuletaja ja moodsa vene kirjanduse rajajaid. Tema poliitilised luuletused äratasid peagi valitsuse tähelepanu ning 1820. aastal saadeti ta Venemaa lõunaaladele pagendusse. Lõunas jätkas ta läbikäimist dekabristidega. 1824. aastal arreteeriti ta poliitiliste vaadete pärast ning uueks asumispaigaks määrati vanemate mõis Mihhailovskojes. Ta jäeti politsei järelevalve alla. 1826. aastal pärast Aleksander I surma andis uus tsaar Nikolai I Puskinile armu
aega end harides ja viibis palju ka sõprade seas. Just sõprade eeskujul otsustas ta kaasa lüüa dekabristide seltskonnas, mistõttu olid nad pideva ,,järelvalve" all ning poliitilises elus halvas nimekirjas. Onegini elu oli esialgu täis ajaveetmist salongides ning huvitavaid õhtuid sõprade seltsis. Ajapikku ta sellest aga tüdines ning süvenes kirjandusse. Lugedes ülevaateid ja Puskini kirjadest saadud vihjeid selgus, et ka Onegin oli mõttemaailma poolest dekabristidele üsna sarnane. Raamatus mitte ilmunud 10. Peatükk olevat kujutanud dekabristide liikumist. Paraku põletas kirjaik selle peatüki 1910. aastal arusaadavatel põhjustel. Raamatu tegevuskäik toimub kirjanikule tuttavates kohtades Peterburis, Moskvas ja mõisas. Nimetatud on nii tänavaid, maju ja restorane, mis on tuttavad ka selle ajastu lugejaskonnale. Näiteks ....................... ....................................................................... Teose tegevus ei toimu enam
Tema elus oli rändamiste ajajärk, kuni ta jõudis Mihhailovskojesse. Tol ajal oli tema elutunnetus romantiline. Teostesse olid keskendatud vangi, põgeniku, pagendatu kujundid. Kui P oli haige, võtsid Rajevskid nad P endaga Kaukaasiasse kaasa, siis varsti Krimmi. Krimm oli P jaoks ettekujutus õnnest. Kaukaasia ja Krimmi maastikud leidsid tee P luulesse. Krimmist Kisinjovi. Moldaavias kirjutas ta oma Lõuna-poeemide tsükli. Tänu Mihhail Orlovi ja teistele dekabristidele, sai P'st dekabristlike ideede väljendaja. Dekabristide grupp hävitati. Puskin Mihhailovskojes Isa võttis P järelvaataja kohustused, mis tekitas kokkupõrkeid ja pere lahkus Mihhailovskojest ja P jäi üksinda koos Arina Rodionovaga(hoidja). Sealne elu oli talle igav, sest ta armastas seltskonda jms. Ta külastas mõisa, mis kuulus tema eluaegsele sõbrale P.A.Ossipova- Wulffile. Seal hakkas ta uskuma, et luuletaja on ''lihtsalt inimene''
· Luuledebüüt 15aasasena ,,Luuletajast sõbrale" (1814) · Lütseumiaastaisse mahtusid tähtsad ajaloosündmused, nt 1812 Napoleoni vallutusretked, mis mõjutasid tema maailmavaadet · Kohtus Tsaadajeviga; oma aja harituimaid mehi, kes märkas Puskini annet Pärast lütseumi (1817 1820; 18.21. a.) · Saadeti Peterburgi teenistusele, kus ta siiski end kirjutamisele pühendas · Luule on seal kus on vabadus ja vastupidi; lähendas teda dekabristidele · 2 poliitilist programmluuletust o ,,Küla" pärisorjus; üleskutse vabastada talupojad o ,,Priius" öine Peterburg ja mahajäetud tsaariloss isevalitsuse kukutamise sümbol; eitas nii isevalitsuse depotismi kui rahva vägivalda · Teravmeelsed epigrammid tsaarist ja tema soosikutest tõid talle kuulsust · Eriline koht luuletusel ,,Tsaadajevile" veendumus, et Venemaa ärkab unest Pagendus Lõunas (1820 1824; 21.25. a.)
Puskini emapoolne vanaisa Ibrahim Petrovits Hannibal oli pärit Aafrikast (arvatavasti Eritreast või Tsaadist. Suri duellil prantslasest südametemurdja d'Anthési käe läbi 10. veebruar 1837 Peterburis. 1811-1817 õppis ta Tsarskoje Selo lütseumis, mis oli ühtaegu nii kool kui ka pansion. Pärast lütseumi lõpetamist arvati Puskin välisministeeriumisse teenistusse, aga tööst hoolimata huvitus ta rohkem kirjandusest. Vaadetelt lähenes ja dekabristidele. Tema poliitiliste luuletuste pärast saadeti ta 1820, aastal Venemaa lõunaaladele pagendusse, kus Puskin jätkas läbikäimist dekabristidega. 1824. aastal arreteeriti ta poliitiliste vaadete pärast ning uueks asumispaigaks määrati talle vanemate mõis Mihhailovskojes, kus ta jäeti politsei järelevalve alla. 1826. aastal pärast Aleksander I surma andis uus tsaar Nikolai I Puskinile armu. Politsei talle rahu ei andnud, kuna
saadeti otsejoones Nikolai I kabinetti. · Puskinist sai dekabristide eestkostja · Ta vabastati pagendusest ja lubati ise endale uus elukoht leida · Nikolai I haakkas Puskini loomingut isiklikult läbi lugema · Nikolai hakkas ise Puskini tsensoriks · Lubas vabastada Puskini tavapärasest tsensuurist 1820 ndate aastate lõpp · Puskin mõtles väga palju dekabristidele ja nende liikumisele ning muutus nendele vastuoluliseks · Ta leidis, et dekabristidel polnud õigus, et ajalugu kujundavad peamiselt kangelased ja üksikisikud · Dekabristid olid romantikud · Mihhailovskojes taandus Puskinist romantiline külg · Ta arvamus muutus, kui jäi nende toetajaks 1820 ndate aastate lõpp · Tal oli väga palju naissuhteid · Armastas riskida, püssi lasta · Saavutas oma loomingulise küpsuse · Töötas "Jevgeni Onegini" kallal
kes aimas juba siis rahutus noorukis tulevast luuletajat. 3) Pärast lütseumi (1817 1820) (18. 21.a.) 18-aastaselt lõpetas Puskin lütseumi, arvati välisministeeriumi teenistusse ja sõitis Peterburi. Ent teenistus huvitas teda vähe, sest ta teadis oma kutsumust: ta oli sündinud poeediks. Puskin oli tõeline romantismiajastu inimene, kes leidis, et luule on seal, kus on vabadus ja vastupidi. See veendumus lähendas Puskinit dekabristidele. Ta käis läbi peaaegu kõigi Hüvanguliide silmapaistvamate tegelastega. Sellel perioodil kirjutas Puskin kaks poliitilist programmluuletust: "Küla" ja oodi "Priius". "Küla" kujutas pilti pärisorjusest ning lõpeb üleskutsega vabastada talupojad. Puskin ei kirjeldanud selles luuletuses midagi lugejate jaoks uut, kuid ta õpetas nägema eluharjumustes peituvat halba, äratas uinuvais hingedes hukkamõistu, näitas, et patrioodi kohus on kurjust ja ebaõiglust taunida, mitte sellega leppida
kangelanna Jelena. Tihti kõrgete sõjaväelaste tütred polnud rahul sellega, et neist saaks vaid kenade ohvitserida kenad abikaasad. Üheks teemaks veel Turgenevi loomingus on põlvkondade vaheline vastuolu. (,,Isad ja pojad") Pilet nr. 7 Aleksander Puskini luule. Puskini 1820-ndate aastate lüürikat võib jaotada kahte põhirühma: poliitliline luule ja lembelüürika. Esimene õitseng langeb aastaisse 1817-1823, mil luuletaja oli dekabristidele kõige lähemal. Poliitilise luule esileküündivad näited seonduvad edaspidi mälestustega dekabristidest, nagu ,,läkitus Siberisse" ja ,,Arion". Lembelüürikasse suhtusid dekabristid eitavalt. Rõlejev näiteks ei kirjutanud ühtki sellemotiivilist teost. Nad arvasid et armastusluule kisub noorsugu eemale õilsast kodanikupaatosest. Puskinile tähendas vabadus täisväärtuslikku tunde- ja hingeelu. Puskini jaoks pole nende kahe luulelaadi vahel vastuolu.
Järjekordslet kriitika ei märka neid tekste. Külla aga hindab neid tekste saksa kirjanduskriitika. Tolstoi hakkab plaanima suuremat romaani, ajaloolist romaani. Tegelikult ei olegi Tolstoi ajastust väljas ta tunneb ka ajaloo vastu huvi. Ta tahaks rääkida samal teemal, millest räägivad kõik, aga ta tahab sellest rääkida teistmoodi. Algselt on teose pealkiri ,,Dekabristid". Nad on ajastu kangelased. 1856. aastal kuulutas Aleksander II poliitvangidele välja amnestia, ka dekabristidele. Väga vähesed tulid Siberist tagasi. Samal aastal kohtus Tolstoi ühe endise dekabristi Bolkonskiga. Ta hakkabki kavandama teost tagasitulnud dekabristidest. See teos pidi olema suunatud kaasaegsetele noortele. Tolstoid hakati võrdlema Herzeniga. Ekslikult peeti teda ka radikaaliks ja tema mõisas korraldati läbiotsimine. Lõppkokkuvõttes sellest midagi välja ei tulnud. Ta kirjutas sellest ainult katkendi. Ta märkas, et see toon meenutab kaasaegset publitsistikat
Kui Nikolai I troonile sai, võeti loosungiks ,,Isevalitsus, õigeusk ja ... rahvuslus". Nikolai I aega mäletati väga kinnise ajana. Tema pani aluse dekabristide ülestõusu järel näiteks salapolitseile, kelle nuhid olid igas seltskonnas, kuigi kurikuulsas kolmandas osakonnas töötas kõigest paarkümmend ametnikku. Salapolitsei oli isevalitsuse kaitsel, kuid see süsteem elas üle ka revolutsioonid: nõukogude julgeolek töötas sarnastel põhimõtetel. Dekabristidele ei andestanud Nikolai I kunagi. Kaardiväge taltsutas aga pidevate ülevaatuste ja paraadidega. Nikolai I hindas sõduridistsipliini, ta elas ise ranget elu ja nõudis seda ka teistelt. Kirjanduse jälitamine sai reegliks, kirjavahetuse saladust ei tunnistatud (kirju võidi avada ja sellest olid inimesed teadlikud). Ainuke tarkus oli vait olla ja kannatada. Kuhu see rividrill Vene riigi välja viis, selgus Krimmi sõjaga 1850. aastatel, mis tsaari lõpuks murdis.
annaabi.ee 
