Toiduainetega seedekulglasse sattuv biotiin on seotud valguga. Valgu proteolüüsil seedekulglas jääb järele biotsütiin (kompleks lüsiin-biotiin), mis bionaasi toimel annab vaba biotiini. Vaba biotiin imendub Na-sõltuvana peensoole ülaosas ning suuremate koguste korral tõuseb difusioonina imendumise hulk. Kusjuures soole mikrofloora poolt toodetud biotiinist imendub vaid 8-15%. Imendumist pärsib liigne alkohol, antibiootikumid ja toore kanamuna glükoproteiin avidiin (seob ennast biotiiniga ja muudab selle organismile omastamatuks). Imendunud biotiini transpordib organismis albumiin ja mitmed globuliinid. Biotiini talletavad maks, neerud, lihased ja aju. Eritatakse teda uriini ja väljaheitega. Biofunktsioonid Biotiin on liitensüümide koensüüm. Biotiin-sõltuvat karboksüülimist vajab Gle-süntees, rasvhapete süntees pikemaahelaliste PUFA-de süntees (polüküllastamata rasvhapped) ja hargnenud ahelaga aminohapete katabolism. Lisaks vajavad biotiini ka folaadi,
reaktsioon paarituarvulise süsiniku aatomitega rasvhappe kataboliseerimisel tekkiva propionüülCoA konverteerimisel suktsinüülCoA-ks. SuktsinüülCoA saab siseneda TCA tsüklisse. 4. β-metüülkrotonüülCoA karboksülaas, so leutsiini ja mõningate isopreeni derivaatide oksüdatsiooniks vajalik ensüüm Tooreste munade liigtarbimise tagajärjel võib välja areneda biotiini defitsiit, sest munas leiduv valk avidiin moodustab biotiiniga väga tugeva kompleksi ja inhibeerib viimase adsorbtsiooni. Vitamiin B1 Vitamiin B1 ehk tiamiin konverteeritakse koensüümiks ehk tiamiinpürofosfaadiks ATP sõltuvas reaktsioonis. Tiamiinpürofosfaat on vajalik teatud dekarboksüleerimisreaktsioonides, muuhulgas püruvaadi dehüdrogenaasi kompleksi ja temaga sarnaste ensüümkomplekside reaktsioonides. Vitamiin B5 (pantoteenhape) Pantoteenhape on koensüümi A (CoA) ja rasvhappe süntaasi atsüüli kandva valgu
c. - Kõrge NADH ja FADH2 pärsivad B-OX ensüümide tööd d. - Kõrgenev atsetüül-CoA tase on signaaliks, et teda pole vaja rasvhapete lõhustamisega juurde toota, ehk kõrgtase inhibeerib B-OX ensüüm RH sünteesi regulatsioon - Palmitaadi de novo süntees sõltub kõigepealt üldfaktoritest o Piisav varustatus NADPH, ATP, atsetüül-CoA, süsihappegaasiga, vitamiin biotiiniga - RH sünteesi regulatsioon on mitmetasemeline, peamiseks võtmekohaks regulatsioonis on atsetüül-CoA karboksülaasi töö kontroll o Lipogeneesi kontroll hormoonide ja metaboliitide poolt + INS soodustab adipotsüütides toimuvat söömisjärgset rasvade sünteesi + INS aktiveerib tsitraadi lüaasi, mis lõhustab tsütoplasmas tsitraati RH sünteesiks vajalikuks atsetüül-CoA-ks
G3-globuliin 4,0 Moodustab vahtu Ovoinhibiitor 1,5 Stabiilne ensüümide/bakt. suhtes Fitsiininhibiitor 0,05 Stabiilne ensüümide/bakt. suhtes Ovoglükoproteiin 0,8 Kaitseb riboflaviini Ovomakroglobuliin 0,5 Avidiin 0,05 Ühineb biotiiniga (H-vitamiiniga) (Allikas: Egg Science and Technology (1990) ) Munarebu Munarebu ümbritseb vitelliinmembraani-nimeline kile. See koosneb teatud kiudproteiinidest, mis asetsevad kahe kihina. Sisemine kiht on moodustunud munasarjas ja välimine munajuhas. Vitelliinmembraani eesmärk on hoida ära rebu ja munavalge segunemine, kuid sel moel, et vesi pääseks pidevalt munavalgest munakollasesse ja rasv munakollasest munavalgesse. Munarebu keemiline koostis on toodud alljärgnevas tabelis:
Samas kui võrrelda näiteks hiina ja jaapani populatsiooniga, siis on erinevusi näha küll. 58. Funktsionaalne genoomika, ülegenoomne mRNA analüüs cDNA kiipidel.. Funktsionaalne genoomika on geeni funktsioonide üle genoomi analüüs. GeneChip kasutatakse transkriptide uurimisel. Kõigepealt tehakse märgistamata cDNA alusel cRNA, lisades juurde biotiinimolekul, mis hiljem tuntakse ära fluorofooriga seotud avidiiniga afiinsusseostumise abil. Biotiiniga cRNA molekulid kantakse kiibile ja lastakse hübridiseeruda. Iga individuaalne täpp kiibil sisaldab mitu koopiat ühesugust DNA järjestust. Iga individuaalse täpp peegeldab vastava mRNA hulka algses populatsioonis. 59. Geeniteraapia põhimõtted ja põhimeetodid. (sugurakud/somaatilised rakud; in vivo/ex vivo), GT vektorid , pakkimisliinide kasutamine ja selle põhimõte. Geeniteraapia eesmärk on haiguse ravimine geneetiliste
Regioon amplifitseeritakse ja pannakse restriktaas juurde. Kui restriktsioonisait on kadunud, siis tekib üks suur bänd 2 väikese asemel. Reaalselt on sel vähe kasutusvõimalusi. DGGE Spetspraimerid, mille otsas on GC-clamp'id, mille sulamistäpid on arvutatavad. Amplifitseeritakse kontroll- ja uuritav proov. Produkt hakkab denatureeruma (uurea vmt toimel) erinevates piirkondades sõltuvalt mutatsiooni olemasolust. Keemiline RNAas vahendatud: üks praimeripaar on biotiiniga märgistatud. Kui tekib heterodupleks ja seal on mullike (mittepaardumine)....(?) Kui on fluorestseeruv praimer, saame lisapiigi. Valgu lühenemise test: Stoppkoodonite tuvastamiseks. In vitro translokatsioon. Tohutult suure geeni korral kasutada hoopis RNAd, sest see on palju lühem. Tehakse sealt cDNA, kasutatakse praimereid, kus on promootoralad (nt sp6) sellised cDNAsid saab in vitro transleerida/transkribeerida.
annaabi.ee 
