Neljandaks, oma uurimisi tuleks loetelude ja ülevaadetena kirja panna. Loetelud ja ülevaated peaksid olema võimalikult täielikud. Minu arvates on tegemist just deduktiivse meetodi kirjeldusega, kuna liikuda tuleks üldiselt üksikule(lihtsamalt keerulisemale) ning autor rõhutab just loogilise mõtlemise tähtsust. Et õigeid järeldusi teha, tuleks probleeme jagada ning oma tähelepanekuid üles kirjutada. See võimaldab teha nende loetelude ja ülevaadete põhjal tulevikus õigeid, deduktiivseid järeldusi. See tähendab, et kui oleme midagi tunnetanud, siis lähtudes mõistusest, on võimalik mingist lähtealusest jõuda tõeni. 3) Selleks, et mõelda, et kõik on väär ja ühtegi asja ei eksisteeri, peab ju keegi mõtlema ja mõtlemine eeldab inimese enda eksisteerimist. Kuna tõde ,,ma mõtlen, järelikult ma olen" on niivõrd kindel, et ükski skeptik ei suudaks seda kõigutada, siis järeldub sellest, et inimene on olemas. Teiseks väidab
Visuaalselt sirge joon on ühiskonnateadustes väga suure tõenäosusega kõver (mingi protsess vms). Hinna ja koguse vaheline kõverat nimetatakse nõudluseks. Induktsioon üldised seaduspärasused tuletatakse üksikutest katsetest ja tähelepanekutest tulenevate järelduste abil. Deduktsioon üldistest seaduspärasustest tehakse järeldusi protsesside toimumise kohta uutes olukordades. Induktsiooni abil tuletatakse seaduspärasused, nende alusel tehakse deduktiivseid järeldusi, uued ilmnenud faktid sunnivad teooriat korrigeerima. Meetod kas meetod on antudjuhul sobilik kasutamiseks. Kas saame seda meetodid kasutada antud protessi nähtuse puhul. Kas tuleb kasutada deduktsiooni, induktsiooni, abstraheerimist või veel midagi muud. Positivistlik teooria püüa selgitada empiirikat, välja tuua seaduspärasusi, protsesse. Välja tuua seda, mis reaalselt on kuskil olemas. Eesmärk selgitada (kas empiiriliste andmete või
mittededuktiivseteks ehk induktiivseteks. Kui induktiivse järeldamise reeglitest on lubatud erandid ja kõrvalekalded, siis on oluline uurida ja määratleda, millised erandid ja kõrvalekalded, mil määral ning millistel tingimustel on lubatud. Näiteks mõned kõrvalekalded on kirjeldatavad tõenäosuse mõistestikus. Empiirilise järeldamise reeglid on erinevat tüüpi ja erineva selgusega (sellest allpool). Teiseks deduktiivseid ja induktiivseid järeldusi eristavaks kriteeriumiks on aluse ja järeldusotsustuste „mahuerinevus“. Deduktiiv-loogilise järelduse eeldused ja tuletis on „samamahulised“: järeldusotsustus ei ütle midagi, mida eeldustes ehk aluses poleks (tuletamisi ehk implitsiitselt) juba öeldud. Induktiiv-empiirilise järelduse järeldusotsustus on alusest „suuremamahulisem“: järeldus ütleb midagi, mida eeldustes (aluses) enne ei öeldud.
Descartes teadusliku meetodi teoorias on tähtis koht vaatlusel ja ekperimendil, mis täiendavad teadmist neist tingimustest, milliste juures antud nähtused (sündmused) aset leiavad. Vaatluse ja eksperimendi teine tähtis roll Descartesi teoorias on esitada hüpoteese, mis määratlevad fundamentaalsete seadustega kooskõlas olevaid mehanisme. Hüpoteesid konjunktsioonis fund. seadustega peavad seletama fenomene, sisaldades deduktiivseid otsustusi fenomenide kohta. Kuid eksprimentaalse kinnituse otstarve jäi D-i maailmavaate kõige nõrgemaks kohaks. Ta kaldus üldiselt kasutama eksperimenti pigem kui abivahendit seletuste formuleerimisel, mitte nende adekvaatsuse proovikivina. Kuna eksperimentaalseid efekte sai seletada vaid kõige üldisemate (metafüüsiliste) seaduste ja faktide, või seaduste ja hüpoteeside konjunktsiooniga, esines võimalus seletuste päästmiseks kasutada ad hoc hüpoteese. Selline
taga tõese järelduse saamist isegi mitte siis, kui kõik eeldused on tõesed ja arutluses ei tehta vigu. Tegemist on induktiivset kehtivust taotleva arutlusega, mida käsitletakse pikemalt 15. peatükis „Induktiivne arutlus“.7 Induktiivset kehtivust taotleva arutluse põhjal järeldamist võib nimetada induktiivseks järeldamiseks. Sageli räägitakse induktiivset kehtivust taotleva arutluse asemel induktiivsest arutlustest või induktsioonist ning seegi on eksitav: me ei saa defineerida deduktiivseid arutlusi vastandina induktiivsetele ja analoogilistele, vaid ainult saame eristada deduktiivse kehtivuse taotlust induktiivse kehtivuse taotlusest. Kui on olemas deduktiivne kehtivus, saame rääkida deduktsioonist, ja kui on olemas induktiivne kehtivus, saame rääkida ka induktsioonist. Küll aga võib kokku leppida, et induktiivne arutlus (induktsioon) on arutlus, mida hinnatakse induktiivse kehtivuse seisukohast ja milles taotletakse induktiivet kehtivust
taga tõese järelduse saamist isegi mitte siis, kui kõik eeldused on tõesed ja arutluses ei tehta vigu. Tegemist on induktiivset kehtivust taotleva arutlusega, mida käsitletakse pikemalt 15. peatükis ,,Induktiivne arutlus".7 Induktiivset kehtivust taotleva arutluse põhjal järeldamist võib nimetada induktiivseks järeldamiseks. Sageli räägitakse induktiivset kehtivust taotleva arutluse asemel induktiivsest arutlustest või induktsioonist ning seegi on eksitav: me ei saa defineerida deduktiivseid arutlusi vastandina induktiivsetele ja analoogilistele, vaid ainult saame eristada deduktiivse kehtivuse taotlust induktiivse kehtivuse taotlusest. Kui on olemas deduktiivne kehtivus, saame rääkida deduktsioonist, ja kui on olemas induktiivne kehtivus, saame rääkida ka induktsioonist. Küll aga võib kokku leppida, et induktiivne arutlus (induktsioon) on arutlus, mida hinnatakse induktiivse kehtivuse seisukohast ja milles taotletakse induktiivet kehtivust
annaabi.ee 
