elutegevuseks vajalikke proteiine; () Kaitsta rakku üleliigse UV kiirguse eest; () reguleerida raku tihedust ja seega vajumiskiirust; () selles seeditakse fagotroofselt omastatud toit Millistel vetikarühmadel puudub vibur igas elustaadiumis: (x) Cyanophyta; (x) Cyanobacteria; () Glaucophyta; (x) Prochlorophyta; (x) Rhodophyta; () Bacillariophyceae; () Raphidiophyceae; () Heterocontae; () Haptophyta; () Euglenophyta; () Chlorophyta; () Eustigmatophyta Viburi ehitus: viburis sees kulgeb mikrotorukeste kombinatsioon: (x) 9+2; () 4+4; () 6+2; () 8+2; () 7+3 Viburi funktsioon: (x) tagada raku liikumist; (x) tagada veevoolu raku ümber () kinnitumisorgan; () saagi haaramise organ; () kaitseorgan Kokkuleppeliselt on raku eesmine ots: (x) suunatud raku liikumise suunas () sealt kus väljuvad viburid; () see ots mis on teravama kujuga; () see kuhu poole jääb tuum
Pooldumisel saab kumbki tütarrakk endale pantseri ühe poolme. Alati moodustub juurde pantseri väiksem pool. Seega need rakud, mis saavad endale sisemise poole, vähenevad pidevalt. Niisugune rakkude vähenemine lakkab, kui tütarraku maht on ainult pool kuni kolmandik omaraku esialgsest mahust (suurusest). Siis tekib rakust auksospoor, millega kaasneb raku esialgse suuruse taastumine. Sageli kaasneb aukspooride tekkega suguline protsess. Rohevetiktaimed (Chlorophyta) on rohevetikate hõimkond, kuhu kuulub umbes 500 perekonda 8000 liigiga fotosünteesivaid eukarüootseid organisme. Nagu maismaataimedki, sisaldavad rohevetiktaimed klorofülli ja A ja B ning varuainena on tavaliselt plastiidides olev tärklis. Rohevetiktaimed on seotud mändvetikate ja embrüofüütidega, moodustades üheskoos taimeriigi. Rohevetikate hõimkonda kuulub nii üherakulisi kui ka hulkrakseid liike. Enamik neist on mageveelised, kuid esineb ka suur hulk mereveeliike
Kolmandad -- osad kinetoplastiidsed, apikompleksa, põhjustavad raskelt ravitavaid haigusi inimesel (malaaria, unitõbi). Eestis on protiste umbes 3000. rohevetikad– 690 mändvetikad– 27 ikkesvetikad– 680 silmviburvetikad– 160 eriviburvetikad– 12 ränivetikad – 940 punavetikad – 26 ruskvetikad – 58 pruunvetikad – 33 ainuraksed – 347 Rohevetiktaimed (Chlorophyta) Rohevetikad on suur rühm vetikaid, millest on arenenud embrüofüüdid. Rohevetikaid on umbes 6000 liiki. Rohevetikate ehitus on võrreldes teiste vetikatega (puna- ja pruunvetikad) kõige mitmekesisem. Leidub nii üherakulisi viburitega või viburiteta, koloniaalseid vorme kui ka hulkrakseid. Lihtsaima struktuuriga rohevetikad on niitjad, täiuslikematel on plaatjas tallus. Suurus on mõnest mikromeetrist kuni mõnekümne sentimeetrini. Enamik rohevetikaid elab mageveekogudes
ka tähtsat ülesannet - varustasid Maa atmosfääri hapnikuga, luues sobiliku keskkonna paljude hilisemate organismide jaoks. Vetikatest on järele jäänud tohutud ladestud kivistunud ainet, kuid üsna vähe määratavaid fossiile. Kivististena on säilunud põhiliselt lubi - ja ränivetikad - need on vetikad, mille rakukesta muudab vastupidavaks lubi- või räniaines. Lisaks lubivetikatest makrofossiilidele võib kivististena leida vetikate spoore ja tsüste. Hõimkond rohevetikad Chlorophyta on vetikate seas liigirikkamaid. Eesti aluspõhja settekivimites leidub põhiliselt männas-põisvetikate kivistisi. Nendega sarnanevad tänapäevased vetikad asustavad troopilisi ja lähistroopilisi meresid ning arvatavasti samalaadsetes tingimustes kasvasid vetikad ka oma õitseajal Paleo- ja Mesosoikumis. Vetikate iseloomulik värvus lubifossiilides ei säilu. Punavetikastest on Eestis säilinud ebamäärase kujuga mügarikke perekonnast Solenopora
Suurimad neist võivad anda biomassi. Magevees pole! Vegetatiivne paljunemine: talluse jagunemine. Moodustavad kohati veealuseid “metsi”. Tallus (ingl. kelp) meenutab varre ja lehtedega õistaime, kuid ei koosne neile vastavaist kudedest. PALJUSID LIIKE TARVITATAKSE TOIDUKS (Laminaria), potase ja joodi tootmiseks, põlluväetisena (Fucus) 10. Rohevetiktaimed – üldine iseloomustus ja suurtaimede hulka kuuluvad tähtsamad taksonid meie vetes. ROHEVETIKTAIMED Chlorophyta Chl a, Chl b domineerivad teiste pigmentide üle, kuid ka karotiinid ning 10 erinevat ksantofülli. Keemiliselt sarnased kõrgemate taimedega e. taimedega kaasaegses käsitluses. Varuaineks enamasti tärklis. Rakukesta seesmine kiht tselluloosist, välimine pektiinainest. Tallus mõni μm kuni mõnikümmend cm, kuju väga varieeruv. Koloniaalseid, üherakulisi, hulkrakseid (niidid, plaadid, torud). 8000-20000 liiki (olenevalt taksonoomia printsiipidest Enamik
Fucales Cycolosporophyceae pruunvetikad (Phaeophyta) Gigartinales punavetikad punavetiktaimed (Rhodophyceae) (Rhodophyta) pärisrohevetikad rohevetiktaimed (Chlorophyceae) (Chlorophyta) nutthallikulaadsed Incerta sedis ikkesseened (Mucorales) (Zygomycota) nutthallikulaadsed ikkesseened ikkesseened (Mucorales) (Zygomycetes) (Zygomycota) tiksikulaadsed (Helotiales) hüüvikseened kottseened (Leotiomycetes, (Ascomycota)alamhõim
heterotroofne päristuumne (seene)rakk kui oletatav roheliste taimede ja samuti ka seente evolutsiooni stardipunkt. Eksosümbioos (foto- ja mükobiont); Samblikud on liitorganismid, mis koosnevad kahest osapoolest: -mükobiondist e. Seen komponendist -fotobiondist e. fotosünteesivast komponendist Mükobiont on samblikus domineeriv osapool: –seenehüüfid moodustavad põhiosa sambliku tallusest –paljuneb suguliselt Fotobiondina võivad samblikus toimida: •rohevetikad (Chlorophyta) –sageli, umbes 25 perekonna esindajad Trebouxia; Trentepohlia; Stichococcus •tsüanobakterid (Cyanobacteria),varem nimetatud ka sinivetikateks (Cyanophyta) –harvemini, umbes 10% samblikes Nostoc; Gloeocapsa; Stigonema –mükobiondi kasu – saab toitaineid –fotobiondi kasu – varustatud vee ja mineraal-ainetega, kaitse karmide keskkonnatingimuste eest, võimalus laiendada levikuala valdavas enamikes samblikest on mükobiondiks kottseen (Ascomycota), harva –
Enne tetraspooride moodustumist toimub meioos. Haploidne tetraspoor areneb gametangiumidega gametofüüdiks, diploidne karpospoor – tetrasporangiumidega sporofüüdiks. Paljud punavetikad on tooraineks agari ja joodi tootmisel, neid tarvitatakse loomasöödaks ja toiduks. 47. Roheliste pigmentidega vetikate hõimkonnad. Taimeriik väga kitsas käsitluses: Hk. rohevetiktaimed. Hk. mändvetiktaimed Hk. Rohevetiktaimed- Chlorophyta. Liike umbes 16 000. Levinud kogu maailmas, peamiselt mageveekogudes, mõned meredes ja väga vähesed perioodilise niisutatuse tingimustes mullal, puutüvedel, plankudel, lillepottidel jne. Selle hõimkonna esindajate näitel saab jälgida kaht arengusuunda: üherakulistest ühe tuumaga vormidest rakutute hulgatuumalisteni; selle liini kõrgeimaks astmeks on perekond Caulerpa, ja üherakuliste koloonialiste vormide kaudu hulgarakuliste niitjate ning edasi
areneb gametofüüt (n), mis võib olla ühe- või kahesuguline. Sügoot areneb ilma puhkeperioodita sporofüüdiks (2n). Erinevatel perekondadel on faaside vaheldus eriilmeline: ühtedel ei erine sporofüüt ja gametofüüt väliselt, teistel on sporofüüt suurem ja pikaealisem kui gametofüüt. Pruunvetikad moodusatavad hiigelsuure fütomassiga veealuseid niitusid. Nad omavad üha suurenevat tähtsust sööda-, toidu- ja ravimitaimedena ning tehnilise toorainena. 23. Hk. Rohevetiktaimed- Chlorophyta. Liike umbes 16 000. Levinud kogu maailmas, peamiselt mageveekogudes, mõned meredes ja väga vähesed perioodilise niisutatuse tingimustes mullal, puutüvedel, plankudel, lillepottidel jne. Selle hõimkonna esindajate näitel saab jälgida kaht arengusuunda: üherakulistest ühe tuumaga vormidest rakutute hulgatuumalisteni; selle liini kõrgeimaks astmeks on perekond Caulerpa, ja üherakuliste koloonialiste vormide kaudu hulgarakuliste niitjate
areneb gametofüüt (n), mis võib olla ühe- või kahesuguline. Sügoot areneb ilma puhkeperioodita sporofüüdiks (2n). Erinevatel perekondadel on faaside vaheldus eriilmeline: ühtedel ei erine sporofüüt ja gametofüüt väliselt, teistel on sporofüüt suurem ja pikaealisem kui gametofüüt. Pruunvetikad moodusatavad hiigelsuure fütomassiga veealuseid niitusid. Nad omavad üha suurenevat tähtsust sööda-, toidu- ja ravimitaimedena ning tehnilise toorainena. 23. Hk. Rohevetiktaimed- Chlorophyta. Liike umbes 16 000. Levinud kogu maailmas, peamiselt mageveekogudes, mõned meredes ja väga vähesed perioodilise niisutatuse tingimustes mullal, puutüvedel, plankudel, lillepottidel jne. Selle hõimkonna esindajate näitel saab jälgida kaht arengusuunda: üherakulistest ühe tuumaga vormidest rakutute hulgatuumalisteni; selle liini kõrgeimaks astmeks on perekond Caulerpa, ja üherakuliste koloonialiste vormide kaudu hulgarakuliste niitjate
annaabi.ee 
