sotsiolekt e. sotsiaalne murre- ühiskonna sotsiaalse diferentseerumisega seletuv teatava rühma keelekuju sotsiolingvistika- uurib keele ja ühiskonna vahelisi mõju- ja sõltuvussuhteid. Selle haru põhimõtteks on, et keel või teatav keelevariant on rühma või kollektiivi tunnuseks: sama keelt kõnelevad inimesed kuuluvad mingil määral ühte. Sotsiolingvistika peamine uurimisobjekt on keele variatiivsus. speetsies- määramatuse ja määratuse e. definiitsuse ja indefiniitsuse vastandus spirant- frikatiive võidakse ka nii nimetada standardteooria- generatiivse transformatsioonigrammtika enimtuntud versioon. See oli mitmes suhtes eesrindlik grammatikamudel. Sellega oli ka süntaksi tasandile toodud samasugune abstraktse invariantse põhivormi ja tegelikkuses esinevate variantide vastandus, mis oli Euroopa strukturalismis algusest peale põhiideeks olnud ja mida Praha fonoloogid olid edukalt rakendanud nii fonoloogia kui morfoloogia tasandil
DEFINIITSUS Definiitne - nimisõnafraas, mille kõneleja ja kuulaja suudavad paigaldada referentsiaalsete suhete raamistikku. Indefiniitne - fraas, mille tuvastamiseks peab kuulaja looma uue referendi. Nt kui oled asjast juba rääkinud, on selle osad definiitsed. Alguses on indefiniitne NEIU (tähistatakse sõnaga MINGI), aga hiljem juba definiitne (märgitakse SEE) Definiitsuse/indefiniitsuse vormivõimalused - artiklid ja määratlejad - pronoomenid - possessiivfraasid - nimed 19. Ruum ja grammatika (kohakäänded, lokalisatsioonid, ruumirollid semantiliste sollidena (vt eespool)) Kohakäänded: - Latiiv (GOAL) – väljendatakse, kuhu poole liikumine toimub (illatiiv (sisse), allatiiv
- benefitisentiendid; malefitisiendid) Semantilisi rolle võib juurde teha, kui keel seda nõuab Mul vedas (kogeja) Ta peab minema (patsient / kogeja (modaalsuse); malefitsient) Tulemusi sellel tegevusi küll ei olnud (teema / siht) Ladina k. puer hominem plancit / homo puerum planxit Vahel on käändekat. alla arvatud ka pre- ja postpositsioonid, eriti viimased on väga käänete moodi (baski keel.: kääne + adpositsioon). Postpos. võivad tekkida käändelõpud. (nt eesti k. -ga kääne) Definiitsuse e määratlus kategooria, mis on seotud dusjyrsyses viidatavate referentide indengtifitseerimisega. Definiitsub väljendub artiklite ja afiksite kasutamisel. NT en. the / a, an Ungari keeles : sihitise määramine indef / def väljendatakse verbilõpuga. Grammatiline isik e persoona deiktiline viitamine kõnesit. osalejatele, nt kõnelejatele, kuulajatele ja teistele. Väljendub eelkõige pronoomenite süsteemis, aga ka verbilõppudena ning vahel ka substantiividel.
pluuralil aga on olemas eriline tunnus. Mõnes keeles on olemas eraldi arv kahe jaoks, kaksus ehk duaal. Paljudes indoeuroopa keeletes jagunevad noomenid allkategooriateks grammatilise soo ehk geenuse järgi. Grammatiline sugu ei ole sama, mis looduslik sugupool. Maskuliin viitab ,,meessugupoolele", feminiin ,,naissugupoolele" ja naeutrum ei esinda kumbagi. Noomenite muutumiskategooriate hulka kuulub ka speetsies ehk määratuse ehk definiitsuse ja indefiniitsuse vastandus. Määramatust väljendavad artiklid on üldiselt tekkinud arvsõnast või umbmäärasest asesõnast tähendusega ,,üks, mingi"; määravad artiklid on kujunenud näitava asesõna tüüpi elementidest. Grammatiseerumise käigus on aga need algselt täiendi taolised elemendid oma konkreetsest põhifunktsioonist rohkem või vähem eemaldunud. Speetsiese abil saab väljendada nt geneerilist ehk üldkehtivad või individualiseerivat vaatenurka
Et ühe organi kätte ei koonduks liiga palju võimu, jagatakse võimu funktsioonid erinevate riigiorganite vahel: parlament annab seadusi, valitsus viib neid ellu ja kohtuvõim kontrollib valitsuse tegevuse seaduslikkust. Funktsionaalsele ja organisatoorsele võimude lahususele lisandub personaalse võimude lahususe nõue: ükski isik ei tohi täita korraga mitme võime funktsioone. 2.4.3. Õiguskindlus Õiguskindlus hõlmab kaks elementi: definiitsuse ehk määratletavuse ja usalduskaitse põhimõtte. Esimene välistab riigivõimu omavoli (§ 13 lg 3), st. tagab, et üksikisikul on võimalik riigiorganite käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja nendega arvestada. Selle nõude täitmine eeldab piisavalt arusaadavate seaduste kehtestamist. Usalduskaitse põhimõte kaitseb üksikisiku ja riigi vahelist usaldussuhet keelustades üksikisikule ebasoodsate normide tagasiulatuva mõju. Karistusõiguses kehtiv nulla
kitsamas tähenduses nõuab kaalumist. Kaalumine hõlmab kõiki poolt ja vastu argumente ning sisaldab lõppastmes väärtushinnangut - otsustamist ühe või teise lahenduse kasuks. 2. Võimude lahusus. Võimude lahusus lähtub võimu dekontsentratsiooni vajadusest - et ühe organi kätte ei koonduks liiga palju võimu, jagatakse võimu funktsioonid erinevate riigiorganite vahel; välistab riigivõimu omavoli (§ 13 lg 3). 3. Õiguskindlus. Õiguskindlus hõlmab kaks elementi: definiitsuse (määratletavuse) ja usalduskaitse põhimõtte. Kaitseb üksikisiku ja riigi vahelist usaldussuhet, keelustades üksikisikule ebasoodsate normide tagasiulatuva mõju. 4. Halduse seaduslikkus. Halduse seaduslikkus tähendab ühelt poolt, et haldusvõim tohib individuaalset vabadust piirata ainult siis, kui teda volitab selleks seadus (PS § 3 lg 1 lause 1). Teiselt poolt tähendab see, et ükski halduse õigusnorm (määrus, halduse
annaabi.ee 
