Luis XIV jättis endast maha vaod tühja riigikassa ja suured riigivõlad. Rahandusepeakontrolör Colbert koostas esimest korda riigieelarve. Luis XV raiskas edasi. Rahandusepeakontrolöriks oli John Law: asutas riigi panga ja hakkas välja laskma paberraha. Läks pankrotti. Luis XVI Rahandusepeakontrolöriks oli Turgot: Ta soovis maksustada aadli ja kiriku, et katta riigi suuri võlgasid. Saadeti erru. J. Necker: Kokkuhoid kõrgseltskonnas oli tema eesmärk, kuid ebaõnnestus. Ch. Calonne: "Mitte kokku hoida vaid rohkem raha kulutada1". Viis riigi katastroofi äärele. Lihtrahvas pidi järgmise aasta maksud ette maksma. Kuningas oli lõpuks sunnitud kokku kutsuma seisustekogu generaalstaadid, et vähendada rahva rahulolematust(vaimulikke 300, aadlikke 300, lihtrahvast 600) 5. mail tulid kokku, kuid tekkisid erimeelsused. Kolmas seisus eraldus ja kuulutas ennast Rahvuskoguks(lihtrahva parlament). Varsti
pikaajaliste laenudega, mida ta tänu oma laialdasele tutvusringkonnale hõlpsalt ka sai. Ent sellega lükkas ta vaid kriisi edasi, kuna riigieelarve jäi endiselt miinustesse. 1781. aastal avaldas ta riigieelarve trükis, lootes, et see paneb valitsevaid ringkondi mõtlema, kuidas olukorda parandada, kuid selle asemel tekitas see skandaali, mille järel Necker sunniti lahkuma. Varsti sai uueks majandusjuhiks Charles Alexandre de Calonne, kes püüdis majandust stimuleerida suurte riigipoolsete kulutuste tegemisega, mis tema lootuse järgi pidid motiveerima tootmist ning seega suurendama ka sissetulekuid. Kuid et kulutuste suurenemine tõstis tunduvalt maksukoormust ning rahvas muutus üha rahulolematumaks, pidi Calonne peagim otsima uusi võimalusi. Selleks otsustas ta viia läbi Turgot' poolt üritatud reformid. Kuid taas põrkuti aadelkonna vastuseisule. 22. veebruaril 1787 kutsuti
Peagi saadeti ta ka erru ning riigi uueks tegelikuks majandusjuhiks sai Sveitsi päritolu pankur Jacques Necker. Temagi püüdis läbi viia refomre, kuid tunduvalt tagasihoidlikumas ulatuses ning pidas ennekõike oluliseks kokkuhoidu. 1781. aastal avaldas ta riigieelarve trükis, lootes, et see paneb valitsevaid ringkondi mõtlema, kuidas olukorda parandada, kuid selle asemel tekitas see skandaali, mille järel Necker sunniti lahkuma. Varsti sai uueks majandusjuhiks Charles Alexandre de Calonne, kes püüdis majandust stimuleerida suurte riigipoolsete kulutuste tegemisega, mis tema lootuse järgi pidid motiveerima tootmist ning seega suurendama ka sissetulekuid. 22. veebruaril 1787 kutsuti kokku Notaablite Kogu, kuhu kuulusid riigi silmapaistvaimad ülikud. Calonne püüdis neid veenda, et majandusreformid on möödapääsmatud ning pehmendada nende maksustamist sellega, et nimetas selle "annetuseks", kuid ülikud polnud sellest endiselt vaimustuses ning
uurimisse. Reformikatsed Rahandusminister Turgot` katsed aastatel 1774-1776 majandust reformida said privilegeeritud rühmitiste nii ägeda vastupanu osaliseks, et nendest loobuti ja Turgot vallandati.Tema järeltulijaks sai Necker, kes juhtis rahanduselu 1777- 1781.Neckeri jõupingutused nurjasid aga nii prantslaste toetus Ameerika kolonistidele, mis viis valitsuse pankrotti, kui ka õukonna eri kildkondade vastuseis tema reformiprogrammile.Pärast Neckeri tagasiastumist jäi teiste, nagu Calonne`i ja Brienne`i mureks teha katset lahendada rahandussüsteemi juhitamatuid probleeme, oli ju riigi rohkem kui veerand miljonit kõige jõukamat alamat - aadlikud, kirikutegelased ja maetnikud - maksudest vabastatud. Generaalstaadid Privilegeeritud rühmitised parlamentides takistasid reformikatseid igal sammul.Pariisi parlament keeldus 1787. Aastal tunnustamast uut maamaksu jõukatele kodanikele, maks tuli jõuga läbi suruda ja parlament läks maapakku
vee peal pikaajaliste laenudega, mida ta tänu oma laialdasele tutvusringkonnale hõlpsalt ka sai. Ent sellega lükkas ta vaid kriisi edasi, kuna riigieelarve jäi endiselt miinustesse. 1781. aastal avaldas ta riigieelarve trükis, lootes, et see paneb valitsevaid ringkondi mõtlema, kuidas olukorda parandada, kuid selle asemel tekitas see skandaali, mille järel Necker sunniti lahkuma. Varsti sai uueks majandusjuhiks Charles Alexandre de Calonne, kes püüdis majandust stimuleerida suurte riigipoolsete kulutuste tegemisega, mis tema lootuse järgi pidid motiveerima tootmist ning seega suurendama ka sissetulekuid. Kuid et kulutuste suurenemine tõstis tunduvalt maksukoormust ning rahvas muutus üha rahulolematumaks, pidi Calonne peagim otsima uusi võimalusi. Selleks otsustas ta viia läbi Turgot' poolt üritatud reformid. Kuid taas põrkuti aadelkonna vastuseisule. 22. veebruaril 1787 kutsuti kokku Notaablite
kolmanda seisuse õlgadel. Riigikassa täitmiseks tõsteti makse pidevalt, kuna toimus palju sõdasid ning kuningas elas priiskavat elu, aga see ei aidanud ning 1787. ja 1788. aastal tabas Prantsusmaad ikaldus. Teine suur ajend revolutsiooni puhkemisele olid kahtlemata Louis XVI ajal läbi viidud ebaõnnestunud majandusreformid. Neid püüdsid läbi viia Anne Robert Jacques Turgot, Jacques Necker, Charles Alexandre de Calonne ja Etienne Charles Loménie de Brienne. Kui välja pakutud reformid kukkusid läbi ja pigem süvendasid kriisi, siis lahenduse pakkus välja La Fayette, kes tõi välja, et uute muudatuste ja maksude kinnitamiseks tuleks kokku kutsuda generaalstaadid, kes polnud koos käinud alates 1614. aastast. Ehkki otsiti veel ka teisi teid, pidi kuningas 1788. aastal tunnistama, et teist varianti ei ole, ning kuulutas välja, et generaalstaadid, keda poldud kokku kutsutud 175 aastat, tulevad kokku
tulemiseks olid tema reformid järgmised: Kaotada tuleb tsunftid, maksustada aadlid ja kirikud, vabaks teha vilja-ja leivakaubandus. Tänu halvale viljasaagile, saadeti ta erru. Necker uus rahanduskontrolör, al 1776.aastast. Tema reformid hoida kokku õukonna pealt, pikaajalised laenud, mis lükkasid kriisi edasi. 1781.a avaldas ta riigieelarve trükis, mis tekitas skandaali ning Necker sunniti lahkuma. Calonne püüdis majandust stimuleerida suurte riigipoolsete kulutuste tegemisega, mis pidid motiveerima tootmist ning suurendama sealjuures sissetulekuid rahvas muutus üha rahulolematumaks. 1787 kutsuti kokku Notaablite kogu (ülikud). Calonne püüdis neid veenda, et majandusreformid on möödapääsmatud, näidates lõpuks ka riigieelarve seisu mis oli hullem kui kunagi varem, kuid seepeale süüdistati teda raiskamises
annaabi.ee 
