Vaataja saab kogeda, kuidas kunstnik on jäänud truuks teatud hoiakutele, nagu emotsionaalne tasakaalustatus, tehniline perfektsionism ja esteetilisus, hoolimata sisulistest võngetest, erinevatest mastaapidest ning eksperimentidest." (Anu Liivak) Näitus koosneb kunstniku paarikümnest uusimast tööst, millel on kombineeritud materjale, vorme ja pindu reaalsete esemetega. Iga töö peal kujutatud esemele on lisatud alla rattad, balansseerides sellega visuaalselt mittetasakaalustatava olevuse. Suure saali kõrvalruumides mängivad ka kaks lühifilmi. 6-minutilises ,,Casino Royale"'s kinnitab Ole sama saali tühjale seinale plasmateleri, vaatab sellest viimast Bondi-filmi ning võtab seejärel televiisori taas seinalt maha. Kogu tegevus seejuures on emotsioonitu ja tumm. Pooletunnises ,,Monoloogis" istub kunstnik toolile, vaatab mõnda aega kaamerasse ning lausub: "Ma ei teagi, mida öelda. Niikuinii ei oleks öeldu piisav
kontserdimaja ning jazzkaarel esinejateks on Zara Mcfarlane, Hanna Paulsberg Concept, Ultima Thule, Maigroup, Dwele, Andi Emler Trio, Claudia Aurora ja palju teisi tuntuid artiste ja gruppe. Küllap on Zara McFarlane'i nime kohanud kõik, kes kursis viimastel aastatel Briti jazzis toimuvaga. 28-aastane Londonist pärit vokalist on järjest kogumas tuntust, balansseerides oma muusikas souli ja jazzi piirimail. Pärast seda, kui Suurbritannia kuulus DJ Gilles Peterson McFarlane'i muusikat oma BBC Radio 1 krestomaatilise tähtsusega raadiosaates oli mänginud, avaldas McFarlane 2011. aastal Petersoni plaadifirma Brownswood Recordings alt oma esikalbumi, kõikjal head vastukaja saanud ,,Until Tomorrow". See plaat positsioneerub stiililiselt kuskile modernjazzi ja nu-soul'i vahepeale.
seltskonna liidrid raha kokku, ostsid lehe ära ja kutsusid selle uueks toimetajaks noore juristi, Viljandimaalt pärit Jaan Tõnissoni. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi esimehena ja ka ajakirjanikuna endale teinud patrioodi nime. Asus tegevusse ajal, kui termin ,,eesti separatism" oli juba sündinud ja kuberner Sahhovskoi selles kätketud ohte taibanud. Sellegipoolest õnnestus Tõnissonil lubatu ja lubamatu piiril balansseerides asuda õhutama mõtet, et ka väike rahvas on lõpuks ikkagi rahvas, kellel pealegi on võimalus saada suureks kui mitte arvu, siis vähemalt vaimu läbi. Niisiis edendagem kultuuri, edendagem eesti elu! Tema eestvõtmisel rajati 1902. aastal esimene eestlaste krediidiasutus Eesti Laenu- ja Hoiuühisus. Tõnisson ja Grenzstein pidasid duelli väikerahvaste saatuse küsimuses, kus esimene väikerahvaste eluõigust kaitses ja viimane seda mõttetuks pidas. Gretztein, tundes, et hakkab
siiski luhta lootus taastada ülikooli abitootmise (vein, karusnahad, asutaja mälestussammas, mis oli aiasaadused, suveniirid, Stalini ajal kõrvaldatud. Enne juubelit mitmesugused tarbekaubad), mis kõneldi isegi võimalusest, et üritust 1970. aastail kujunes peamiseks ma- austab kohalviibimisega Rootsi janduslikku edu taganud faktoriks. kuningas Karl XVI Gustav, kuid Seaduse piiril balansseerides ja vahel kuninga kohalekutsumisele pandi seadusega vastuollu (ning selle eest Moskvas järsult veto. Nii peetigi ühed ka vangi) minnes trotsisid juubelipidustused septembris Tartus andekamad majandijuhid nõukogude ja teised novembris Uppsalas. majandussüsteemi uskumatut jäikust, Viimastest võtsid osa nii kuningas kui kavaldasid, kombineerisid ning ka külalised Tartu Riiklikust Ülikoolist
Tartu rahvusmeelse seltskonna liidrid panid raha kokku, ostsid lehe ära ja kutsusid selle uueks toimetajaks noore juristi, Viljandimaalt pärit Jaan Tõnissoni, kes Eesti Üliõpilaste Seltsi esimehena ja ka ajakirjanikuna oli endale nime teinud kui patrioot. Tõnisson asus tegevusse ajal, kui termin "eesti separatism" oli juba sündinud ja kuberner Sahhovskoi selles kätketud ohte taibanud. Sellegipoolest õnnestus Tõnissonil lubatu ja lubamatu piiril balansseerides asuda õhutama motet, et ka väike rahvas, kellel pealegi on võimalus saada suureks kui mitte arvu, siis vähemalt vaimu läbi. Tema eestvõttel rajati 1902. a esimene eestlaste krediidiasutus Eesti Laenu ja Hoiuühisus. Tartest lähtuvat uue lootuse puhangut on hakatud nimetama "Tartu renessansiks". Selle säravaimaks ilminguks oli Tõnissoni ajakirjanduslik duell Grenzsteiniga väikerahvaste
Nii Merilaas kui Sang tulid kirjandusse tagasi 1950ndate II poolel ja mõlema puhul on näha seda, et vahepealsel pausi ajal on ilmselgelt positsioon võimu suhtes muutunud kriitilisemaks. Mis on Sanga ja Merilaasi lahendus sulaaegses olukorras? Lahendus on teistsugune kui Alveril, aga mõlemal juhul võib rääkida teatavast opositsioonist. Alveri puhul on vaikne see tee. M&S hakkavad kirjutama ilmselgelt allegoorilist ja sotsiaalkriitilist luulet, tihtipeale balansseerides lubatuse ja keelatuse piiril. Merilaasi enda loomingu seisukohalt tähendab see seda, et ta muutub arbujalikumaks kui varem. Mart Raua puhul on Nõuk kaasaminek kraadivõrra kangem. Ta kujuneb stalinismiaja esindusautoriks ja v-o kuidagi loominguliselt rehabiliteerub oma hilisemates tekstides. Aga asetumine poliitilisele taustale on olemas. Uku Masing (1909-1985) 21-aastaselt on tal magistrikraad, pärast seda läheb ta stipendiaadina Saksamaale. Perspektiiv on teaduskarjäär teoloogia alal
kõrvaldanud, lõpuks seisma jäi, polnud enam ühtki tilinat kuulda. Clopin näitas Gringoire'ile käega vana pingitükki, mis mannekeeni alla oli pandud: «Roni sinna otsa!» «Kurat võtku!» protesteeris Gringoire. «Ma võin kaela 85 murda. Teie puust järg lonkab nagu Martialise * distihhon: üks jalg heksameeter, teine pentameeter.» «Roni otsa!» käskis Clopin uuesti. Gringoire astus pingi otsa ja tal läks korda käte ja peaga balansseerides lõpuks tasakaalu leida. «Nüüd keera oma parem jalg vasaku taha ja tõuse vasaku jala varvastele.» «Kõrgeaulik härra,» vastas Gringoire, «teie tahate küll, et ma mõne kondi murran?» Clopin raputas pead. «Kuule, sõber, sa lobised liiga palju. Seletan sulle paari sõnaga, mis sul tuleb teha: sa pead tõusma vasaku jala varvastele, nagu ma juba ütlesin; niiviisi küünid sa mannekeeni taskuni, tuustid selle läbi, leiad sealt raha-kukru ja tõmbad selle välja
annaabi.ee 
