udusse upuvad. ,,Udusse upuvad sihid kõik eel, Haige on süda ja väsinud meel. Ah, kui nii palju, nii palju ei sajaks, Tuul selle udu kord laiali ajaks. 2. Kevade luuletus: ,,Ühele lapsele" Luuletuse peategelaseks oli rõõmsameelne laps, kes lustis ja tantsis kergemeelselt ringi, tuues rõõmu kõikjale enda ümber. Seda hinnati, sest sellisel kurval leinaajal oli lausa vägitegu kaotustele naerdes vastu minna. Oma olekuga tõi ta rõõmu ja naeru ka suuremate hinge, kaasaarvatud ka autorisse. Lapse naer lõikas autori raamatutest ära nukruse. ,,.. su hele naer mu raamatute nukrust läbi lõikas kui järve aer." Laps oli autori jaoks justkui kevadekuulutaja. Aeg, mil kõik rõõmsamaks muutub, oli saabunud. 3. Talve luuletus: ,,Meie aja muinasjutt" On pime, on külm, on talv. Liialt pime ja lõputu öö. Tundub nagu väljapääsu ei olekski, kuid lõpuks on märgata lootust taamal nähakse tuttavaid talusi. Energia oli tapnud päevane töö
Juba samal päeval sai ta sõbraks peremehe tütrega, kes õmbles talle riideid, ning tegi talle magamisaseme. Peremees, aru saades, kui rahatoovaks võib autor kujuneda näitas teda teistele raha eest nii väikelinnades, kui ka pealinnas. Kuna Gulliver väsis kiiresti, siis kaotas ta söögi ja joogiisu. Peremees, kartes, et ta sureb müüs ta kuningannale tuhande kuldtükki eest. Kuna Glumdalklits(peremehe tütar) oli autorisse väga kinndunud , siis jäeti ta lossi Gulliveri eest hoolitsema. Talle tehti enda väike tuba, kus oli voodi, kapp, luad ning toolid. Autor sai sealses riigis Brobdingnagis väga kuulsaks, ning ta lõbustas kuningat ja kuningannat. Aga komandal aastal, autori saabumisest saatis ta oma hoidjaga kuningat ja kuningannat reisil riigi lõunarannikule. Kuid ühe juhuse tõttu viis kotkas ta kandekastis minema. Kuna veel kaks kotkast tahtsid ka tema saaki, siis kukus kast
teksti uurimine ( kuidas tekib nt. tekstis iroonia, pinge vm tonaalsus. T. S. Eliot kuulus essee ,, Hamlet"- kunstiteosena läbikukkunud, vormistus tema arvates ebatäiuslik. Dekonstruktsioon- J. Derrida Prantsuse, lähtub KELEST, keelemärkidest. Väidavad, et tegelikult polegi muud kui keel, et igasugune kogemus väljendub keele kaudu. (Äärmuslik idee.) 1960-ndatel tekivad mingid nihked, paljud muutused, varasemad hoiakud murduvad. Toimuvad radikaalsed muutused suhtumises kirjandusse, autorisse( Roland Bartes essee ,,Autori surm"s.t. et üha enam pööratakse tähelepanu TEKSTILE, keelelistele elementidele, väljenduslaadile. Kui seni oli autorisse suhtutud kui jumalasse, kes valitseb kõike seda kirjandusmaailma, siis nüüd leitakse, et ega autor ei ole keelt välja mõelnud, ta kasutab seda ja keel on mitmetähenduslik. Seega autorist märgatavalt olulisem on TEKSTI struktuur. 1970-80ndatel räägitakse mõistest v nähtusest ,,TEKSTUAALNE AUTOR"-S.O.
ammendamiseks. * Autori eemaldumine (Brechti eeskujul võiksime rääkida siin tõelisest ,,võõritusest" -- Autor piseneb kujukeseks kirjanduse näitelava taganurgas) pole pel galt ajalooline tõik ega kirjutuse akt, vaid sellega muutub üdini nüüdisaegse teksti olemus (ehk -- see teeb sama välja -- teksti luuakse ja loetakse edaspidi nii, nagu ei eksisteeriks autorit ühelgi tekstitasandil). Esiteks muutub aeg. Kui usutakse Autorisse, nähakse teda alati raamatule eelnemas: raamat ja autor asetuvad ühele teljele, mis jaguneb eelnevaks ja hilisemaks: Autorit peetakse selleks, kes toidab teost, st ta eksisteerib enne teost, mõtleb, kannatab, elab teose nimel; tal on oma loominguga samasugune eelnevus suhe nagu isal pojaga. Nüüdisaegne skriptor seevastu sünnib samal ajahetkel kui ta tekstki; enne ega väljaspool oma kirjutust pole teda olemas, ta pole alus, millele tema teos oleks öeldiseks; on ainult
toonud täpselt, mida iga esineja kokku paneb. Ja lõpp on natuke koomiline, aga tähenduselt minule arusaamatu: „tuldi maha trapetsite otsast viimast korda karu trummi lööb nii mil tsirkus teise linna kolib vana lõvi klouni ära sööb“ (J. Üdi: 22). See luuletus olekski justkui kirjutatud, selle lõpu pärast, sest mingisugust sõnumit see endas minu arvates ei kanna. d. Hinnang. (Kuidas üldse suhtud luulesse, valitud teose autorisse loetud luuletuste põhjal – kirjuta 100sõnaline tekst). Ausalt öeldes, pole ma ise kunagi suur luuleaustaja olnud. Ma küll olen mõnikord sirvinud kodus olevaid luulekogusid, kuid ma pole kunagi nendesse süvenenud, et ma isegi ei teadnud, mida luule endas peita võib. Selles mõttes olen isegi natuke tänulik, et pidin tegema mingist luulekogust analüüsi, sest ma ei teadnud, et luule võib päriselt nii huvitav olla. Luule on nüüd minu silmis nagu pilt seina
Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib
annaabi.ee 
