Õigus eksisteerib iseseisvana religiooni kõrval, üldjuhul toimivad juristid ja teoloogid eraldi. Õigus ei ole Lääne kultuuris autonoomne mitte ainult usu suhtes, vaid ka poliitilise võimu valdajate suhtes, õigust iseloomustab teataval määral valitsev suhtumine võimusse. Õhtumaa juristide identiteeti on alati kuulunud teadmine allumisest eelkõige õigusele kui iseseisvale nähtusele, valitseja iga sõna ei ole koheselt õigus. Antiik-Roomas tekkinud teadmise õiguse autonoomsusest, õiguse õigustusest olla autonoomne kandis antiigist keskaega katoliku kirik. Viimase teenistusse astus hilise keisririigi perioodil hulgaliselt juriste, kes tõid sinna kaasa oma ilmaliku õiguspraktika ja halduse kogemuse. Nad andsid kirikule, kus juba oli kujunemas territoriaalne-hierarhiline struktuur, oma teadmised ja oskused asjakohase halduse loomiseks. Lisaks neile praktilistele oskustele ja teadmistele
Mitte ainult kehalist maailma ei pea ta mehaaniliselt mõistetavaks, vaid ka organilise elu alistab ta sellele mehaanilisele käsitlusele. Descartes tahab väita, et ka orgaanilised kehad on paljad mehhanismid. On selge, et ka Descartes'i juures kohtame ühekülgsusi - kuid need on suurvaimu imetlusväärsete saavutuste ühekülgsused ja piirid. Ka Descartes ei anna oma põhiliselt dualistlikus filosoofias küsimuste lõplikke lahendusi. Seda dualismi kannab õilis teadvus inimvaimu autonoomsusest. See inimvaimu autonoomsus on, kuigi ainult piiratud, väljendus sellele asjaolule, et me osanem Meil on Descartes'is tegu filosoofiga, kes lähtub küll kristliku enda- ja Jumalateadvuse täiskindlusest, kuid kes ometi murrab läbi keskaegse mõtlemise tõketest ja vallutab looduse, mis avastati renessansi ajal. Descartes'i loodus pole küll enam kreeklaste esteetiliste silmade kaudu nähtud - loodus täis hiilgust ja ilu. D'i
Brehmi psühholoogilise vastulöögi teooria- keskne on soov säilitada meile kuuluvaid õigusi. Vajadus on vabadusi säilitada, kui meie valikuvabadusi piiratakse või ähvardatakse, paneb meid neid valikuid (ja nendega seotud tooteid ja teenuseid) tahtma oluliselt rohkem kui enne. Miks on just 2 eluaastal ja teisemeas eriti suur kalduvus reageerida psühholoogilise vastulöögiga? Kaheaastased hakkavad ennast selles eas esimest korda indiviidina tundma ja arusaam autonoomsusest toob endaga kaasa arusaama vabadusest ja valikuvõimalustest. Nad tahavad teha kindlaks oma valikute ulatuse ja piirid, mida nad saavad ise kontrollida ja mida kontrollivad teised. Teismelisega iseloomustab samuti individuaalsustunde kasv-nad keskenduvad rohkem õigustele, mida nad tunnevad endale kui noortele täiskasvanutele olevat, ja vähem kohustustele. Individuaalsustunde kasvuga on seotud sellised teemad nagu kontroll, õigused ja vabadused, seepärast on inimesed nendel
Kristlik kirik- keegi pole ühekorraga ,,kuningas ja preester".keisri ja jumala vahel on suur erinevus, kuid mõlemad olid olemas ja mõlemal olid oma nõudmised. Õigus eksisteerib iseseisvana religiooni kõrval, üldjuhul toimivad juristid ja teoloogid eraldi. Lääne kultuuris õigus pole autoonomne. poliitilise võimu valdajate suhtes, õigust iseloomustab teataval määral valitsev suhtumine võimusse. Antiik-Roomas tekkinud teadmise õiguse autonoomsusest, õiguse õigustusest olla autonoomne kandis antiigist keskaega katoliku kirik. Lisaks neile praktilistele oskustele ja teadmistele valdasid Rooma hilised juristid veel teadmist, et õigus peab kontrollima poliitikat. 4. Õiguse kirjalikus- Lääne kiriku vanim kanoonilise õiguse kogumik on koostatud 343.aastal, kirikukogu otsuste alusel. Katoliku kirik oli alustanud õiguse kirja panemise,tänu neile jõudis selle vajadus ka keskaegse Euroopa ilmalike valitsejateni.
Jumal ei eksi, inimene aga küll - kui juba maapealne riik on täiusliku taevariigi puudulik peegeldus, siis ei ole ka inimeste loodud õigusega lugu parem. Jumala tahtes väljenduvad absoluutselt õiglased kõlbluspõhimõtted (nt kristluses: kümme käsku), milledele peab alati vastama inimeste loodud positiivne õigus. Jumalast lähtuv kõrgem moraal on maise õiguse hindamise mõõdupuuks. Lääneliku õigustraditsiooni tunnused. Teadmine õiguse autonoomsusest ja tema kirjalikkusest olid vundamendiks, millelt lähtudes hakkasid 12. Sajandil kujunema lääneliku õigustraditsiooni tunnused. Peatume eelkõige neil tunnustel, mis USA õigusajaloolase H. Bermani hinnangul on kõige olulisemad. 1) Lääneliku õigustraditsiooni iseloomulikke tunnuseid oli pikka aega õiguslik pluralism, st olukord, kui ühel ja samal territooriumil ühes ja samas ühiskonnas kehtib ja konkureerib omavahel samaaegselt mitu erinevat õigussüsteemi
humanitaarteaduste aluseks ning kontrollib selle aluse usaldusväärsust. Kaks teemat, millega Dilthey järgnevale ajale kõige suuremat mõju avaldas.Esiteks inimese ajaloolisuse tematiseerimine.See on kõige nähtavam Heideggeri „Olemises ja ajas“(1927).Sellest Heideggeri teosest kuni Gadameri „Tõe ja meetodini“(1960) jäi ajaloolisus saksa filosoofia põhiteemaks. Teiseks pani Dilthey oma teesiga vaimuteaduste tunnetusteoreetilisest autonoomsusest aluse kuni tänapäevani vältavale diskussioonile humanitaar- ja sotsiaalteaduste eripära üle. HEIDEGGER Inimese olemine on DASEIN — ennast reflekteeriv olemine, olev, kes suhtub oma olemisse. Olemine (EKSISTENTS) seega paratamatult hermeneutiline — elades mõistame paratamatult nii või teisiti olla. Olemist on võimalik käsitleda: A. Vorhandenheit – ebapäristine, mõnest filosoofilisest või ideoloogilisest
annaabi.ee 
