Damaso Alonso kirjandusliku stiili analüüs (0)

Dámaso Alonso stiili analüüs
Dámaso Alonso y Fernández de las Redondas (22.10. 1898 - 25.01.1990) oli poeet , filoloog ja kirjanduskriitik. Kuigi ta kuulus 27. aasta generatsiooni liikmete hulka, jääb tema paremini tuntud looming 1940ndatesse ja sealt edasi.
Alonso kirjandusliku karjääri saab jagada kaheks. Tema varajasi töid nagu 1921.a. „Poemas puros; Poemillas de la ciudad“ ja 1925. a „El viento y el verso“ peetakse 27. aasta generatsiooni liikmeteist madalamaks. Ta ise on ennast nimeatanud osalise ajaga poeediks (poeta de rachas). Samas tema küpsemaid töid, eriti „Hijos de ira“ (1944 ja 1946) on tunnustatud kui kirjanduses oluliseimat kodusõjajärgsetel aastatel.
Esimestes luuletustes ilmneb Antonio Machado ja Juan Ramón Jiménes’i mõjutusi. Tema esimene luulekogu „Poemas puros“ (1921 „Puhtad poeemid “) kuulub Britannica online entsüklopeedia kohaselt imažismi (inglise image ’pilt, kujund’) alla, rõhutades väljenduse kokkuhoidlikkust. Imažism on kirjandussuund Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal (1909-1927), mis taotles teemade ja luulevormide valiku täielikku vabadust ja pidas eriti tähtsaks eredat luulekujundit. Imažistid taotlesid luule täpset ja ilustamata keelt ning täielikku teema-ja vormivabadust (eelistati vabavärssi). Nõuti luulekeeles kasutamiseks täpseid sõnu, uusi rütme uute meeleolude avaldamiseks, piltide kasutamist üldiste, olgugi mõjuvate sõnade asemel ja sõnastuse keskendumist olulisema väljendamiseks.
Tema hillisem luule on aga keerukamas stiilis, eriti tema kuulsaimates luuletöödes „Oscura noticia“ (1944; „Tume sõnum“) ja „Hijos de ira“ (1944; „Raevu lapsed“). Luuletaja siht on süveneda inimese igavikulistesse probeelmidesse ja sügavamale kui vaid igapäevane eksitents. „Hijos de ira“ keskendub indiviidile ja tema kannatustele. Teos väljendab rahulolematust maailmaga , kus valitsevad julmus, vihkamine ja ebaõiglus. Alonso luuletused on eksistentsialistlikud ning väljendavad meeleheidet, mis on põhjustatd füüsilise ja hingelise piinaga, mis viib vaimse ärkamiseni. Tema luules on näha jälgi Luis de Góngorast, kelle loominguga ta ka tegeles.
Nagu mainitud , jaguneb tolle autori kirjanduslik stiil laias laastus kaheks. Luuletus „Täheloendajad“ pärineb Alonso varasemast loomingust 1920ndatel aastatel ning „Ebaõiglus“ vastavalt küpsemast 1940ndate perioodist. Suurimaks erinevuseks nende kahe poeemi juures on keelekasutus. „La injusticia“ koosneb arvukatest metafooridest ja keerulistest sõnadest, kus juures „Los contadores de estrellas“ on tunduvalt lihstsamalt väljendatud. Samas aga on mõlemad sügavamõttelised ja mitmetasandilised. Ühise joonena teemas tuleb välja aja mööduvus. Mulle isiklikult meeldib „Täheloendajad“ rohkem, kuna seal on vähesega ja liialdamata öeldud tegelikult väga palju.
Kasutatud materjal:
http://www.britannica.com/EBchecked/topic/16958/Damaso-Alonso
http://www.spainisculture.com/en/obras_culturales/hijos_de_la_ira.html
http://www.wikipedia.org
http://www.livingspanish.com/damaso-alonso.ht m
2