Liigirikkus (species richness) – liikide arv koosluses või pinnaühiku kohta. Populatsioon (population) – samal alal koos elavate, omavahel vabalt ristuda saavate ühest liigist isendite kogum, mis on teistest sarnastest kogumitest teatud määral ruumiliselt eraldatud. Geenid – kromosoomide osad, mis kodeerivad valkude ehitust. Kooslus (community, biolocigal community) – sarnase levikumustri ja ökoloogilise nõudluse tõttu ühte biotoopi asustavate organismide kogum. Kooslus eristub teda ümbritsevatest aladest iseloomuliku elustiku, suhtelise seesmise ühetaolisuse ja ökoloogiliste interaktsioonide poolest. Suktsessioon (succession) – koosluste muutumine ja vahetumine nende loomuliku arengu käigus. Tugiliik (keystone species) – liik, millel suhteliselt väikesest arvukusest hoolimata on koosluste funktsioneerimise ja selle struktuuri hoidmise seisukohalt suur tähtsus ja mille kadumisel koosluse struktuur muutub.
(kohandades seda Eesti oludele). · Asustamised tuleb läbi viia, kindlustades kalade maksimaalse ellujäämise. · Asustamine peab toimuma võimalikult stressivabalt. · Asustamise eel kalu ei söödeta, transpordil tuleb kindlustada optimaalne asustustihedus, hapnikureziim ja veetemperatuur, soovitav on kalade vedusid teha jaheda vee perioodil. · Tingimata tuleb vältida järske temperatuurikõikumisi. · Kalad tuleb veekogusse lasta hajutatult ja neile sobivasse biotoopi. · Peab valima koha ja aja, mil röövloomade ja lindude poolt põhjustatav kahju on väikseim, samuti kindlustama järelevalve, et kalu kohe välja ei püütaks. Tulemuslikkuse hindamine · Asustamise tulemusi hinnatakse märgistatud kalade taaspüükide, püügistatistika, seirepüükide ja küsitluste käigus saadud andmete analüüsi alusel. · Lõhelaste (meriforell, merisiig) märgistamiseks on kasutatud rasvauime äralõikamist. · Alates 1997 on Põlula
LPG, GI, Dg. Maastikulise liigestuse järgi asub Meenikunno looduskaitseala Kagu-Eesti lavamaal. Põhilised pinnavormid sel alal on moreen- ja sootasandikud. Looduskaitseala lõunapoolses äärealal asub Nohipalu mõhnastik, mille küngastest on ilmekamad Kamarusmägi ja Tuudipalu mäed. Mõhnade keskmiseks kõrguseks on 10 – 15 meetrit. 2. Peamised biotoobid Meenikunno looduskaitseala kolm põhilist biotoopi on raba, mets ja järv. Kõige suurem osa kaitsealast on raba, mille edelaosa tekkis enam kui 8000 aastat pärast jääega veekogu kinnikasvamisel. Ülejäänud raba areng on alanud Eestis suhteliselt harval moel – rabaturvas on hakanud ladestuma otse liivale. Sealne turbakihi paksus on kuni 6 meetrit. Meenikunno raba turbalasundid on veega küllastunud, liivad selle all ainult osaliselt ja raba nii-öelda „ripub“ kuival liivakihil ehk põhjavesi on sügaval ja raba alla jääb kuiv kiht
Näiteks lõvi ja antiloop, prantslane ja konn jne. 13. Ökosüsteemi mõiste. Biotsönoos, ökotoop. Ökosüsteemi iseloomustavad tunnused. Ökosüsteem Isereguleeruv seostatud tervik, milles on toiduahelate ja aineringluse kaudu seotud kõik elusorganismid ja keskkond. (Näiteks järv, meri, niit, metts, raba, park, kõrb, akvaarium) Seega koosneb ökosüsteem: Elukooslusest ehk biotsönoosist - Omavahel seotud organismide kogum, mis asustab elutingimustelt enam-vähem ühtlast ala ehk biotoopi. Näiteks kõrbekooslusse kuuluvad kõrbehüpik, kõrberebane, stepikilpkonn Ökotoobist ehk biotööp See on elutingimustelt enam-vähem ühtlane ala , mida asustab mingi organismide kooslus. (Biotsönoosi elupaik) Näiteks on happelise toitainevaese turbaga raba biootop männile, soolakilule, sookiurule, raba- hõbekajakale ja teistele. Ökosüsteemi iseloomustab: 1)Liigiline koosseis - Kõikide liikide nimekiri.
antoksüdantdena. 5) Tagavad kolonisatsiooniresistentsuse (kolonisatsiooniresistentsus on mehhanismide kogum, mis kindlustab organismi normaalse mikrofoora stabiilsuse ja väldib asustamist juhuslike mikroobidega). JAGUNEMINE 1) Indigeenne e. residentne e. sümbiontne mikrofoora – mikroobid, mis on omased antud biotoobile ja tagavad kolonisatsiooniresistentsuse. 2) Eksogeenne e. transiitne mikrofoora – mikroobid, mis satuvad antud biotoopi ning jäävad sinna püsima lühikeseks ajaks. Probiootkumid – on bioloogiliselt aktivsed bakteriaalsed preparaadid, mis sisaldavad organismi residentmikrofoorast pärinevaid elusmikroobe ja mis avaldavad kasulikku mõju inimese tervisele. 8. Immuunsüsteem. Organismil on spetsiiflised ja mitespetsiiflised mehhanismid, mis kaitsevad neid mikroorganismide ja infektsioonhaiguste eest. 1) Loomulik (natiivne) e. kaasasündinud immuunsus e. organismi loomulik resistentsus
erinevatel hinnatasemetel nõuavad. Taastamiskulu meetod liigi hind on võrdeline taastamistöödeks kulunud rahalise vääringuga. Võrreldes utilitaarsete väärtustega, milledel moodustub hind turul ostu-müügi protsessi käigus, on mitteutilitaarsed väärtused turuvälised ja nende rahalise ekvivalendi leidmiseks tuleb kasutada spetsiifilisi majandusteaduslikke meetodeid. 11. Varia Mõisted: Kooslus sarnase levikumustri ja ökoloogilise nõudluse tõttu ühte biotoopi asustavate organismide kogem. Kooslus eristub teda ümbritsevatest aladest iseloomuliku elustiku, suhtelise seesmise ühetaolisuse ja ökoloogiliste interaktsioonide poolest. Ökosüsteem paljusid liike erinevatel troofilistel tasemetel hõlmav kooslus, temaga seotud füüsikaline ja keemiline keskkond ning suhted koosluse komponentide vahel ja naaberkooslustega moodustavad ökosüsteemi. Häiring populatsioonidünaamikat või koosluse arengut järsult muutev väline sündmus
Martin et al., 2006). Üks ohustatumatest veekogudest maailmas on Läänemeri ning inimeste poolt põhjustatud reostuskoormus ainult võimendab looduslikke raskeid elutingimusi. Läänemeres ei ole küll palju liike, kuid seal elavate isendite arvukus ning biomass on väga suur. Tööstuse arenguga ja inimeste järjest suureneva huviga merekeskkonna vastu, ei ole praeguseks Läänemeres enam ühtegi inimmõjust vaba biotoopi. Kuidas korraldada efektiivset kaitset Läänemeres ja milliseid Läänemere spetsiifilisi omadusi tuleks merekaitsealasid luues arvesse võtta, on üks olulisemaid küsimusi. Käesoleva töö eesmärk on anda lühiülevaade merekaitsega seonduvast, käsitlemist leiavad mitmed olulised aspektid merekaitsealade loomisel ja nende reguleerimisel. Lähemalt käsitlemist leiab merekaitsealade võrgustiku ning siniste koridoride temaatika.
fotosntees. Temperatuurigradient: jrvedes tekib vee soojenemisel kihistumine-epilimnion, mis on lemine lbisegunenud veekiht ja hpolimnion, madalama temperatuuriga segunemisele mitteallutatud veekiht. Epilimnioni ja hpolimnioni eraldab temperatuuri hppekiht e termokliin. Sarnane vertikaalne temperatuurigradient on ka meredes. Hapnikugradient: kihistunud veekogus on epilimnion krgema hapniku kontsentratsiooniga kui hpolimnion. 3. Pelaagiline aineringe PELAGIAAL ehk avaveeosa. Seda biotoopi asustav eluvorm on pelaagos. Vees vabalt hljuvaid organisme nimetatakse planktoniks. Taimset planktonit nim. ftoplanktoniks (ka taimne hljum), loomset (algloomad, keriloomad, vhilaadsed) zooplanktoniks, avaveebaktereid - bakterplanktoniks. Detriit koosneb vees hljuvast surnud orgaanilist ainest. Nekton on aktiivselt liikuv vee elustik ( kalad, imetajad). Bentaal on veekogu phi ja selle lhedane veekiht. ORGAANILINE AINE (OA) . Allohtoonne OA - veekogusse vljastpoolt sissekantud OA
annaabi.ee 
