Kultuur Muusika. Artistid olid algselt sunnitud laulma laule vaid saksa keeles. 1960-ndatel see muutus, sest riigi liidrite ebapopulaarsis noorte hulgas kasvas. Väljaspoolt sotsialismimaid artistid polnud soovitud, kuid siiski imbus läänelikkust üha sisse. See andis hoogu mitmete põrandaaluste gruppide tekkele, nagu näiteks Die Skeptiker. Teater. SDV teater oli mõjutatud tollasest populaarsest kirjanikust Bertolt Brechtist, kes asutas mitmeid teatreid ja tõi Ida-Saksamaale tagasi mitmeid andekaid artiste. Meedia. Televisioon ja radio olid riigi kontrolli all. Iga päev toimusid regulaarsed Ida- Saksa poliitikat ülistavad saated. Salaja kuulati lääne raadioprogramme ja lääne televisooongi ulatus Ida- Saksamaale. Ühinemine 1980.-datel asus NSV Liit demokraatia teele. SDV-s püsis aga kaua kõik endistviisi. Kommunistlik kord kehtis veel täies jõus
kitsalt ilukirjanduslikes teostes (Via regia, Brecht ilmub öösel). Teatrist saab keskne tegelane. Siin on Illimari läbi väljendatud erinevaid kontseptsioone teatri loomuse kohta ja aistinguid, mida teatriilm tekitab (piiride kadumine päris lava ja eluteatri lava vahel, teatri manifesteeritud ning elu varjatud illusoorsus, teatripoeetika rakendamine kui stiil jne.). Brechti seiklused Soomes on ülimalt visualiseeritud, filmilikud, fragmentaarsed. Unt loob ühest oma lemmikdramaturgist - Brechtist - iseenese alter ego, kättesaamatu ning salapärase geeniuse kuju. Bertolt Brecht on nii Mati Undi kui Roland Barthes'i suur eeskuju, neid köidavad Brechti vahetu dramaturgia keel, selgus, interaktiivse teatri loomine, kus publik haaratakse etendusesse, kartmatus "haarata sarvist" klassikutel ning pakkuda välja oma versiooni ja tänapäevast tõlgendust krestomaatilistele teostele (Undi Tammsaare ja Shakespeare'i lavastused, Barthes'i analüüsid Racine'i kangelasest). Teatripraktika on
Teksti kirjutamist mõjutavad erinevad asjad: lugejate ootused, poliitiline olukord jne. Unt ei saa koolipoisina rääkida paljudest asjadest, kuna HKK teksti taga peame nägema üht suurt ja olulis lugejat kirjandusõpetajat Vello Saaget, kes on nii Undi kui teiste 8 keskkoolis käinute suur inspireerija ja julgustaja. Unt kirjutab nii nagu koolipoiss ikka nagu õpetajale meeldib. BIÖ Undi viimane romaan. Selles on juttu saksa teatrilavastajast ja teoreetikus Brechtist, kelle elust on valitud episood, mida Unt dokumentaalsust ja fiktsionaalsust segades esitab. See on episood, kui Brecht on Soomes maapaos koos Brechtiga saabuvad sinna tema naine, tema armuke ja tema sekretärist armuke. Unt kujutab, kuidas see seltskond suhtleb soome kultuuritegelastega. Suur osa tekstis Brechti enda monoloogid erinevatel teemadel. Seegi raamat sisaldab hulgaliselt erinevaid muid dokumente ja muud tüüpi kirjutusi. Narratiivi
1930. aastail langes teater kui kunstiliik Saksamaal seoses natsionaalsotsialistide võimuletulekuga toimunud poliitiliste muutuste tõttu kriisi. Paljud kultuuritegelased ja loomeinimesed olid sunnitud riigist lahkuma, paljusid kiusati taga. Kuldsed 20nendad olid lõplikult läbi. 12) Eepiline teater oluline poliitiline mõõde, mitte esteetiline või emotsionaalne elamus. Üheks rajaja Erwin Piscator. Ka Brecht viljeles eepilist teatrit. Erinevus Brechtist: näidenditel otsesem poliitiline eesmärk kui Brechtil (näiteks mõjutada valimisi). Publik pidi tegelase käekäiku ja olemust tunnetama. Tahtis näidendi tegevust publiku kogemusele lähendada. Traditsiooniline publik ei suuda laval näidendi sündmusi siduda tegeliku eluga. Draamateatri idee toetab passiivset vaatajat, eepiline teater sunnib vaataja võõristus-efekti kaudu kriitilisele ja objektiivsele positsioonile. Võõristus-efekt: sündmuste, tegude ja tegelaste võõraks tegemise
Näiteks Juhan Smuul oli väga nõukogudemeelne, mis on paljudele solvav. Vabavärss on värsisüsteem, milles üks ja määrav rütmitus puudub. Varem viljeles seda Peterson, ka Haava, Suits. 60-ndatel hakati Eesti NSV-s luulet uuendama ning vabavärsi eest võitlema Krossiga eesotsas. Autori vabaduse-sõnub kulmineerus kogus ,,Kivist viiulod" (1964), mis poetiseeris tollast kommunismi-ehitamise kampaaniat modernistlikul viisil. Eeskuju võeti saksa padukommunistist Brechtist. Kross ei olnud loomulikult nõukoguliku propaganda ruupor, sest autor proovis luuletamisel seda vältida, keskendudes muudele liinidele. Vabavärsi algatajate hulka kuulusid veel E. Niit ja A. Kaalep. Kassetipõlvkonnaks nimetatakse 60-ndatel debüteerinud eesti luuletajaid, kelle teosed ilmusid sarjas ,,Noored autorid" nn kassettidena, kus olid mitme autori luulevihikud üheskoos. Luuletajaid ühendaski tegelikkuses vaid asjaolu, et nende loomingut avaldati kassettidel. Neil
Esimene jõuline katse 60ndatel teha draamat teisiti kui seni. Kui draama uuenema hakkab, siis mis teoreetilised taustad on ja kuidas teatriga seotud? Tartu peaasjalikult Vanemuise teatriuuendus 60-70ndatel, mõni kirjanik uuendusega seotud, nt Rummo ja M. Unt. Aga uuendused liiguvad paralleelselt. Teatris toimub muud ka. Üks olulisemaid asju noorsooteatri asutamine 65 (praegu Tallinna linnateater). Teoreetilised taustad: sulaaja ettevaatlikud teatritõlgendused, siis räägitakse Brechtist ja sellepärast, et oli lubatud autor. Brechti teatrikirjutus hakkab silma. Smuulilt saame Brechtiliku komponendi kätte. Asi ei ole eriti draamauuenduse seisukohalt päris selge. 60ndate lõpul A. Artaud, J. Grotowski, P. Brook. Otsitakse erinevaid võimalusi. Üks võimalus, mis 66ndast õhus, on see, et otsitakse kontakti absurdidraamaga. Esimesed Becketti katset 60ndate keskel. Selle juures ei saa öelda, et absurdidraama hakkaks keskset rolli mängima
annaabi.ee 
