19221923 jätkas Viiralt õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias 1923 sügisel sõitis Viiralt tagasi Tartusse 1924 lõpetas Viiralt Pallase graafiku ja kujurina ning töötas seal õppejõuna 19251939 elas Viiralt Pariisis, seejärel tuli tagasi Eestisse 1938. juulist kuni 1939. veebruarini elas ta Marokos Marrakechis 1945 jõudis Viiralt Rootsi 1946 sügis pöördus Viiralt lõplikult Pariisi Viiralt suri 55aastaselt maovähi tõttu Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül Viiralt maeti 12. jaanuaril 1954. aastal Pere Lachaise`i kuulsuste kalmistule Ülevaade loomingust Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu ja linoollõiked 1917 aastast pärinevad ofordi ja estambikatsetused Järgnev periood oli Viiraltile viljakas eelkõige raamatugraafikas 19231925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud" 1925 illustreeris Jakob Kõrvi "Muinasjutud" 19241925 illustreeris Eduard Tennmanni
1927. aastal valiti ta Pariisi Sügissalongi liikmeks. Prantsusmaal viibides töötas Viiralt ka mitmete prantsuse ajakirjade heaks ning illustreeris kaks raamatut. 1939. aasta sügisel, II maailmasõja puhkedes, sõitis Eduard Viiralt tagasi Eestisse aga juba 1946. aasta sügisel sõitis Viiralt tagasi Pariisi. Tema Viimseks elupaigaks jäi Sceaux's asuv maja aadressil Rue Houdan 61. Eduard Viiralt suri 8. jaanuaril 1954. aastal maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas ning maeti 12. jaanuaril 1954. aastal Père- Lachaise'i kuulsuste kalmistule. Looming Esimesed Viiralti teosed pärinevad Aastast 1916. ( Puu- ja linoollõiked ) ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused. Järgneval perioodil oli ta parimad tööd raamatugraafikas. 19231925 illustreeris Viiralt "Võrumaa jutud", 1925 "Muinasjutud", 19241925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, ja 1928 Aleksandr Puskini "Gabrieliidid", Marie
Eestist põgenenud Eduard Olega matka Lapimaale ning 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Esialgu peatus ta tuttava maalija juures, siis pakkus talle oma korterit Montparnasse'il eestlane Eduard Klimberg. 1947. sai ta korteri Tähe triumfikaare lähedale ning 1951 kolis linnakära eest põgenemiseks Pariisi-lähedasse linnakesse Sceaux'sse, kus asuv maja jäigi tema eluasemeks kuni surmani. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954. aastal Père- Lachaise'i kuulsuste kalmistule. Mäle s tus te jäädvus tamine Mark Soosaar on teinud Eduard Wiiraltist filmi "Maised ihad" (19731977) ning Rein Raamat filmi "Põrgu" (1983). 1997. aastal asutasid väliseesti kunstikogujad Harry Männil ja Henry Radevall koostöös Tallinna linnavalitsuse ja Eesti Kunstimuuseumiga Wiiralti 100. sünniaastapäeva puhul Wiiralti
1944. aasta kevadel sõitis Wiiralt Viini oma tööde näitust korraldama. Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi Taani Rootsi, kus viibis umbes aastapäevad, tehes seal koos vahepeal Eestist põgenenud Eduard Olega matka Lapimaale. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Tema viimaseks elupaigaks jäi linna lõunaosas Sceaux's asuv maja aadressil Rue Houdan 61. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954. aastal Père- Lachaise'i kuulsuste kalmistule. Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 19231925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi "Muinasjutud", 19241925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas
1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. Aastatel 19251939 elas ta Pariisis, seejärel tuli tagasi Eestisse. 21. juulist 1938 kuni 17. veebruarini 1939. elas ta Marokos Marrakechis aadressil 61 Rue Ksour. Aastal 1945 jõudis Wiiralt Rootsi. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Tema viimaseks elupaigaks jäi linna lõunaosas Sceaux's asuv maja aadressil Rue Houdan 61. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954. aastal Père-Lachaise'i kalmistule. Looming ja näitused Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 19231925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi "Muinasjutud", 19241925 Eduard Tennmanni
Trükikojas. • Teise maailmasõja aja veetis kunstnik Eestis. „Claude“ PARIIS 1946-1954 • 1944. aasta kevadel sõitis Wiiralt Viini oma tööde näitust korraldama. • Wiiralt kasutas Viinis võimalust oma tööde trükkimiseks Lauterbachi trükikojas. • Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi Taani Rootsi. • 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. • Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55- aastasena Pariisis, Danncourti haiglas Clichy PÄRAND • Kunstniku viimasesse elupaika jäid tema vähesed isiklikud asjad ja gravüürid, joonistused, skitsid ja kavandit ning graafikaplaadid. Lisaks arhiiv kunstniku päevikute, kirjavahetuse, fotode, dokumentide, raamatute ja näitusekataloogidega. • Lootes Eesti tulevasele taasiseseisvumisele, otsustati see säilitada Stockholmis Eesti Komitee haldamisel. • 2005. aasta aprillis andis Eesti
annaabi.ee 
