Sakramentide õpetuse arendas lõplikult välja Petrus Lombardus (surn. 1160). Need, kes pole eluajal osa saanud jumalikust armust lähevad pärast surma puhastustulle (purgatooriumi). Keskne koht sakramentidest kuulub ristimisele ja armulauale – need säilisid ka protsetantslikus e. reformitud kirikus. Athanasios – võitles ariaanlastega , populariseeris munkluse ideaale Ambrosius – kehtestas koguduse iseseisvuse põhimõtted, rõhutas, et kirik on keisrist kõrgem Augustinuselt pärineb kaks teost, mida loetakse inimajaloo kõige tähtsamate hulka. Esiteks “Pihtimused”, mis on maailma esimene autobiograafia, ja teiseks “Jumala riigist”. Seda raamatut on nimetatud kristluse suureks poliitiliseks teoseks ja selle mõju on olnud tohutu katoliikluse ülemvõimu põhjendamisel ilmaliku võimu üle. Teose põhjendamise ajendiks olid Rooma rüüstamine 410.a. läänegootide poolt, milles kaasaegsed nägid karistust vanadest jumalatest lahtiütlemise pärast
Nimelt jättis Jumal, kes on kõik loonud, inimesele vaba tahte võimaluse mitte patustada. Vaba tahe hävis niivõrd, et inimene ei saa ise midagi teha enda õndsakssaamiseks. Selleks ei piisa inimese oma tahtest, ilma Jumala armuta ei saa inimene pattu maha jätta, sest see on talle armas. Jumal on otsustanud vaid mõned inimesed hukatusest lunastada. See, kes päästetakse on ette määratud(predestinatsioon). Augustinuselt pärineb ka vaimuliku võimu ülimuse põhjendus teoses ,,Jumala riigist". Augustinuse tõlgenduses ei olnud Rooma rüüstamine(410) mitte karistus, vaid näitas jumala ükskõiksust maailma suhtes. Inimesel on valida taeva ja maise riigi vahel, esimene on headus, teine kurjus. Esimese valinuid ootab õndsus, teisi hukatus. Kogu ajalugu on võitlus hea ja kurja vahel, need kaks riiki on samastatavad ristiusu kirkijuga ja Rooma keisririigiga.
Nimelt jättis Jumal, kes on kõik loonud, inimesele vaba tahte – võimaluse mitte patustada. Vaba tahe hävis niivõrd, et inimene ei saa ise midagi teha enda õndsakssaamiseks. Selleks ei piisa inimese oma tahtest, ilma Jumala armuta ei saa inimene pattu maha jätta, sest see on talle armas. Jumal on otsustanud vaid mõned inimesed hukatusest lunastada. See, kes päästetakse on ette määratud(predestinatsioon). Augustinuselt pärineb ka vaimuliku võimu ülimuse põhjendus teoses „Jumala riigist”. Augustinuse tõlgenduses ei olnud Rooma rüüstamine(410) mitte karistus, vaid näitas jumala ükskõiksust maailma suhtes. Inimesel on valida taeva- ja maise riigi vahel, esimene on headus, teine kurjus. Esimese valinuid ootab õndsus, teisi hukatus. Kogu ajalugu on võitlus hea ja kurja vahel, need kaks riiki on samastatavad ristiusu kirkijuga ja Rooma keisririigiga.
Ta tundis hästi katolismi ametliku doktriini, kalvinistlikku ketserlust, jesuiitide usuõpetuse ja moraali pseudoteaduse printsiipe ja muidugi jansenistide õpetust, mida ta kiivalt kaitses. Peaülesandeks oli jansenistide õnnistuse ja ettemääratuse mõistete ühendamine katoliikliku tahtevabaduse ja teenete käsitlusega, ilma milleta oli raske seletada, kuivõrd inimene on vastutav oma käitumise pärast. Pascal näitas, et inimvabaduse jansenistlik mõistmine pärineb Augustinuselt, Aquino Thomaselt ja Trento kirikukogu otsustest. Õnnistus ei mõjuta inimese südant ja tahet vägivaldselt, vaid leebelt ja vääramatult. Siit järeldub, et ,,meil on teeneid, mis on tõepoolest meie teened" ja ,,me ei osale enda päästmises vähimalgi määral, otsekui hingetud asjad". Sellisele protestantlikule seisukohale seadis Pascal vastu oma kreedo: ,,Jumal kes lõi meid ilma meieta, ei saa meid päästa ilma meieta".
"Kristlaste seas on alati olnud populaarne õpetus, et ükskõik kes, kas pagan või kristlane, kes on mingil ajal taga kiusanud, piinanud või massimõrva läbi tapnud juute, on tegutsenud jumaliku viha tööriistana." Krisostomuse kaasaegne Augustinus (354-430) oli küll vaoshoitum, kuid siiski mitmetimõistetav. Ta kinnitas Pauluse seisukohta, et meie kohus on juute armastada, kuid jagas ka ülejäänud kirikuisade arvamust, et Juudas sümboliseerib juudi rahvast. Augustinuselt pärines teooria, et juutide saatuseks on elada kurja ja kristliku tõe tunnistuseks. Neid ei tohi tappa, sest nad on ära märgitud nagu Kain. "Las nad elada meie seas, kuid las nad kannatavad ja tunnevad pidevat alandust." (Augustinus). Tunnistajate teooriat kasutasid hiljem paljud ettekäändena ära, et juutide viletsust suurendada kuni neilt elu võtmiseni. 9 Teoloogiast seaduseks
3.2.6. Arhetüübid Arhetüüpide kontseptsioon kuulub muidugi Jungi tähtsama panuse hulka. Tegemist on platonistliku ideega, kus ,,ideedemaailmas" asuv ideaal ehk abstraktsioon ,,loob" reaalmaailmas 31 asju ning tõlgendusi vastavalt sellele ideaalile. Kontseptsioon ,,asi iseeneses" on muidugi hästi tuttav ka Kanti kaudu ning samalaadseid mõtteid võib leida Rudolf Ottolt. Sõna ,,arhetüüp" ise on Jungi sõnul pärit Augustinuselt. Jung kinnitab, et idee ise ei ole temapoolne originaallooming. ,,Ma andsin vaid empiirilise aluspõhja teooriale, mida varem nimetati ürgseteks või elementaarideedeks, ,,kategooriateks" või ,,habitudes directrices de la conscience", ,,representations collectives" jne, kirjutades lahti ning uurides teatud detaile." (JUNG 1977:51) Jung tuletas oma järeldused uurides psühhiaatria patsientide nägemustes esinevaid kujundeid ja
annaabi.ee 
