iseloomu, mis juba välimäärajatest lähtudes tema enda omale nii sarnane. Ma usun, et kuna ,,Faust" on Goethe elutöö, tähtsaim teos, siis otsustabki autor oma mõtteid avaldada just selle tegelase läbi ning tema ise peegeldub kõige rohkem maailmale just selle karakteri kaudu. Raamatu kangelane doktor Faust oli küll ametilt arst, aga oli ka sinasõber kirjandusega ning omahakatuslik filosoof, viimased kaks täpselt nagu autorgi. Just tänu Fausti filosofeerimisele ja monoloogidele saamegi võrrelda nende kahe ühiseid jooni. Faust oli ülikooli õppejõud, ta oli valgustaja ning kuna Goethe oli romantismi kirjanik, siis pidid ka temas olema prohvetlikud jooned, mis on jällegi Fausti sarnasus ta loojaga. Mõlemal neil oli kõrgharidus. Faust küll kõrgemal oma kraadidega, kuid just seda vajaski Goethe, et näidata inimestele, kui vähe tähtsust omavad need teaduslikud kraadid haritud inimesele endale
Ta tunneb, et katk on igaühe vastutus ja igaüks peaks maksma oma tollimaksu. Neist saavad lõpus Rieux'ga suured sõbrad ning ta paljastab Rieux'le oma elu missiooni - saada pühakuks, uskumata Jumalasse. Tema mõtted on äärmiselt kaunid, ta taunib täielikult surmamõistmist. Kui katk on praktiliselt lõppenud, saab Tarrou'st selle üks viimaseid ohvreid, kuid ta ei anna end surmale ilma kangelasliku võitluseta. Tulises sõjas katkuga jääb linn küll võitjaks, kuid autorgi jätab raamatu lõpulauseks kõlama, et võib-olla tuleb päev, mil katk inimeste õnnetuseks ja õpetuseks oma rotid üles äratab ja saadab nad surema mõnda õnnelikku linna. Mina muidugi ei jõua ära kiita Camus' sõnaosavust ja sõnalist väljendusrikkust. Kuigi "Katku" ei loeta Camus' absurditriloogiasse, oli sinna siiski tuttavlikku absurdi sisse põimitud, oli rõõm seda iga kord ära tunda. Ei soovita raamatut kuigi kärsitule lugejale, süzee areng pole kuigi
vend Branwell, kes oli alkohoolik ja tarvitas oopiumi, suri septembris ja tema õde Emily suri detsembris. Järgneval aastal suri ka õde Anne. Nüüd jäid Charlotte isaga kahekesi. Aastail 1848 kuni 1854 elas Charlotte aktiivset kirjaniku elu. Ta sai tuttavaks mitme tolleaegse kirjanikuga, nagu Harriet Martineau, Elizabeth Gaskell, William Makepeace Thackeray, George Henry Lewis. Bront raamat sünnitas feministliku liikumise kirjanduses. Jane Eyre, nagu autorgi on väga tugev naisterahvas. Sellegipoolest ei suutnud Charlotte kauaks lahkuda kodulinnast, kuna ei tahtnud jätta üksinda vananevat ja haiget isa. Kui Charlotte alustas oma kolmanda raamatu, "Shirley", kirjutamist, olid kõik neli Bront'd elusad ning elasid koos pastoraadis; enne kui ta selle lõpetada jõudis, tuhmistas tööd tragöödia. Töö avaldati 1849. a. 1853. a. avaldati ka Charlotte'i "Villette", mis oli teemalt sarnane "Jane Eyre'i" ja "Shirley'ga";
..." määrati avlikule põletamisele timuka käe läbi. ,,Kirjade.." hukkamõistmine ei hirmutanud Pascali, sest ta tundis, et ühiskonna toetus on tema poolel. ,,Kirjad provintslasele" on 17 sajandi antiklerikaalse pamfleti musternäide, milles Pascal avaldus hiilgava polemisti ja suurepärase stilistina. Õige on Filippovi arvamus,et ,,Ainuüksi Pascali võitlusest jesuiitide vastu piisab, et kindlustada talle järeltulevate põlvede tänu". Selles raamatus peidus laeng mida autorgi ei osanud aimata. Siiralt veendunud, et ta kaitseb evangeeliumi moraaliprintsiipe, kõneles ta rohkem kõlbluse üldinimlikest normidest ning ei apelleerinud jumalakartlikusele, vaid inimeste arukusele, tervele mõistusele ja südamele, nende loomulikele kalduvustele ja kõlblustundele. Seega kuulub Pascal nende vabamõtlemise ja ateismi vastaste hulka, kes vabamõtlemise ja ateismi levimist suurel määral soodustasid.
maailmaga. Rroosi ülirealism on puhtalt kujutluse vallast ega otsi üleloomulikke õigustusi. (Aspel,1989) Tegelikult oleks ekslik järeldada, et Rroosi Selaviste aforismide kogu on temaatiliselt üles ehitatud. Nad kostavad üksteise vastu ainult laialipillutatult ja niivõrd läbisegi igasse suunda hüplevate mitte-teradega. Teose kompositsioon on atemaatiline just nagu atemaatilises muusikas. ,,R.S. mälestustahvel on mõeldud plaanita plaatinaplaadina", ütleb autorgi. Tal on ka õigus kui väidab, et ,,R.S. imesina paneb inimese inisema", kuna heidutatud lugeja ei saa kuidagi jätta inisemata.(Aspel,1989) Teoses mängivad väga suurt rolli kõlateemad, mis jagunevad kohati aladeks. On tugevate sulghäälikute alad, mis annavad ruumi pehmemate kaashäälikute aladele, kuni looklev l võtab juhtmotiivi osa, et siis jälle järsumate kõladega vahelduda. Vahelduvad ka vokaalid, on
teatud määral, peamiselt tegevuspiirangutena arvestama ka regiooni loodusolusid. Mandri-Euroopa geograafia peavoolud pärast Vidali Juhtivale kohale oli tõusnud prantsuse geograafia. Tolle perioodi suurim saavutus on ilmselt seeria "Geographie universelle" (1927-1949).. Seeria toimetaja ning ideeline juht, aga samuti mitmete oluliste osade (Kesk-Euroopa, Prantsusmaa loodusgeograafia) autorgi oli Emmanuelle de Martonne. Saksa regiooonikirjelduste pärliks on vist Hermann Lautensachi (1886-1971) "Korea" (1944), mis säilitab teatava teadusliku väärtuse tänini, hoolimata suure osa teabe aegumisest. Peale 1960. aastat saksa ja prantsuse geograafia kuulsus tuhmus. Allakaigu peamine põhjus näib olevat asjaolu, et ei saksa ega prantsuse koolkond (Beaujeu-Garnier valja arvatud) ei läinud kaasa paradigmavahetusega ja nokitseb edasi vanade end ammendanud teemade kallal. Muud voolud
kuulas. «Teie olete siis kindel, et müsteerium on ilus?» küsis Gisquette. «Kahtlemata,» vastas ta ja lisas teatud uhkusega: «Mina olen tüki autor.» «Kas tõesti?» hüüdsid noored tüdrukud väga imestu-nultA «Tõesti,» vastas poeet kergelt rinda ette ajades. «Meid on õieti kaks: Jehan Marchand, kes lauad lõikas ja teatrilava püstitas, ja mina, kes tüki kirjutas. Minu nimi on Pierre Gringoire.» «Cidi» autorgi poleks võinud uhkemini lausuda: Pierre Corneille. Lugejad on muidugi märganud, et alates silmapilgust, mil Jupiter vaiba taha kadus, kuni silmapilguni, millal uue moralitee autor nii äkki Gisquette'i ja Lienarde'i naiivse imetluse osaliseks sai, on tükk aega mööda läinud. Imelik lugu: kogu rahvahulk, kes veel äsja nii ärritatud oli, ootas nüüd komödiandi sõnu uskudes kannatlikult -- see tõestab vana tõde,
annaabi.ee 
